Käpp ja kapsarulliplaneet. Sandra Vungi
kõrvad läksid kergelt lidusse. Tema karvad liikusid tuules ja ta vaatas pahuralt Käpale otsa. „Ise sa tahtsid kaasa tulla!” naeris Käpp.
Mõned minutid vändanud, märkas Käpp kauguses teisigi maju. Lähemale jõudes nägi ta siniste aknaraamidega maja hoovil ühte teist memmekest toimetamas. Kollase katusega maja aknast vaatas aga välja hoopis kolmas memm. Imelik, kas siin teisi lapsi või nende vanemaid polegi? Tundus, et sellel planeedil elasidki vaid memmed. Kui keegi neist Käppa märkas, vaatasid nad teda kerge uudishimuga, aga asusid siis tagasi oma tegevuste juurde.
Ta möödus väikestest armsatest taredest, mida ääristasid värvilised korrastatud lillepeenrad. Käpp mõtles, et vanaemade peenardest ei ole ilusamaid, ükskõik kas siin või Maal. Nemad kohe oskasid neid kaunina hoida. Varsti jäid majakesed selja taha ja tee hakkas laskuma. Käpp leidis ennast jõe äärest. Ta pidurdas, hüppas rattalt maha ja toetas selle puu najale.
Pärast väikest sõnelust Kroiga, kes ei viitsinud end veekogu äärde vedada, jäi Käpp vaidluses peale ja võttis Kroi kaenlasse. Koos astusid nad valjult vulisevale veele lähemale. See oli veel üks kevadele omane nähtus – lärmakas vesi. Tundus, et ka jõgi juubeldas, et oli talve ikke alt vabanenud, ja voolas rõõmsalt kaugusesse.
Kui nad olid mõnda aega väikeses jõeäärses võsas ragistanud, märkas Käpp väikest onni. See oli osavalt puuokstest ja laudadest kokku löödud ning sel oli isegi puidust uks ja laia välise aknalauaga aken. Katus oli ehitatud murumätastest ja onn oli ainult natuke kõrgem kui Käpp ise.
Sisse astudes märkas Käpp seinale ehitatud riiuleid, millelt võis leida tühje purgikesi, paberit ja kirjutustarbeid. Pikemalt mõtlemata otsustas ta kohvikut mängida ja Kroi pidi olema tema näljane klient. Käpp istus seinaäärsele pingile ja asus menüüd mõtlema. Seejärel jooksis ta purgikestega välja ning täitis need mängutoiduga. Kui ta oli mõnda aega muda, jõevee ja taimedega mässanud, sammus ta tagasi onni juurde, tõstis Kroi aknalauale ja kuulutas kohviku avatuks. Kroi põrnitses kahtlast menüüd, vaatas Käpale uurivalt otsa ja lausus tuimalt:
„Ma alustaksin oma einet kaani-klimbisupi ja vesirotipirukaga. Pearoaks palun limuskiraguud kasepungapüreega ja magusaks soovin mudamölakapannkooki kärbsemustamoosiga.”
Käpp muigas ja serveeris aknalauale mitu purgikest kahtlase ollusega. Peale mõningast mudatoidu nuuskimist ja paari kerget keelelimpsu ütles Kroi:
„Vabandust, aga teie rotipirukas küll rotti ei sisalda!”
„Aga sellepärast, et see polegi õige rotipirukas!” lausus Käpp.
„Ma keeldun sellises kohvikus söömast!” teatas Kroi nina püsti ajades ja hüppas demonstratiivselt aknalaualt maha.
„Keegi ei hinda minu rasket tööd!” hüüdis Käpp naerdes Kroile, kes tuigerdas ratta poole. Käpp koristas oma mudakohviku ära ning ratta juurde jõudes nägi ta, et Kroi oli ennast taas korvi sättinud ja magas sügavalt. Väljas hakkas juba hämarduma ning ta asus tarekese poole väntama.
Majja jõudnud, võttis Käpp magava Kroi sülle ja viis kassi tuppa diivanile. Seejärel rääkis ta memmele kõigest, mida nad olid täna korda saatnud ja näinud.
Suvi ja hapukurgileivad
Hommikul läks tal uni õige varakult ära. Kui eelmisel päeval oli Käpp ärganud õrna linnulaulu peale, siis täna linnud lausa röökisid. Ta hüppas kiirelt püsti, sest teadis, et teda ootab uus seiklus – suvi! Kööki astudes märkas ta, et kell on alles pool kaheksa hommikul. Kui ta esikusse jõudis, paiskus soojus talle näkku, ja välja päikesesoojale kivitrepile astudes tundis ta, et kuumus tahab ta lausa maha murda. Juba varahommikul oli väljas nii lämbe! See oli üks suve võludest ja valudest, mis oli Käpal sootuks ununenud. Ta märkas, et memmeke rohis usinalt oma lillepeenart. Tal oli peas beež suvekübar, seljas natuke kulunud tumedates toonides lilleline kittel ning ühe käega toetus ta oma kepile. Käpp muutus seda nähes nukraks, aga kui memm teda nägi, naeratas ta Käpale laialt ja lõbusalt.
„Kas linnud ajasid sind üles?” küsis heatujuline memm. Käpp astus peenrale lähemale. Alles eile olid siin olnud imeilusad kevadised lillad krookused, aga täna toimetas memm juba valgete ja roosade petuuniatega.
