Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith
Osana nende plaanist kontrollida Rasputinit ütles Militza talle ilmselt, et ta ei kohtuks tsaari ja tsaarinnaga omapead, ilma õdede juuresolekuta, sest palee on intriigide, kadeduse ja kiusatuste paik ning ta saab ilma nende juhatuseta kindlasti hukka. Kuid Rasputin ei võtnud neid kuulda ja Mustad Printsessid olid lõpuks Rasputinis sügavalt pettunud, sest ta oli palju taibukam ja iseseisvam, kui nad olid eeldanud, ja ta ei kavatsenud saada kellegi tööriistaks.
Teised on väitnud, et Rasputini tõus oli tingitud grupi õigeusu vaimulike soovist võidelda selle vastu, mida nad nägid kui välismaiste „pühameeste”, nagu Papus ja Monsieur Philippe, ülemäärast mõju õukonnas. Vojeikov oli veendunud, et just sel põhjusel tutvustas Feofan Rasputinit Mustadele Printsessidele, lootes, et seejärel esitlevad nood teda Nikolaile ja Aleksandrale. Kirikutegelased nagu Feofan leidsid, et püha Venemaa tsaar peaks otsima vaimset juhatust tõelistelt Vene õigeusklikelt, mitte Prantsuse magnetisööridelt.135 Aja jooksul võttis see mõte võimust, omandades teadliku ja hästi organiseeritud salasepitsuse tunnused. 1914. aastal tsiteeris Peterburgski Kurjer „teatavat kõrgemalseisvat aukandjat” Rasputini mõistatusliku tee kohta trooni juurde: „Mõned vaimulikud võtsid lihtsa talupoja ja tegid temast müstitsismi „prohveti” ning seejärel kasutasid teda omaenda eesmärkidel. Ja seega on Rasputin lihtsalt meie kirikupoliitika sünnitis.”136 Väärib märkimist, et Feofan sai Rasputini tõusust kasu. Ei ole juhus, et teda esitleti nende majesteetidele esimest korda vähem kui kaks nädalat pärast nende kohtumist Rasputiniga ja et tal paluti olla Romanovite isiklik pihiisa.137
On räägitud, et Rasputini lükkasid esile mustsadalased või muud natsionalistlikud rühmitused ja et ta ei olnud ainus kandidaat, keda need jõud ette valmistasid. Üks neist võis olla müstik Sergei Nilus. Sündinud jõukas maad omavas perekonnas, koges Nilus usulist ärkamist ja lahkus kodust, et rännata maal strannikuna ringi. Ta kirjutas oma religioossetest avastustest raamatus „Suur väikeses ehk Antikristuse saabumine ja lähenev kuradi valitsemine maa peal” – raamat on pälvinud koha ajaloos 1905. aastal avaldatud teise trüki tõttu, millele Nilus lisas kurikuulsa antisemiitliku võltsingu „Siioni tarkade protokollid” kogu teksti. Niluse raamatu esimese väljaande (ilma „Protokollideta”) võtsid kirik ja konservatiivsed ringkonnad hästi vastu. Üks selle austajaid oli keisrinna õde Ella, kes väidetavalt kutsus Niluse Tsarskoje Selosse kavatsusega tutvustada teda nende majesteetidele Philippe’i võimaliku järglasena. Sellest ei tulnud midagi välja ja võimalik, et kogu lugu on fabritseeritud. Kui see aastaid hiljem jutuks tuli, siis heitis keiserliku õukonnakantselei endine ülem kindral Aleksandr Mossolov selle kõrvale kui puhta „muinasjutu”.138
Kellele vasakpoolne, kellele parempoolne tööriist. Nii ütles vürst Ževahhov, kes oli üks peamisi kõige äärmuslikumate Rasputinit puudutavate vandenõuteooriate autoreid. Pärast revolutsiooni väitis Ževahhov, et Rasputin oli „rahvusvahelise juutluse” sünnitis, kes kasutas teda talle teadmatult oma salajase vandenõu huvides hävitada kristlik Venemaa. Nemad olid need, kes tõmbasid Rasputini välja tundmatusest ja lõid müüdi tema pühadusest. Algusest peale oli nende plaan viia ta Mustade Printsesside kaudu lossi eesmärgiga kasutada teda monarhia hävitamiseks. „Internatsionaali nähtamatud agendid töötasid, et fabritseerida Rasputini kuulsust, ja nende käsutuses oli juute, julgeid kollaborante kõikjal Rasputini ümber. Nad alustasid peent ja väga keerukat mängu ja käivitasid revolutsioonilise programmi, mille olid välja töötanud juba ammu.”139
Rasputini õukonda ilmumise ja revolutsiooni vahel oli tõepoolest seos, kuigi mitte midagi Ževahhovi kinnisidee taolist. 1904.–1905. aastal pidas Venemaa edutut ja ebapopulaarset sõda Jaapani vastu, mis lõppes alandava Portsmouthi rahuga. Samal ajal raputasid Venemaad tööliste streigid linnades üle impeeriumi. Siis, 9. jaanuaril 1905. aastal tulistas sõjavägi Talvepalee juures surnuks sajad rahumeelsed meeleavaldajad. Verine pühapäev, nagu see tuntuks sai, vallandas 1905. aasta revolutsiooni tule, mis peaaegu kukutas monarhia. Miljonid töölised lahkusid oma töökohtadelt, kogu raudteesüsteem seiskus, üliõpilased läksid tänavatele protestima, toimusid rahutused sõjaväes ja mäss mereväes (tuntuim on mäss soomuslaeval Potjomkin Mustal merel) ning üle kogu maa tõusid üles talupojad, põletades aadlike mõisu ja rünnates tsaarivõimu esindajaid.
