Käpp ja kapsarulliplaneet. Sandra Vungi
„Aga tule edasi, mis sa seal külmetad. Sa näed nii väsinud välja, kuna sa viimati magada said?”
Käpp koputas saapad lumest puhtaks ja astus sooja tarre.
Kohe, kui uks oli tema selja taga sulgunud, tundis ta ennast nagu kodus. Hubases elutoas oli ilus vana puitpõrand ning seda kattis suur värviline kaltsuvaip. Nurgas praksus pirakas maakividest kaminas tuli ja selle ees pehmel diivanil magas kõige priskem kass, keda Käpp oli elus näinud. Kassil oli sile valge kasukas, mille peal olid mõned üksikud mustad laigud. Ta tõstis pea ja hakkas Käpa ehmatuseks temaga inimkeeli rääkima.
„Kas sa näe – külaline!” nurrus kass. „Meil siin neid palju ei käi, tere tulemast. Minu nimi on Kroi Krüünberg.”
Kass ajas ennast ringutades istukile ja vaatas suurte roheliste silmade ja kergelt tusase ilmega Käpale otsa. Käpp hakkas südamest naerma, sest see olukord oli ühtaegu armas ja naljakas.
„Tere, Kroi! Kui meeldiv tutvuda! Ma ei ole kunagi nii viisakat kassi näinud.” Käpp istus Kroi kõrvale diivanile ja tegi talle suure pehme pai. Kroi nurrus ja nügis peaga Käpa käsivart.
Memmeke astus elutuppa ja naeratas. „Nii et Kroiga oled sa juba tuttavaks saanud. Väga tore! Sul on kõht kindlasti väga tühi. Tule istu kööki sööma, meil siin toitu jagub.”
Kroi Krüünberg
Käpp istus köögilaua taga ja vaatas ringi. Puupliidil podises kõrges potis hapukapsas, seda oli kohe lõhnast tunda. Nälg andis endast järjest hullemini teada. Käpa suu läks vett täis juba ainuüksi mõtte peale, et varsti on lootust süüa saada. Memmeke pani pajakindad kätte ja võttis ahjust välja särisevad kuldpruunid kartulid. Käpp ei suutnud oma õnne uskuda. Ta ei teadnud väga palju toite, mis võiksid ahjukartulitest maitsvamad olla. Ja see ei olnud mingi imelik kosmosetoit, vaid talle täitsa tuttav kraam.
„Asu aga sööma, mis siin enam oodata,” ütles memm ja asetas Käpa ette ilusa suure, mummumustriga ääristatud taldriku ja kahvli. Käpp kühveldas taldrikule nii hapukapsast kui ka krõbedaid kartuleid ja hakkas isuga vohmima. Ta tundis, kuidas seest läks soojaks ja elujõud hakkas temasse vaikselt tagasi voolama. Memmeke võttis samuti istet ja valas endale suurest kannust kuldset teed. See lõhnas pärnaõite järele. „Söö, söö, söö liha luudele,” utsitas ta Käppa. „Mul endal on kõht veel lõunast täis ja piirdun tassitäie teega.”
Käpp ei saanud kunagi aru, kui täiskasvanud kurtsid, et neil on kõht mitme tunni tagusest söögikorrast täis. Kuidas see sai võimalik olla? Tema oli alati valmis sööma! Eriti kui keegi veel nii hästi lõhnava toidu tema nina alla suskas. Kui tema taldrik oli juba peaaegu tühi, uuris Käpp sõbralikult, kuhu ta õigupoolest sattunud on.
„Eks sa hommikul näed, kui väljas jälle valge on.” Memm naeratas. „Aga karta ei ole sul küll midagi vaja, seda ma sulle luban. Siin saad sa turvaliselt puhata ja keha kinnitada. Ma isegi loodan, et ehk jääd natuke kauemaks, sest tõeliselt tore on siin üle hulga aja noort inimest näha. Minu enda lapsed on ammu suured ja oma elu peal ning lapselapsi polegi ma pärast nende Maale kolimist näinud.” Memm muutus äkitselt kurvaks ja asetas teetassi ettevaatlikult alustaldrikule. Tema käed olid väikesed ja kortsus. Kroi hüppas kõrvaltoolile ja Käpp tegi talle pai. Et memme tuju natuke tõsta, viis ta jutu mujale.
„Kuidas siis nii juhtus, et sinu juures elab üks priske inimkeelt rääkiv kass?”
