Kõik, mida me alles hoiame. Kerry Lonsdale
nägu läks naerule ja ta lehvitas korraks kätt.
„Vaata, kes siia on tulnud,” torkis Robbie. „Köki-Niki ja Kräsupea. Kas tema on su uus sõbranna?” Ta osutas lõuaga Jamesi poole.
James jäigastus. Nick astus ähvardavalt sammu Robbie poole. „Tõmba uttu, luuser.”
„Huu!” oigas Frankie. Ta pillas topsi käest. haaras siis mõlema käega kõrist kinni ja tuikus. „Ta mürgitas mu ära. Ma suren.”
„Jäta jama!” Piinlikkust tundes heitsin Jamesi poole paanilise pilgu. Ta vahtis Frankiet kortsus kulmul.
„Las mina maitsen.” Robbie kulistas limonaadi alla ja viskas topsi suure kaarega minema. „Õudne! See on mürgitatud.” Ta vajus otseti lauale. Plasttopsid lendasid maha. „Ta tappis meid, Frankie!”
„Ei. Ma ei teinud seda!” Tõukasin Robbiet. Ta ei liigutanudki. „Kao minema!”
„Mine siit ära!” Kristen sikutas Robbiet käest.
„Hüvasti, julm maailm.” Robbie veeres külili maha, tirides Kristeni kaasa. Tüdruk sai vastu kõnniteed kukkudes haiget ja hakkas nutma. Kui ta tahtis püsti tõusta, tõukas Frankie ta uuesti maha. Kahe tolli kaugusel Frankie ninast peksis Nick rusikatega õhku. „Käi minema!” Frankie tegi suured silmad ja jooksis üle tänava Robbie garaaži lahtisest uksest sisse.
Laud vajus Robbie raskuse all kokku. Ta haaras mu pluusist kinni, tiris seda kukkumise ajal ning vajus mulle peale. Mu roided hõõgusid ja selg tuikas valust. James tiris Robbie ära, too tõusis rusikatega vehkides. Ta lõi Jamesi vastu suud, lõhkudes poisi huule. James urahtas ja lõi vasaku rusikaga Robbie paremasse silma. Robbie purskas nutma ja jooksis koju.
Tõusin aeglaselt püsti, kusjuures James aitas mind, ja kloppisin riietelt tolmu. Ta silmad vaatasid mind keskendunult.
„Sul on hea vasakhaak,” ütles isa hääl mu selja tagant. „See peaks hoidma Robbie ja ta kiskleva onupoja mõni aeg teisel pool tänavat.”
Vaatasin õnnetuspaika kõnniteel ja mu kopsud vajusid õhust tühjaks. Kristen pühkis nina ja tihkus nutta. Ta põlved olid kriimustatud ja mööda säärt jooksis verenire. „Mul on su limonaadiletist kahju,” ütles ta.
Mu lõug vabises. „Nüüd ei saa ma kunagi maagilist mälupulbrit.”
James vaatas mind veidralt.
„Kristen, tule sisse, proua Tierney teeb su põlved korda,” pakkus isa.
„Ma tahan koju minna,” virises tüdruk, puudutades ettevaatlikult vigastatud nahka.
„Ma viin ta koju.” Nick haaras Kristeni küünarnukist. „Pärast saame sinuga kokku,” lausus ta Jamesile.
Kui nad eemaldusid, vaatas isa Jamesi. „Mis su nimi on, poja?”
„James, söör.” Ta pühkis peopesi vastu särki ja ulatas käe. „James Donato.”
Isa surus ta kätt. „Meeldiv sinuga tutvuda, James. Tule sisse, et saaksime sind puhastada.”
James vaatas kiiresti minu poole. „Jah, söör.”
„Aimée, vii James kööki. Ma ütlen su emale, et ta tooks plaastreid.”
Selleks ajaks kui ema tõi sidemed ja salvi, ei jooksnud Jamesi huul enam verd. Ta suu oli paistes, seepärast istus ta mu kõrval köögitaburetil ja hoidis külmutatud hernepakki vastu nägu.
Vuristasin küsimusi. Tahtsin tema kohta kõike teda. Jah, ta hakkab käima minuga ühes koolis. Jah, ta armastab jalgpalli mängida. Ei, ta pole kunagi varem teist poissi rusikaga löönud. Jah, ta käsi valutab.
Kui küsisin ta vanust, tõstis ta kaks korda viis sõrme üles ja siis veel ühe, et näidata ühtteist aastat.
„Kas sul õdesid on?”
Ta raputas pead.
„Vendi?”
