Külmutatud. Quentin Bates
„Tere hommikust! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Kas ma saaksin rääkida Eiríkur Emil Eiríkssoniga?”
„Teda pole siin,” vastas hääl teravalt.
„Kas võiksite mulle öelda, kust ma ta leiaksin?”
„Te pole ju tema...” Järgnes paus. „Ega te ta armuke ole?” jätkas hääl allasurutud vihaga. „Sest kui nii...”
„Ma olen Hvalvíki jaoskonna uurija ja kinnitan, et pole selle mehega kunagi kohtunud, kuid üritan ühe juhtumi puhul teatud inimesi välistada. Kas võiksite mulle öelda, kust ma ta leiaksin? Asi on tõsine.”
Teisel pool toru ohati. „Minu teada on ta merel. Aga mõnikord ei vaevu ta maal olles koju tulema.”
„Ja teie olete ta abikaasa?”
„Seda ei oska ma öelda. Igal juhul olen ma tema laste ema.”
„Mõistan. Vabandust, kuid pean ühe juhtumi puhul inimesi välistama. Kas võiksite teda mulle kirjeldada? Tema pikkust ja juuste värvi?”
Gunna kuulis tulemasina klõpsatust ja pikka ohet.
„Eiríkur on umbes kahe meetri pikkune, veidi üle selle. Tal on tumedad juuksed, tagant veidi kiilanev, suur nina.”
„Sellisel juhul ei tülita ma teid rohkem, sest see ei klapi kirjeldusega inimesest, keda meie otsime. Aga kas võiksite mulle oma nime öelda, palun? Juhuks, kui pean hiljem üle kontrollima.”
„Aldís Gunnarsdóttir.”
„Ja kas see on Akureyri telefoninumber?”
„Dalvíki.”
„Olgu. Tänan abi eest! Ma ei usu, et teid rohkem tülitame.”
„Millega ta hakkama sai?” küsis Aldís järsku.
„Kuidas, palun?”
„Mida ta tegi, see tüüp, keda te otsite? Eiríkur mähib end igasugustesse sekeldustesse.”
„Siiani ei midagi. Tegemist on kadunud inimese juhtumiga.”
„Oh! Kahju.” Naise pettumus oli lausa käegakatsutav.
Gunna lõpetas kergendustundega kõne, pani hoolikalt kirja nimed, numbrid ja helistamise aja. Ta vaatas uuesti nimekirja ja valis järgmise numbri.
„Tere hommikust! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Kas ma saaksin rääkida Elmar Einar Ervíkuga?”
Aeg oli kõvasti üle lõuna, kui Gunna taipas, et peab tagasi Hvalvíkisse pöörduma, enne kui jaoskonna uksed kell kuus suletakse. Kuid ta lohutas end sellega, et oli palju ära teinud, sest nimekirja oli jäänud veel ainult üks nimi. See isik polnud vastanud ei tava- ega ka mitte mobiiltelefoninumbrile, mis telefoniraamatus kirjas. Gunna arvates polnud selles midagi ebatavalist, sest inimene võis olla riigist väljas, merel, koosolekul või lihtsalt magada. Uudishimust avas ta arvutis otsingumootori ja trükkis sisse „Einar Eyjólfur Einarsson”.
Sekundite pärast ilmus nimekirja tippu ühe ettevõtte personalileht. Gunna vajutas lingile ja keris töötajate nimekirja seni, kuni leidis otsitud nime. Mõnest töötajast olid fotod, kuid Einar Eyjólfur Einarssonist mitte, seal olid vaid tema nimi ja mobiilinumber, millele Gunna oli kaks korda tulutult helistanud.
Ta keris nimekirja uuesti läbi, kuni leidis ettevõtte personalijuhi. Ta võttis telefoni ja valis taas numbri.
„Tere päevast! Spearpoint,” vuristas meeldiv hääl.
„Tere päevast! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Ma üritan kätte saada Einar Eyjólfur Einarssoni.”
27.08.2008, 2114
Skandaaliblogija kirjutab:
Mis toimub tervishoiuteenustega? Kuuleme siseringist sosinaid, et valitsuse söekaevandusel on rasked ajad ja „osa tervishoiuteenuseid” kavatsetakse avada „erasektorile”.
Vabandage väga? Kas see polegi Island, vaid hoopis mingi banaanivabariik, mida president haldab nagu oma isiklikku pangakontot? Või mis? Me peaksime olema heaolu ja õnnetunde tipus. Mis siis valesti läks? Miks valitsus teeb selliseid ettepanekuid salaja ja kui keegi küsib, siis puiklema hakkab?