Kriis jõudis kulminatsioonini 1905. aasta sügisel, mil Nikolai lõpuks nõustus järeleandmistega. Ta allkirjastas oktoobrimanifesti, mis muu hulgas andis põhilised kodanikuvabadused (sõna-, kogunemis- ja usuvabadus), võimaldas erakondade moodustamist ning andis hiljuti loodud riigiduumale tõelise seadusandliku ja järelevalve võimu. Oktoobrimanifest muutis Venemaa reaalselt konstitutsiooniliseks monarhiaks. Keisrile jäi küll kõrgeim isevalitsuslik võim, kuid see ei olnud enam piiramatu ja 1906. aasta konstitutsioon tekitas ebamugava võimude tasakaalu krooni ja riigiduuma vahel. Juubeldav rahvas tervitas manifesti ja revolutsioonipalavik taandus. Kuid Nikolai oli löödud. Et päästa oma valitsemine, oli ta murdnud troonile asumisel antud vannet teostada autokraatlikku võimu.140 Ta oli häbistatud ning töötas kogu oma ülejäänud elu tsaarina selle nimel, et teha tühjaks see, mis ta sel sügisel oli teinud, ja taastada oma lahjendamata võim.
Kogu 1905. aasta oktoobrikuu vältel kohtusid Nikolai ja Aleksandra regulaarselt Mustade Printsesside ja Nikolašaga. Nad tegid seda neil rasketel aegadel koos, nendel Nikolai valitsemisaja kõige katsumusterohkematel päevadel, ja tundub, et nende vestluste ajal valmistas Militza neid ette kohtumiseks uue jumalamehega Siberist. Ilmselt rääkis naine neile mehe tähelepanuväärsest vaimsest jõust ja sellest, kuidas ta oli hakanud teda imetlema alates temaga Feofani vahendusel tutvumisest, kes samuti kinnitas tema pühadust. Aleksandrale võis tunduda, et see oli sõber, kelle tulekut Philippe oli ennustanud, mees, keda nad vajasid nüüd rohkem kui kunagi varem. Ettekuulutus oli täitunud.
Me ei tea, millest Rasputin ja Nikolai oma esimesel kohtumisel rääkisid. Feofan ütles hiljem, et Rasputin rääkis talle, et keisrinna langes sellel õhtul tema mõju alla, kuid keisriga läks kauem aega. Me võime saada aimu sellest, mida nad võisid arutada, Rasputini esimesest kirjast Nikolaile, mis on dateeritud 5. novembriga, neli päeva pärast nende kohtumist:
Suur keiser, tsaar ja kogu Venemaa isevalitseja! Tervitused sulle! Andku Jumal sulle tarka nõu. Kui nõuanne pärineb Jumalalt, siis hing rõõmustab ja meie rõõm on tõeline, kuid kui see on jäik ja ametlik, siis on meie hing rusutud ja pea on segaduses. Kogu Venemaa vaevleb, ta on langenud kohutavasse vaidlusse, ta väriseb rõõmust ja helistab oma kelli, hüüdes Jumala poole, ja Jumal saadab meile halastuse ja peletab meie vaenlased hirmuäratavate ohtudega. Niisiis on nemad, need hullumeelsed, jäetud nüüd lõhkise küna ja rumala peaga, nagu öeldakse: „Saatan on olnud pikka aega tegevuses, kuid lõpuks lendas läbi tagaukse minema” – selline on Jumala ja tema imede vägi! Ära pane halvaks meie lihtsaid sõnu. Sina kui meie käskija ja meie, sinu alamad, peame tegema kõik endast oleneva, me väriseme ja palume Jumalat, et ta hoiaks sind kõige kurja eest, kaitseks kõigi haavade eest nüüd ja tulevikus, et sinu elu voolaks igavesti nagu eluandev kevad.141
See kiri, millest eelnevad biograaafid on mööda vaadanud,142 on äärmiselt oluline, sest see näitab, et algusest peale ei häbenenud Rasputin tsaariga riigiasju arutada. Veelgi enam, ta julges Nikolaid õpetada, millist nõuannet too peab sel rahutul ajal kuulama, nimelt seda, mis tuleb Jumalalt, ja mitte seda, mis on „jäik ja ametlik” – sõnad, mida tuleb pidada tsaari ministritele viitavateks. Oma alamate üle valitsemisel, ütleb Rasputin Nikolaile, peab ta kuulama ainult Jumalat; mis on jäänud ütlemata, on see, et Tema (Jumala) häält võib kuulda sellises „jumalamehes”, nagu Nikolai alguses oma päevikus Rasputinile viitas. Kirjast selgub ka teine pool suhtest, mis Rasputini ja tsaari vahel arenes. Rasputin ei lakanud kunagi püüdmast sisendada Nikolaisse seda eneseusaldust, mida too valitsemiseks vajas, ega julgustamast teda olema tugev ja uskuma endasse ja oma valitsemisse. Tõepoolest, mitte kaua pärast Rasputini surma hakkas ringlema jutt, et
VR, 49–50; Vojeikov
PK, 5. juuli 1914, lk 2.
Betts,
Vassilevski,
Ževahhov,
Steinberg, „Russia’s fin de siècle”, 70–71.
GARF, 640.1.323, 20ob–21.
Kiri on KVD kirjavahetuse kollektsioonis, 8, kuigi ilma kommentaarideta.