Kõik, mida me alles hoiame. Kerry Lonsdale
Ta tõstis käed liikumatu kogu kohale ja liigutas huuli. Tema meloodiline loitsulaul pani õhu vibreerima, samuti ta jalge ees lamava keha. Nüüd hakkas see keha liikuma. Siis taipasin, et see polnud lihtsalt keegi mees. See oli James. Ja Lacy tõi ta surmast tagasi.
2. peatükk
„Mida sa siin teed?”
Isa bariton kõmises mu kõrvus. Võpatasin ja jäin talle otsa vahtima. Ta vaatas mulle silma. Tema tedretähnilised käsivarred olid laia rindkere kõrval rippu. Vana Iiri Kitse kööki ja söögisaali lahutav uks kõikus kriiksuvatel hingedel ta selja taga.
Oli esmaspäev kaks päeva pärast Jamesi matust ja nagu igal hommikul alates sellest, kui ma vanemate pubis tööle hakkasin, olin tõusnud kell viis. Ja nagu igal hommikul pärast Jamesi kadumist veeretasin end voodist välja ja vedasin suuri vaevu vannituppa. Valasin kohvi aparaadist, mille täitmist eelmisel õhtul ma ei mäletanud, läksin jalgu lohistades oma auto, põletatud oranži värvi New Beetle’i juurde ja sõitsin Vanasse Iiri Kitse, elegantsesse pubisse, mille vanemad olid ostnud juba enne mu sündi. Kasvasin selles restoranis üles, pühkides põrandaid ja pannes kaupa riiulitele. Lõpuks võeti mind kööki, kus töötasin koos emaga, kes oli peakokk, ja Dale’iga, kes oli abikokk. Dale õpetas mu välja pagariks. Minu erialaks olid saiakesed. Kui olin lõpetanud San Francisco kokandusakadeemia, sai minust ema abikokk, samal ajal kui Dale võttis vastu peakoka koha Massachusettsis ühes Cambridge’i vanimas söögikohas. See oli talle elu võimalus, ütles ta mulle kord.
Kui ma hakkasin vähehaaval enda ümber märkama Kitse interjööri, roostevabast terasest kaubanduslikke ahje ja pliite, külmikut, kuhu mahtus sisse astuma, ning selle juurde kuuluvat sügavkülmikut, käeulatuses olevaid keedunõusid ja vaagnaid, oli mul tunne, nagu oleksin sel päeval teist korda ärganud.
Luminestsentslambid sumisesid pea kohal nagu mesilaspere. Lähedal asuvast vaikseks keeratud raadiost tuli sosinal kohaliku saatejaama hommikuprogramm. Sain saatejuhi sõnadest vaevu aru, aga ta häälekõla oli sujuv ja sügav. Kõik oli tuttav. Nagu tüüpiline hommik, mis ei olnud põrmugi tüüpiline.
Isa vaatas mind teravalt, muutudes mu vaikimise pärast valvsaks. Seisin pagariosakonnas keset kerkivaid tainapätse, rusikad vajutatud jaheda jahuga üleriputatud aine kuhja. Kogu tööpind oli valge jahuga üle puistatud.
„Mis kell on?” kraaksatasin ma.
Isa sammus kaugemale kööki. „Üheksa.”
Mu kodunt lahkumisest oli möödas kolm tundi.
Pildid sähvisid mu silme ees. Auto parkimine, restorani häiresignaali väljalülitamine, ainete kogumine ja segamine. Need mälestused võinuksid pärineda ükskõik millisest tuhandetest hommikutest.
Tõmbasin käed tainast välja. Need naksatasid valjult. Pehmed tainatükid jäid sõrmede külge ja küünte alla kinni. Hõõrusin peopesi tugevasti kokku, aga kleepjas segu ei tahtnud küljest ära tulla.
Harilikult meeldisid mulle need üksildased hommikud – ma isegi igatsesin nende järele –, kui sõtkusin päeva tainakogust. See oli rütmiline tegevus, mida olin tundnud juba alates lapsepõlvest, kui ema õpetas mind kodu jaoks küpsetama. Korduvad liigutused andsid mõtetele vabaduse, ma plaanisin päevasündmusi, tegin tulevikuplaane, mõtlesin minevikule. Aga mitte täna. Tainas kleepus mu külge nagu nätsutükk kingatalla alla. Ärritavalt. See oli soovimatu ka sellepärast, et meenutas kõiki neid tunde, mil ma tarbetult olin tulevikuplaane teinud. Tulevikku ei olnud enam.
Pühkisin käsi veel tugevamini ja kraapisin tainast küüntega maha.
