Kõik, mida me alles hoiame. Kerry Lonsdale
ohkas raskelt. „Sa siis ei tule.”
„Ainult muldasängitamisele.” Väänasin sõrmi oma hõlmiklõikelise kleidi vöö vahel. Olin saabunud koos vanematega. Mul oli kavas nendega koos ka lahkuda. „Peied on su ema korraldatud. Tema sugulastele ja sõpradele.”
„Nad olid ka Jamesi ja sinu sõbrad.”
„Ma tean, aga…”
„Saan aru.” Ta pistis käe põue ja tõmbas välja kokkuvolditud paberilehe. „Ma ei tea, millal ma sind jälle näen.”
„Ma ei lahku kuhugi. Kuna James on…” Neelatasin ja uurisin oma musti kiilkontsaga kingi Need ei olnud valgest siidist lahtise nina ja tikk-kontsaga kingad, mida oleksin pidanud sel päeval kandma. „Sa võid mulle helistada. Või külla tulla,” pakkusin.
„Ma sõidan palju ringi.”
Tõstsin pea. „Jah?”
„Võta. See on sulle.”
Võtsin kokkupandud paberi lahti ja ahhetasin. See oli isiklik tšekk Thomaselt. Väga suurele summale. „Mida…?” Mu sõrmed värisesid, kui mõte püüdis summat seedida. 227 000 dollarit.
„James kavatses pärast pulmi oma testamenti uuendada, aga ta…” Thomas hõõrus lõuga ja lasi siis käe rippu. „Ma olen ikka alles peapärija. Ma ei ole veel saanud summasid tema pangaarvetelt, aga see on kõik, mida sa oleksid saanud, välja arvatud tema omanikuõigused Donato Ettevõtteis. Neid ta ei oleks saanud pärandada.”
„Ma ei saa sinult raha vastu võtta.” Ulatasin tšeki tagasi.
Ta pistis käed tasku. „Jah, saad küll. Te pidite täna abielluma, siis oleks see olnud sinu raha.”
Vaatasin tšekki uuesti. Nii suur summa.
„Su vanemad lõpetavad varsti töötamise, eks ole? Sa saad nende restorani ära osta või ise uue avada. James rääkis, et sa kavatsesid seda teha.”
„Mu otsus ei ole veel kindel.”
„Siis reisi, vaata maailma. Kui vana sa oled, kakskümmend kuus? Sul on terve elu ees. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks.” Ta naeratas jäigalt ja vaatas üle mu õlgade, pilk naelutunud kuhugi kirikuõuel. „Ma pean minema. Hoia end. Eks?” Ta suudles mind põsele.
Tundsin ta huulte pehmet puudutust, kuid sõnu tajusin vaevu. Lärm kirikuõuel oli paisunud ja mu mõtted olid sealt kaugel. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks. Mul polnud aimugi, mis see võis olla. Enam mitte.
Tõstsin pilgu, et öelda Thomasele hüvasti, aga ta oli juba läinud. Pöördusin ja nägin teda kirikuõuel koos ema ja onupojaga. Just nagu mu pilku tajudes kallutas Phil pead ja meie pilgud kohtusid. Ta kergitas kulmu. Neelatasin. Ta kummardus ja sosistas Claire’ile midagi kõrva ning hakkas siis minu poole tulema.
Õhk siras nagu õli praepannil. Kuulsin Jamesi häält. Ammust vastukaja. Lähme siit ära.
Pistsin tšeki käekotti ja pöördusin minekule, kõndides parkla poole. Eemaldusin oma minevikust, olles ebakindel tuleviku suhtes ja vähimagi ettekujutuseta, kuidas ma sealt minema saan. Mul ei olnud autot.
Seisatasin kõnniteeserval, mõeldes, kas peaksin minema tagasi kirikuõuele vanemaid otsima, kui mulle lähenes vanem naine blondide pixie-soengusse lõigatud juustega, „Proua Tierney?”
Andsin käeviipega märku, et ta lahkuks. Ma ei suutnud veel üht lohutust kuulata.
„Palun, see on tähtis.”
Tema kummalise häälekõla peale jäin kõhklema. „Kas me oleme tuttavad?”
„Ma olen sõber.”
„Jamesi sõber?”
„Teie sõber. Ma olen Lacy.” Ta sirutas käe.
Vaatasin meie vahel õhus hõljuvat kätt ja tõstsin siis pilgu, et talle otsa vaadata. „Andke andeks. Kas me oleme kohtunud?”