„Pea nüüd hoogu, ma olen ju siinsamas,” turtsus Kroi pahaselt. „Oi, ma ei tahtnud sind kuidagi solvata. Minu arust on kõik õiged kassid natuke paksemad,” vastas Käpp ja sügas teda kõrvade tagant. Kroi leebus ja hakkas nurruma. Memm asus lõbustatult rääkima:
„Temaga on selline lugu, et ma tulin ühel õhtupoolikul väljast puid lõhkumast ja siin ta istus, keset köögilauda, ja vaatas mind. Vähe sellest, et võõra kassi nägemine otse söögilaual oli kummaline, hakkas ta äkitselt minu keelt rääkima. Kroi ehk oskab ise paremini sulle oma saabumislugu jutustada.” Kerekas valge kass avas oma kassisuu ja sealt kostis:
„Kärgatas üks suur pauk
ja vastu vaatas ussiauk.
Tulin üle mitme tähe,
maha jäi must väga vähe.
Karvad puhtaks pühkisin
ja tare poole rühkisin.
Memm mind uksest sisse lasi,
söötis mind ja puhtaks kasis.
Tänutäheks nurru löön
ja keldrirotid ära söön.”
Käpp oli sõnatu. Selge, nüüd oli ta kõike näinud. Vähe nendest kosmoseseiklustest. Tema ees oli rääkiv kass, kes lisaks kõigele ka luuletas. Kroi hüppas toolilt maha ja läks elutoa poole. Tema kõht lohises vastu maad. Käpp tänas südamest söögi eest ja pesi nõud.
„Kas ma teen sulle voodi ära?” uuris memm.
„See oleks imeline!” ohkas väsinud Käpp.
Memmeke juhatas ta pisikesse kambrisse. Toas oli ainult voodi ja väike öökapp sooja valgusega. Sellest kõigest piisas täiesti, sest Käpp oli seiklustest kurnatud. Ta pani selga memme antud pehme öösärgi ja keris ennast teki alla kerra. Küll oli mõnus üle hulga aja päris voodis magada. Ta uinus sekunditega.
Kevad ja mudamölakapannkook
Käpp ärkas õrna linnulaulu peale. Isegi unesegasena sai ta aru, et see ei saa õige olla. Südatalvel ei olnud ta kunagi selliseid hääli kuulnud. Ta kargas voodis istukile ja tõmbas kiirelt kardina eest. Lumest polnud jälgegi. Muru oli roheroheline ja kõrgel taevas siras päike. Puudel olid värsked pungad ja akna all peenras kasvasid lumikellukesed.
„Appi, kui kaua ma õigupoolest magasin?” ehmus Käpp. Ta jooksis kööki, kus memm endale viljakohvi keetis. „Mitu kuud ma magasin?” uuris Käpp meeleheitlikult. Memm vastas rahulikult:
„Pärast sellist väsimust võis sulle tõesti tunduda, et oled kuude viisi ära olnud. Aga tegelikult magasid sa ainult tunnikese minust kauem. Ehk kokku kümme tundi.”
„Mis mõttes… tunnikese kauem? Aga väljas on ju kevad ja eile oli alles tuisutorm ja sügav talv?” oli Käpp suures segaduses.
„Ahjaa, ma unustasin sulle mainida, et siin on iga päev uus aastaaeg. Eile oli talv, täna on kevad, homme on suvi. Nii see elu meil siin käib.”
Käpp vajus korraks mõttesse, aga tundus, et teda ei vii enam miski endast välja. Ta oli ju rännanud oma turvalisest kodust tundmatusse kosmosesse, näinud hingematvalt kaunist gaasikogu ning lõpuks kohanud luuletavat kassi. Mõte iga päev vahetuvatest aastaaegadest ei tulnudki enam nii suure üllatusena.
„Tule istu lauda, ma praadisin sulle nõgesekotlette. Need on igal kevadel mu lemmikud,” ütles memm.
„Sa mõtled igal neljandal päeval?” küsis Käpp.
„Kui nii võtta, siis jah,” naeris memm.
Käpp haaras kotleti kätte ja asus isukalt sööma. Lõpuks oma rasvaseid käsi kollasesse rätikusse pühkides avastas ta, et on hävitanud terve kuhja kotlette. Ta tundis ennast memme juures turvaliselt. Peale vintsutusi oli tal lõpuks koht, kus puhata ja keha kinnitada.
Köögiaknast välja vaadates märkas Käpp punast korviga ratast. Ta küsis memmelt sõiduks luba, sest ei jõudnud ära oodata, et saaks siin planeedil veel ringi vaadata. Kui ta parajasti ratast räästa alt välja ajas, hüppas Kroi rattakorvi.
„Oled sa kindel, et tuled kaasa?” küsis Käpp kassi käest.
„Sul ei ole väga valikut,” ütles Kroi upsakalt ja keris ennast mõnusasti kerra.
Käpp kehitas õlgu ja lükkas rattale hoo sisse. Alles siis tundis ta päriselt, et väljas ongi tõeline kevad. Ratas liugles vaikselt kruusateel ja päike soojendas läbi jaheda kevadõhu tema laupa. Käpp ei väsinud