Isa ilmus mu kõrvale koos märja nõuderätikuga. Ta hakkas mu käsi puhastama. Liigutused oli hellad ja täis isalikku muret. Ta tegi seda ettevaatlikult, et nahka mitte veel rohkem ärritada, tupsutas pehmelt kriimustusi, mis küüntest olid jäänud. Tema hellus ajas mind veel rohkem vihale. Ma ei tahtnud, et mind koheldakse, nagu hakkaksin katki minema. Kiskusin käed tema käte vahelt lahti ja haarasin rätiku. Hõõrusin nahka tugevasti.
„Mine koju, Aimée.”
„Mis ma seal teen?” Viskasin rätiku tööpinnale.
Isa ei lausunud enam midagi. Ta vaatas, kuidas ma tainast rullisin, ja tõstis mitu pätsi suurele metallplaadile. Lükkasin plaadi käru peale ja veeretasin pätsid ning saiakesed kõrvale, et neid hiljem küpsetada.
Ema tuli kööki, käes kaks pruunist paberist ostukotti. Ta hallisegused tumedad juuksed olid šikilt kinnitatud, nii et kõrvalestade külge kruvitud hõberõngad jäid paistma. Ta vaatas korraks kiiresti isa poole, enne kui mulle naeratas. „Ma nägin väljas su autot. Miks sa siin oled?”
„Küpsetan leiba. Nagu igal hommikul, viis päeva nädalas.” Mind ehmatas mu hammustav hääletoon.
„Ma juba soovitasin tal koju minna,” ütles isa.
„Tal on õigus. Sa vajad puhkust.”
„Ma vajan töötamist,” ütlesin puulusikat haarates. „Teie vajate mu abi ning tänaseks lõuna- ja õhtusöögiks vajame leiba.”
Nad vahetasid pilke.
„Mis on?” küsisin ma.
„Ma helistasin Margiele.” Ema naeratas pingutatult, nii et ühtaegu paistsid ülemised ja alumised hambad. Margie abi kasutas ta ainult hädaolukorras, näiteks siis, kui ma olin haige või kui meil tuli võõrustada suurt seltskonda. Margiele kuulus pagaritöökoda kõrvaltänaval ja ta varustas paljusid ümbruskonna restorane.
Hingasin sisse ja tundsin värskelt küpsetatud leibade sooja niisket lõhna. Leibade, mida ei olnud mina küpsetanud. Mu silmad tõmbusid kissi, kui lugesin kirja ema käes olevatelt paberkottidelt. MARGIE PAGARITÖÖKODA JA KÄSITÖÖLEIVAD.
„Meie külastajatele maitseb minu leib,” nuuksatasin ma. „Te ei või seda asendada. Ega ka mind!”
„Me ei asenda… sind,” kogeles isa.
Lõin endale puulusikaga vastu kintsu. Ma ei tahtnud viimast mõtet välja öelda.
Ema astus kähku minu juurde. „Asi pole üldse selles. Me sõlmisime Margiega kokkuleppe, sest arvasime, et sul on vaja veidi aega rahus olla.”
„Aga ma ei vaja niisugust aega!” Ema pigistas suu kokku ja ma oigasin. „Kui kaua?”
Nad vahetasid jälle omavahel salapäraselt pilke ja ema silitas mu käsivart. „Nii kaua, kui sul on vaja.”
„Meil tuleb teha muudatusi…”
„Mitte praegu, Hugh,” katkestas teda ema.
„Mis muudatusi?” Vaatasin isale otsa. Ta kratsis põske ja vaatas põrandale. „Mida sa mulle ei räägi?”
„See pole midagi tähtsat, kallis,” vastas ema.
„Ütle talle, Cathy. Varem või hiljem saab ta niikuinii teada.”
Ema vaatas nüüd isale pikalt otsa. „Isa ja mina kavatseme töötamise lõpetada.”
Pigistasin lusikat. „Te jääte pensionile? Juba?”
Vahtisin neid vihaselt. „Taevake, ma matsin alles äsja Jamesi. Ma ei ole valmis teid välja ostma. Ma ei suuda ise Kitse juhatada.”
„Sa ei peagi seda tegema. Me müüsime restorani ära,” ütles isa.
Lusikas kukkus kolinal põrandale. „Mida?”
Ema oiatas ja saatis mulle andekspaluva pilgu.
„Leping jõustub kolme kuu pärast,” lisas isa.
Ema laksas endale vastu otsmikku. „Hugh!”
„Mida ma ütlesin?”
„Mida sa ei öelnud? Me leppisime kokku, et teatame talle seda ettevaatlikult.”
Mu pilk pendeldas nende kahe vahel, sest ootasin, et üks neist ütleb