„Kas sul on jalad haiged?” küsis Käpp memmelt.
„Eks nad ole jah,” jäi memm mõtlikuks. „Noh, mul vanust ka juba. Noorena sai palju planeetidevahelistel jooksuvõistlustel käidud ja seal nad mul ära väsisidki.”
Seejärel rääkis memm Käpale, kuidas ta oli käinud ühelt võistluselt teisele, aga keegi polnud mõelnud, et noor inimene peab lisaks jooksmisele ka korralikult sööma. Nii ta lihtsalt nälgis päevad läbi. Ta ei unusta kunagi, kuidas üks lahke naine kutsus ta enda juurde sööma ja pakkus talle hapukurgileibu. Lihtne leib hapukurgiga tundus talle sel hetkel parim söök terves universumis.
„See on siiani üks minu lemmikuid,” ütles memm. Käpp kuulas huviga ja isegi selle suure palavusega tekkis tal korraks hapukurgiisu. „Mis te siis täna Kroiga ette võtate?” küsis memm.
„Heh, ei teagi. Kroi on eilsest nii väsinud. Vaevalt et ta oma käppi viitsib välja vedada.”
„Sul on täiesti õigus,” vastas äkki trepile ilmunud Kroi. „Ma kavatsen terve päeva siin soojal trepil vedeleda. Pealegi meeldib mulle vaadata, kuidas memm lilledega toimetab. See mõjub rahustavalt.” Paks valge kass ajas silmad kissi, ringutas ja keris ennast vastu välisust kerra, samal ajal ühe silmaga piiludes.
„Äkki soovid minu hoovis natuke ringi uudistada?” uuris memm. „Kuuri juurest edasi minnes kaskede taga on väike tiik. Ole ainult ettevaatlik, kui ujuma lähed!” manitses ta sõbralikult. „Minu magamistoa riidekirstust leiad ehk mõne mu lapselapse riidehilbu, mis sulle sobib.”
Käpp proovis ennast välisukse praost läbi pressida, ilma et liigselt Kroid segaks. Paljajalu kõndis ta üle sooja esikupõranda kergelt jahedasse memme magamistuppa. Pitskardinaga aknast vasakul seisis suur valge riidekirst. Kui ta kirstu lahti tegi, leidis ta sealt hästi lõhnavad voodilinad ja palju värvilisi lasteriideid.
Käpp sukeldus kättpidi kirstu ja tõmbas sealt proovimiseks välja mitmeid hilpe. Kõigepealt pani ta selga ühe kollase suvekleidi, aga see ei sobinud talle tema arust üldse. Siis proovis ta lühikesi teksapükse ja valget särki. Selle riietusega tundis ta ennast hoopis paremini kui kleidiga. Õnneks leidis ta kirstust ka ühe tumesinise trikoo. „Nüüd olen ma suveks valmis!” mõtles ta endamisi.
Mõte jahedast tiigiveest ajas teda nii elevile, et ta lausa jooksis välja. Kiirelt tegi ta magavale Kroile pai, viipas rõõmsalt memmele ja silkas kuuri taha. Ta kõndis läbi pika rohu, kõrguvate kaskede suunas. Roheliste lehtedega puud sahisesid mõnusalt. Sellist leebet sahinat kuuleb ainult suvel. Käpp vaatas korraks taevasse ja nautis sinisinist värvi, laisalt ujuvaid valgeid pilvetupse ja lõputut soojust. Ta tundis, kuidas tema põsed hakkavad juba vaikselt kuumusest õhetama. Peagi märkas Käpp pika rohu seest piiluvat puidust purret. Ta astus purdele ja tema ees sillerdaski armas väike tiik. See oli küll üsna rohtu kasvanud ja seetõttu ei julgenud Käpp kohe vette hüpata. Ta istus purdele, vaatas tiiki ja mõtles, mis elukad võivad selles rohuses vees elada. Ta võdistas õlgu, mõeldes kõiksugu limuskitele, aga ujumissoov oli liiga suur. See sai tema limuskihirmust võitu.
Käpp võttis ennast trikoo väele ja katsus suure varbaga vett. See oli nii mõnusalt soe! Lõpuks istus ta purde äärele ja hüppas karsumdi! vette. Vee all tegi ta korraks silmad lahti ja imetles veetaimede ja end läbi tiigivee murdva päikese koostööst sündinud rohekat valgust. Ta nautis vee jahedust oma soojal nahal ja tuli siis hingeldades pinnale. Käpp veetis niimoodi tunde. Ta ronis tagasi purdele, viskas ennast kuumale puidule selili ja võttis ninale päikest. Kui nahk ja trikoo olid juba peaaegu kuivad, hüppas ta tagasi jahedasse vette, ujus paar tiiru ja ronis tagasi purdele. Talle tundus, et ta ei väsi sellest iial. Kuidas see üldse võimalik oleks? Mida paremat saaks veel ühel suvepäeval teha?
Lõpuks tundis ta, kuidas päike hakkas teda oma kuumusega vaikselt väsitama ja isegi vesi ei tundunud enam jahutavat. Käpp pani riidesse ja taarus väsinuna läbi kõrge