Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith
kohtuma ja tuua ta Peterhofi lossi. Rasputin saabus õhtul varakult ja teda esitleti keisripaarile. Ta andis neile ikooni ja tõi kaasa ka väikese ikooni igale lapsele. Rasputin paitas õrnalt väikest Alekseid. Visiit perekonna juurde kestis veidi üle tunni; nad kostitasid Rasputinit teega, enne kui ta lahkus. Õukonnapäevik, mis registreeris iga külastaja – kuid tabas harva Rasputini visiite –, viitas talle kui „Rasbudinile, talupojale Tobolski kubermangust”.159
Palee teener Aleksander Damer meenutas hiljem, et igal külastusel võttis Rasputin paleesse sisenemisel ära oma raske talupojamantli ja peatus korraks sissepääsu juures peegli ees, et vaadata ennast üle ja siluda juukseid ja habet, enne kui kiirustas üles trepist, mis viis koridori, kust pääses siseruumidesse. Tavaliselt kohtus ta Nikolai ja Aleksandraga väikeses mugavas võõrastetoas tsaari isikliku kontori kõrval ning lahkus samal kiirustaval asjalikul viisil, nagu oli saabunud.160
Pärast seda kui Rasputin oli kolmeteistkümnenda õhtul Peterhofist lahkunud, küsis Nikolai Putjatinilt, mida ta temast arvab. Putjatin vastas tsaarile, et ta ei usu, et starets on siiras ja et tõenäoliselt kannatab ta ajupõletiku käes. Oli ilmne, et tsaarile ei meeldinud Putjatini vastus, sest ta vaikis ja silitas käeseljaga vuntse ja habet, nagu ta sageli sellistes olukordades tegi. Ta vaatas kõrvale ja ütles, et on rahul, et Rasputin oli toonud talle ikooni. Nad ei rääkinud Rasputinist enam kunagi. Kui Putjatin oli tsaariga siiras, siis ei lasknud ta oma isiklikel tunnetel end Rasputinist eemal hoida, sest umbes samal ajal poseeris ta koos temaga fotoateljees. Võib-olla muutis Putjatin Rasputini kohta meelt või äkki pidas ta mõistlikuks, arvestades tsaari suhtumist, end tema seltskonnas näidata.161
Kuueteistkümnendal, kolm päeva pärast Rasputiniga kohtumist, kirjutas Nikolai Venemaa siseministrile ja ministrite nõukogu esimehele (sisuliselt Venemaa peaministrile) Pjotr Stolõpinile:
Pjotr Arkadjevitš!
Paar päeva tagasi võtsin vastu Tobolski kubermangu talupoja Grigori Rasputini, kes tõi mulle Verhoturje püha Simeoni ikooni. Ta avaldas nii keisrinnale kui ka minule märkimisväärselt tugevat muljet, nii et viie minuti asemel kestis meie vestlus üle tunni!
Ta läheb varsti koju tagasi. Tal on tungiv soov näha teid ja õnnistada teie vigastatud tütart ikooniga. Ma loodan väga, et leiate sel nädalal tema vastuvõtmiseks hetke.162
Terroristid olid kaks kuud varem lasknud õhku Stolõpini suvemaja Peterburis Aptekarski saarel. Plaan oli tappa peaminister, kuid ta pääses vigastusteta. Viiskümmend neli inimest olid aga tapetud või haavatud; tema tütrel Nataljal olid vigastatud mõlemad jalad. Nikolai oli saatnud Natalja Talvepaleesse elama ja taastuma, kus Rasputin teda sel kuul külastas. Rasputin ei avaldanud muljet ei temale ega tema isale – rangele mehele, kes imetervendajatest lugu ei pidanud. On teateid, et Natalja oli palunud piserdada eau-de-Cologne’i pärast seda, kui Rasputin tema voodi juurest lahkus.
Pokrovskojesse tagasi pöördudes sõitis Rasputin läbi Žõtomõrist Loode-Ukrainas, et kohtuda Anna Obuhhovaga Feofani soovitusel, kes oli oma suvisel külaskäigul naisele Rasputinit ülistanud. Rasputin kohtus Annaga rongijaamas ja suudles teda kolm korda, mida naine üsna veidraks pidas. Rasputin tundis tema kodus huvi kõige vastu ja küsis temalt muu hulgas, miks ta magab nii kõval voodil. Seejärel küsis ta temalt Feofani kohta, kas ta räägib talle kõigest, mille peale naine vastas jaatavalt. Kui nad tubades ringi kõndisid, ütles Rasputin: „Ma tean, kuidas armastada! Ma tean, kuidas ilusti armatseda.” Anna teeskles, et ei saanud temast aru. Ta püüdis naist veenda saama tema „vaimseks tütreks”, kuid too keeldus, mis vihastas Rasputinit, kuid kummalisel kombel lahtus viha sama ootamatult, kui see oli tekkinud. Ta hakkas rääkima suurvürstidest ja vürstinnadest, nimetades neid nende mitteametlike nimedega, mis tekitas Annas ebamugavust. Rasputin jäi paariks päevaks ega lõpetanud Anna ümber keerutamist. Toatüdrukud olid rõõmsad, kui ta lahkus. Nad ütlesid oma emandale, et mees hirmutas neid.163
Pokrovskojest kirjutas Rasputin 6. detsembril Nikolaile, et õnnitleda teda tema nimepäeval: „Inglid ülistavad sind ja keerubid trooni juures laulavad kiitust Jumalale ja me rõõmustume sinu hääle üle […] ja Tsaar valitseb igavesti, vaenlase hirmuks ja meie auks, ja meie au on Sinu teod […].”164 Üheksa päeva hiljem kirjutas Rasputin tsaarile uuesti, seekord konkreetse palvega.
