Kõik, mida me alles hoiame. Kerry Lonsdale

      Originaali tiitel:

      Kerry Lonsdale

      Everything We Keep

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuuluberanditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See on ilukirjandusteos. Nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, kohad, sündmused ja vahejuhtumid on kas autori fantaasia või kirjanduslikult muudetud.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Mari Mets

      Text copyright © 2016 Kerry D. Lonsdale

      This edition made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11307

      ISBN (PDF) 978-9949-84-425-8

      ISBN (ePub) 978-9949-84-720-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Henryle, kes sõitis minu leidmiseks maha viis tuhat miili.

      Ma armastan sind.

      ESIMENE OSA

      Santa Cruzi eelmäestiku linnade pärl

      Los Gatos, California

      1. peatükk

      Juuli

      Meie pulmapäeval saabus mu peigmees James kirikusse sargas.

      Olin aastaid unistanud, kuidas ta mind altari ees ootab, näol naeratus, mida ta on hoidnud just minule. See pani mind alati seesmiselt võpatama. Aga selle asemel et sammuda mööda peakäiku oma parima sõbra, esimese ja ainsa armastuse poole, viibisin ma tema matustel.

      Istusin oma vanemate kõrval pühakojas, mis oli täis sõpru ja sugulasi. Nad pidanuksid olema meie pulmakülalised. Selle asemel tulid nad avaldama austust mehele, kes oli surnud liiga noorelt ja liiga vara. Ta oli alles äsja saanud kahekümne üheksaseks.

      Nüüd oli ta läinud. Igaveseks.

      Pisar veeres mu põske mööda alla. Püüdsin selle kinni katkirebitud pabertaskurätiga, mille olin kokku pigistanud.

      „Võta, Aimée.” Ema andis mulle puhta taskurätiku.

      Kägardasin selle rusikas kokku. „T-tänan.” Mu hääl katkes nuuksatades.

      „Kas see on tema?” sosistas hääl mu selja taga ja ma tõmbusin pingule.

      „Jah, Jamesi pruut,” kostis tasane vastus.

      „Vaene kullake. Ta paistab nii noor. Kui kaua nad kihlatud olid?”

      „Ma ei ole kindel, aga nad tundsid teineteist lapsepõlvest saadik.”

      Üllatunud ahhetus. „Lapsepõlvearmastus. Kui traagiline.”

      „Ma kuulsin, et laipa otsiti nädalate kaupa. Kujutad sa ette? Olla teadmatuses.”

      Oigasin. Mu alahuul värises tahtmatult.

      „Hei! Käituge lugupidavamalt,” kähistas isa meie selja taga istuvatele daamidele. Ta tõusis püsti, trügis emast ja minust mööda, müksates meie põlvi, ning istus siis nii, et ma jäin tema ja ema vahele. Ta tõmbas mind enda vastu, et olla kaitsekilbiks sosinate ja uudishimulike pilkude eest.

      Matusetseremoonia alates hakkas orel mürisema. Kõik tõusid püsti. Mina tõusin aeglaselt, kogu mu keha oli valus ja äkki vananenud, hoidsin eesmise kirikupingi seljatoest kõvasti kinni, et istmele mitte tagasi vajuda. Kõik pead pöördusid kiriku tagaosa poole, kus kirstu kandjad tõstsid Jamesi sarga õlgadele. Vaadates neid preestri selja taga lähemale liikumas, ei olnud abi mõttest, et nad kannavad midagi rohkemat kui Jamesi säilmed, kuna ta laip oli liiga lagunenud, et kirstukaant avada. Meie lootused ja unistused, tulevik, mida olime kavandanud, õõtsus samuti nende õlgadel. Jamesi kavatsus avada pärast perefirmast lahkumist südalinnas galerii. Minu unistus asutada oma restoran, kui vanemad jäävad enda omast vanaduspuhkusele. Väike poiss, keda ma kujutlesin seismas Jamesi ja minu vahel, pisikesed käed pistetud meie pihkudesse.