Ebameeldiv küll, kuid kõik märgid viitavad sellele, et osa tervishoiuteenuseid, mis ka veidi raha riigikassasse toovad, parseldatakse odavalt parteisõpradele maha, samal ajal kui maksumaksja peab ülal neid varemeid, mis tulu ei too.
Meenutagem aasta või kahe tagust lugu, kui tipus olevad tüübid müüsid meie riikliku telefonisüsteemi oma golfisõpradele. Kas nad toona ei põhjendanud seda mitte sellega, et tulud suunatakse meie, Islandi maksumaksjate olematusse tervishoiusüsteemi? Sellisel juhul tekib küsimus, kas ülikondades paksmaod pistsid lihtsalt telefoniettevõtte eest saadud raha oma taskusse, leides, et tervishoid on nii viletsas seisus, et ainus võimalus on see erasektori kätte anda?
Pole õrna aimugi...
Bæjó!
3
Neljapäev, 28. august
Gunna sõitis Reykjavíki hilishommikul, kui teed oleksid pidanud üsna tühjad olema, kuid avastas end peateel looklevas liiklusummikus. Uudistes domineeriva languses kinnisvaraettevõtluse ja ebastabiilse ärikeskkonna kiuste näis siin piisavalt sagimist olevat, samal ajal kui jaoskonna paremuselt teine Volvo Miklabrauti teele sõitis ja sealt edasi kesklinna poole liikus. Taevapiiri ääristasid uued hooned ja kraanad.
Lækjartorgist möödudes mõtles Gunna, et ehkki palju oli juba muutunud, pidi uuendusi kahtlemata juurde tulema. Linn oli tundmatuseni muutunud. Aastatetagusest vaiksest kesklinnast, kuhu ta lõunasse kolides ja Reykjavíki politseiga ühinedes oli tulnud, oli nüüd saanud sumisev butiikide ja baaride paraad. Punase fooritule taga seistes vaatas ta kunagist vaikset, tumedate puust laudadega ja korralikku toitu pakkuvat restorani, kus tema ja Raggi oma salajast abiellumist olid tähistanud. Seda kohta polnud enam, selle asemel oli kolmekorruseline terasest ja klaasist hoone.
Foorituli muutus roheliseks ja Gunna sõitis mööda Sæbrauti tänavat, möödus Skúlagata nurgal asuvatest ministeeriumihoonetest, mis tundusid nüüd uute kontorihoonete, merevaatega korterelamute ja endise kalaturu asemel seisva hiiglasliku ooperimaja kõrval kääbused olevat. Ta arutles, millist nendest hiiglaslikest klaashoonetest tema otsib.
Ülemine korrus polnud nii uhke nagu fuajee ning maja tagant avanes vaade ehitusplatsidele ja parklatele, mis polnud sugugi nii erakordne nagu eespool, kust nägi Faxa lahte ja kauguses kõrguvat Esja mäestikku.
Gunna leidis kabineti üles ning pidi juba looklevat teravaotsalise Spearpointi logoga ust lükkama, kui seest kostev vali hääl sundis ta peatuma. Ta seisis vaikselt ja kuulas hoolega. Hääl kuulus ilmselgelt naisterahvale ja kõlas vihaselt, sellist ootaks varahommikuste tundide ajal kusagil ööklubi ees.
Naine pröökas pidevalt, peatudes vaid hingetõmmeteks, enne kui tiraadi jätkas. Vastamist polnud kuulda. Ehkki Gunna sai aru vaid paarist sõnast, tundis ta muret, aga ka imetlust naise suhtes, kes suutis nii kaua ja häälekalt räusata.
Lõpuks, olles sõnavalingu lõppemise ootamisest väsinud, lükkas ta ust ja kuulis seest saginat. Hääl peatus järsult ning Gunna leidis end kõrge vastuvõtulaua eest, kus ärritunud näoga noor naine pilgu tõstis, olles vormirõivais politseinikku nähes üllatunud.
„Hommikust! Ma otsin Sigurjóna Huldudóttirit. Mind oodatakse.”
„Ta on siin. Üks hetk,” vastas naine segaduses häälega. Kui Gunna mütsi kaenla alla pistis, arutles ta, kas sekretär oli selle suurejoonelise räuskamise enda kaela saanud.
Tüdruk tõusis püsti ja läks enda taga oleva ukse juurde, koputas ja avas selle ettevaatlikult, enne kui pea sisse torkas ja paar sõna pomises, Gunna sai aru vaid sõnast