Ta tõstis üles kaks sõrme, raputas siis kõvasti pead ja vahetas kaks sõrme ühe vastu.
Hakkasin naerma. „Robbie pidi sulle kõvasti virutama, kui sa ei mäleta, mitu venda sul on.”
Ta nägu läks pahaseks. „Mul on üks vend. Ja Robbie vehib rusikatega nagu imik.”
Naersin veel kõvemini ja panin kaks kätt suu peale, et naeru maha suruda, kartes, et ta arvab, et ma naeran tema üle, mitte näo peale, mille tegi Robbie, kui James oli teda klobinud. Ma ei ole kunagi näinud Robbiet nii kiiresti koju jooksmas.
James vaatas köögis ringi. Emal küpses tema kaardimänguseltskonna tulekuks ahjus õunapirukas. Raadiost, mille isa oli õue viinud, voolas tuppa klassikaline muusika. James nihutas end istmel. „Mulle meeldib siin.”
„Ma tahaksin sinu maja näha.” Lootsin, et ta tahab olla mu sõber, sest ta meeldis mulle tõesti. Tal oli kena naeratus ja ta oli väga vapper. Ta oli Robbiet rusikaga löönud, ma olin ise seda juba ammu teha tahtnud, aga ei julgenud. Robbie oli minust palju suurem.
„Sinu oma on parem.” Ta pilk suundus jälle minule „Mis asi on maagiline mälupulber? See kõlab priimalt.”
Mu põsed lõid õhetama, kui mulle meenus Jamesi nägu, kui ma enne pulbri pärast virisesin. Rääkisin talle sellest, nägu laua kohale langetatud. Ma imestasin, kui tume oli tema käsivarre nahk minu oma kõrval. Kehitasin õlgu. „Pulber ei ole enam tähtis. Mu limonaadilett on katki ja ma ei kogu iialgi raha, mis selle ostmiseks vaja läheb.”
James sirutas käe ja tõmbas suhkrutoosi lähemale. Ta võttis peoga suhkrut ja tõstis käe mu pea kohale.
Vaatasin üles. „Mis sa teed?”
„Pane silmad kinni.”
„Miks?”
„Kuula mind. Sule silmad.”
Tegin nii ja kuulsin pea kohal krabinat. Mu juuksed liikusid ja peanahk kiheles. Nina tundis kõdi ja põskedele oleks nagu vihma sadanud, kuid nad ei saanud märjaks. Pilgutasin silmi ja vaatasin üles. Mulle sadas näkku suhkrukristalle.
„Mis see oli? küsisin, kui ta lõpetas ja käsi pühkis.
„Jamesi maagiline mälupulber.” Ta vigastamata suunurk kerkis. „Nüüd ei lähe sul meelest, et me oleme tuttavad.”
Mu silmad läksid ümmarguseks ja tema nägu lõi õhetama. Ta surus herned vastu põske ja krimpsutas nägu.
„Ma ei unusta sind kunagi,” tõotasin ja tegin südame kohal risti.
Aastate jooksul oli ka James mulle palju tõotusi andnud. Me jääme alati kahekesi kokku. Kunagi ei tule kedagi teist; me armastasime teineteist nii väga. Me olime koos üles kasvanud ja tõotanud koos vanaks saada.
Ma ei kujutanud ette, et sooviksin midagi muud kui elu, milleks me olime koos plaane teinud.
3. peatükk
Kui restoranist koju jõudsin, olid minu majas Nadia ja Kristen. Kristen tormas minu juurde. „Me kasutasime su tagavaravõtit. Su ema helistas ja ütles, et sul oleks seltsi vaja.” Ta peatus ja tõmbas hinge. „Ta rääkis meile Kitsest. Mul on nii kahju.”
Noogutasin, suu kinni pigistatud, ning viskasin võtmed ja käekoti puhvetkapile.
Ta uuris mind ettevaatliku pilguga. „Kuidas sa end tunned?”
Kehitasin õlgu. Pärast Kitsest lahkumist olin linnas sihitult ringi sõitnud, mõeldes restoranile, ja seejärel mõtlesin Jamesile. Kojutuleku asemel läksin surnuaeda tema hauale. Ta oli maetud Donatode perekonna hauasamba juurde isa Edgar Donato kõrvale, kes oli tänavu surnud kopsuvähki. Jamesi hauakohta tähistas graniittahvel: James Charles Donato. Tema nime all oli sünni- ja surmaaeg. Kuna Thomas ja Claire täpset surmaaega ei teadnud, määras kohtuarst selleks kaks kuni viis päeva pärast Jamesi