      See kõik maetakse täna maha.

      Mu kopsudest tungis välja veel üks nuuksatus, see kajas kirikuseintelt vastu, olles valjem vaibuvatest orelihelidest.

      „Ma ei suuda seda,” oigasin poolsosinal.

      Kaotada James. Tunda teises pingireas seistes oma seljal kõigi kaastundlikke pilke. Õhk oli lämmatav, segu higilehast ja viirukist koos magusa siirupise lõhnaga, mida levitasid kunstipäraselt ümber misjonistiilis kiriku paigutatud orhideekimbud. Lilled olid ostetud meie pulmadeks, kuid Jamesi ema Claire Donato lasi need matuste ajaks kohale tuua. Sama kirik. Samad lilled. Vale talitus.

      Mu kõht kiskus kokku. Katsin käega suu ja püüdsin liikuda ümber isa vahekäigu poole. Ema haaras mul käest ja pigistas seda kõvasti. Ta võttis mul käe alt kinni ja ma lasin peal vajuda tema õlale. „Tss-tss,” sosistas ta lohutavalt. Pisarad voolasid tagasihoidmatult mööda mu nägu.

      Kirstu kandjad langetasid sarga metallalusele ja läksid siis oma istekohtadele. Thomas, Jamesi vend, puges esimesse pinki Claire’i kõrvale, kes kandis musta kostüümi ning kelle hõbehallid juuksed olid keeratud kukla taha sama kõvasti ja jäigalt, nagu oli kogu tema rüht. Jamesi onupoeg Phil tuli seisma teisele poole Claire’i. Ta pöördus ja vaatas minu poole, langetades kaastundlikult pea. Neelatasin ja nihkusin vähehaaval tahapoole, kuni mu sääred olid kõvasti vastu puupinki surutud.

      Claire pöördus selja taha. „Aimée.”

      Pöörasin korraks tähelepanu temale. Sosistasin. „Claire.”

      Pärast seda, kui tuli uudis Jamesi surmast, ei olnud me peaaegu sõnagi vahetanud.

      Ta tegi mulle selgeks, et minu kohalolek meenutab talle liiga valusalt, mida ta on kaotanud, oma noorima poja. Hoidusin eemale meie mõlema huvides.

      Matus jätkus ettenähtud rituaalide ja lauludega. Kuulasin kõnesid poole kõrvaga ja ettekandeid peaaegu üldse mitte. Kui talitus lõppes, lipsasin külguksest välja, enne kui keegi jõudis mind peatada. Olin kuulnud nii palju kaastundeavaldusi, et neist oleks jätkunud kaheks elueaks.

      Külalised valgusid vähehaaval kirikuõuele. Nägin matuseautot, kui liikusin mööda hoonetevahelist katusega käiku kaugemale, lootes märkamatult lahkuda. Vaatasin üle õla tagasi ja mu pilk ristus Thomase omaga. Ta tuli läbi võlvkäigu ja võttis mu käte vahele. Ta kallistas mind kõvasti. Kare ülikonnariie kriipis mu põske. Ta oli Jamesiga ühte nägu: tumedad juuksed ja silmad, oliivjas nahk. Turskem ja vanem versioon, kuid ta tundus kuidagi teistsugune.

      „Mul on hea meel, et sa siin oled.” Ta hingeõhk kandus läbi mu juuste.

      „Ma pidin peaaegu tulemata jätma.”

      „Ma tean.” Ta juhtis mu eemale meie ümber kogunevast inimsummast, kuni peatusime vahekäigu servas roniva trompetõie all. Lavendelsinised õied tantsisklesid juulikuises pärastlõunatuules. Rannikuudu, mis oli koidueelsetel tundidel Los Gatose endasse mähkinud, kadus tõusva päikese põletavates kiirtes. Päev oli juba liiga palav.

      Thomas kallutas end minust eemale ja haaras mul õlgadest kinni. „Kuidas sa end tunned?”

      Raputasin pead, surudes keele vastu