„Ma tulin siia Jamesi pärast.” Ta langetas käe ja heitis pilgu selja taha. „Ma tean üht-teist temaga juhtunud õnnetusest.”
Mu silmanurka ilmus pisar. Hingasin sügavalt sisse, kopsud viimaste nädalate kestel nutmisest valusad. James oli mulle öelnud: ainult neli päeva, kiire ärireis. Lennata Mehhikosse, viia klient kalale, arutada õhtusöögil äriplaane ja tulla koju. Paadi kapten oli öelnud, et James viskas õnge vette ja kui kapten tuli pärast mootori kontrollimist tagasi, siis oli James kadunud. Niisama lihtsalt. Kadunud.
See juhtus kahe kuu eest.
James oli nädalaid teadmata kadunud ja lõpuks peeti teda tõenäoliselt surnuks. Siis oli Jamesi laip Thomase jutu järgi kaldale uhutud. Lacy polnud vist kuulnud, et surnukeha leiti. Juhtum oli lõpetatud.
„Te tulete liiga hilja. Ta…”
„Elus. James on elus.”
Vahtisin teda tummaks löödult. Kelleks see naine end peab? Osutasin matuseautole. „Vaadake!”
Ta vaatas. Nägime, kuidas juht sulges tagaluugi ja kõndis ümber auto oma istme poole. Ta sulges ukse ja hakkas sõitma, suundudes parklast kalmistu poole.
Vaatasin seda naist vildaka rahuloluga. Aga tema pilk püsis mustal sedaanil ja ta ütles imetleval sosinal: „Ma murran pead, mis võib küll kirstus olla.”
„Oodake!” Lacy tõttas mul sabas, kui ma läbi parkla põiklesin. „Palun oodake!”
„Minge minema!”
Mu silmad olid pisarais. Keelele kogunes paksu sülge. Mul oli vaja oksendada, aga Lacy ei jätnud mind üksi. Vaatasin tänava poole. Mu kodu oli vähem kui miili kaugusel. Äkki lähen koju jalgsi.
Sapp kerkis kiiresti üles. Armas taevas.
„Lubage mul seletada,” palus Lacy.
„Mitte. Praegu.” Sulgesin kramplikult suu ja kummardusin suure kaubiku taha. Keha läbis kuumahoog. Kaenlaaugud ja rindadealune läksid higiseks. Sisikond tõmbus krampi ja pööritas. Tormasin edasi.
Kõik, mida olin tagasi hoidnud, purskas välja, valgudes päikesest kuumale sillutisele mu jalge ees. Jamesi häälsõnum, mida kunagi ei tulnud. Üksildased õhtud, oodates teadet, et ta on elus. Thomase telefonikõne, mida ma olin kartnud. Jamesi ei olnud enam.
Siis Claire, kes käis peale, et matused toimuksid meie pulmapäeval. Tema kirik oli juba tellitud ja tema sugulastel siiasõiduks piletid broneeritud. Miks nad pidid need tühistama või teisele ajale üle viima?
Mu keha vappus jälle. Oksendasin, kuni südames oli valu ja magu täiesti tühi. Siis hakkasin nutma. Mind raputasid sisikonda krampi kiskuvad tõmblused. Rasked pisarad kukkusid asfaldile, tilkudes happelise plöga sisse.
Kuskil kaugemas ajusopis taipasin, et olen jõudnud viimse piirini. Kui ma ometi oleksin kokku varisenud kodus, kallistades Jamesi patja. Mitte siin parklas, suur hulk inimesi mõnekümne meetri kaugusel ja üks võhivõõras tammumas mu kõrval.
Vajusin vastu kaubikut ja istusin põrkerauale. Lacy pakkus veepudelit. „See on tarvitamata.”
„Tänan.” Mu käed värisesid ja ma ei suutnud painutada sõrmi kitsa korgi ümber, seepärast võttis ta pudeli tagasi ja kruvis korgi pealt. Jõin ühe hingega kolmandiku pudelist tühjaks.
Lacy võttis õlakotist mitu pabertaskurätti. „Palun.” Ta vaatas, kuidas ma huuli puhastasin ja nina nuuskasin, ise samal ajal näppides kotirihma. „Kas nüüd on parem?”
„Ei.” Tõusin püsti, tahtes koju minna.
Lacy käsivars kadus jälle küünarnukini kotisuust sisse. Ta soris selle sisus ja võttis välja nimekaardi. „Mul on vaja teiega rääkida.”
„Ma ei ole huvitatud sellest, mida te müüte.”
Ta põsed