15. detsember 1906
Elades Pokrovskojes, kannan ma liignime Rasputin, samas kui paljudel selle küla elanikel on sama liignimi, mis võib põhjustada mõningast segadust. Heites end Teie Keiserliku Majesteedi jalgade ette, palun, et annaksite mulle ja minu järeltulijatele õiguse kanda liignime „Rasputin-Novõi”.
Teie Majesteedi ustav alam Grigori.165
Selle palve põhjus ei ole selge. Üks kõige sagedamini korduvatest lugudest on see, et väike Aleksei, nähes veidi aega enne seda Rasputinit paleesse sisenemas, hüüdis: „Novõi, Novõi, Novõi!” – „Uus, uus, uus!” Mõned isegi väitsid, et need olid poisi esimesed sõnad ning Nikolai ja Aleksandra olid nii ülevoolavalt tänulikud, et otsustasid anda Rasputinile nime „Uus”. Kuid sellest kirjast selgub, et nimevahetust taotles Rasputin, mitte keiserlik perekond. Samuti tundub olevat ebatõenäoline, et Aleksei, kes oli kaks ja pool aastat vana, oleks hakanud alles siis rääkima.166 Võib-olla viitab „Uus” tagasi sellele, mida Philippe Nikolaile ja Aleksandrale ütles – et kui ta ära läheb, tuleb nende juurde uus sõber. Võib-olla ei olnud see midagi uut Rasputini kohta, mida nimi oli mõeldud peegeldama, vaid tema staatus uue sõbrana, mida oli ette kuulutatud aastaid varem. Ükskõik milline see põhjus ka oli, tundub olevat kindel, et palvel ei olnud midagi pistmist sooviga vabaneda oma nimest, nagu oleks tal olnud ebamugav negatiivsete assotsiatsioonide pärast, mis inimestel sellega seoses võisid tekkida, sest Rasputin ei loobunud kunagi oma perekonnanimest ja kasutas nime „Novõi” ainult koos „Rasputiniga” ja sedagi üksnes harva.
Nikolai andis Rasputini kirja edasi oma käsundusohvitserile ja riigisekretärile parun Budbergile 21. detsembril. Budberg kontrollis esmalt, kas taotlus on kohane, kuna kahekordsed perekonnanimed olid traditsiooniliselt lubatud ainult aadlikele, kuid antud juhul, arvestades tsaari heakskiitu, loobuti sellest piirangust. Asi liikus läbi erinevate ametkondade, enne kui 11. jaanuaril 1907. aastal ametlikult kinnitati.167 Uudist kuuldes tänas õnnelik Rasputin Nikolaid: „Ma läkitan inglid teid kõiki kaitsma.”168 Märtsi lõpus kutsuti Pokrovskoje külaelanikud oma kodudest välja ja loeti ette ametlik teadaanne, milles öeldi, et tsaari korraldusel on nende küla elanikule Grigori Rasputinile antud uus nimi ja edaspidi on tema nimeks Rasputin-Novõi.169 Raske on ette kujutada, mida nad seda veidrat uudist kuuldes mõtlesid.
Nikolai ja Aleksandra eelistasid nimetada teda „Grigoriks” või „meie Sõbraks” ega kasutanud kunagi tema perekonnanime, ei algupärast ega uut. Kuid nimemuutus tundus asjakohasena, sest Rasputin muutus umbes sel ajal uueks meheks või vähemalt alustas uut etappi oma elus. Ta ei olnud enam seesama mees, kes ta oli olnud enne tsaari ja tsaarinnaga kohtumist ja sõbrunemist. Uudis ei jäänud ajakirjandusel märkamata. Populaarne Moskva päevaleht Russkoje Slovo teatas muutusest ja küsis: „Kas Rasputin alustab ühes perekonnanime muutmisega uut elu?”170
10. Sektid ja piitsad
Oma kirjas Rozanovile väitis isa Drozdov, et Rasputin kuulus ohtlikku sekti, mis oli kurikuulus oma hereetilise õpetuse ja seksuaalsete perverssuste poolest. See, ja mitte niivõrd tema individuaalne isiksus, seletas siberlase veidraid ja ohtlikke viise.
17. sajandi keskel läbis Vene õigeusu kirik intensiivse kriisiperioodi, mis tõi kaasa kiriku lõhenemise. Keeldudes tunnustamast mitmeid muudatusi traditsioonilises
Damer, „Rasputin vo dvortse”, 7.
SML, Spiridovitši dokumendid, nr 359, karp 6, kaust 3, lk 50–51;
SML, Spiridovitši dokumendid, nr 359, karp 14, kaust 2, lk 1–5.
GARF, 651.1.10, 1ob–2.
GARF, 601.1.1088, 1–1ob.
IMM, 111; Rasputin,
Biograafid märgivad muudatuse ametlikuks kuupäevaks 22. detsembri, kuid Venemaa Riikliku Ajalooarhiivi dokumentidest on selge, et see toimus hiljem. RGIA, 1412.16.121, 1–8; FR, 59;
Južnaja Zarja, 2. juuni 1910, p. 2.
15. detsember 1911. Saidil: www.starosti.ru.