Kadunud küla. Камилла Стен

      Camilla Sten

      Kadunud küla

      Rootsi keelest tõlkinud Li Laanemets

      Originaal:

      Camilla Sten

      Staden

      Norstedts

      Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa

      Kujundanud Piret Jürisoo

      Copyright © 2019 Camilla Sten

      First published by Norstedts, Sweden

      Published by arrangement with Nordin Agency AB, Sweden

      Autoriõigus tõlkele: Li Laanemets ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-51-2

      ISBN 978-9949-683-52-9 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Annale,

      kes uskus sellesse raamatusse ammu enne seda,

      kui ma ise seda teha julgesin.

      19. august 1959

      Augustikuu pärastlõuna oli lämmatavalt soe, nii soe, et tuuleiil, mis tuli läbi allalastud akende, ei kergendanud eriti kuumust auto sees. Albin oli nokamütsi peast võtnud ja lasi käel rippuda autoukse kohal, aga ettevaatlikult, et mitte puutuda vastu tulikuuma autot.

      „Kui kaua veel läheb?“ küsis ta jälle Gustafi käest.

      Gustaf ainult mühatas. Albin luges sellest välja, et too ei tea vastust või et Albin peaks ise kaarti vaatama, kui ta seda nii väga teada tahab. Seda oli Albin juba teinud. Selles linnas, mille poole nad teel olid, polnud ta varem käinud − liiga väike, et seal oleks oma politseijaoskond või haigemaja. Vaevalt suurem kui küla.

      Silvertjärn. Kes oli kunagi kuulnud kedagi rääkivat Silvertjärnist?

      Ta hakkas just Gustafi käest küsima, kas tema on seal varem käinud, aga mõtles enne ümber, kui jõudis suu avada. Gustaf ei olnud suure jutuga ka parimatel päevadel, sellest oli Albin juba varakult aru saanud. Nad olid peaaegu kaks aastat koos töötanud ja Albin polnud temalt kunagi välja meelitanud rohkem kui mõne sõna korraga.

      Gustaf aeglustas hoogu ja vaatas nende vahel olevat kaarti, enne kui ta tegi järsu pöörde vasakule kruusateele, mida Albin vaevu oli puude vahelt näinud. Ta vajus istme peal ettepoole ja ta müts kukkus peaaegu autost välja.

      „Kas sa usud, et me leiame sealt midagi?“ küsis Albin ja oli üllatunud, kui Gustaf avas suu ja ütles:

      „Tont seda teab!“

      Julgustust saanud Albin jätkas:

      „Ei, pigem tundub, et kaks tobu kujutasid liiga palju ette. See sõit pole asja väärt.“

      Tee oli kitsas ja konarlik. Albin pidi kinni hoidma, et mitte istme peal hüplema hakata. Mõlemal pool autot kõrgusid puutüved. See vähene, mida Albin taevast nägi, oli nii lõõmavsinine, et valus oli vaadata. Sõit tundus võtvat terve igaviku.

      Siis hakkas mets hõrenema.

      Linn nägi täpselt selline välja, nagu see väike kaevanduslinnake, kus Albin oli üles kasvanud. Kindlasti oli seal mõni maardla või vabrik, kus kõik kohalikud mehed töötasid. See oli meeldiv ja väike koht, kus kenad majad seisid sirges reas, jõgi lookles läbi asula ja telliskividest kirik kõrgus üle katuste ning säras augustipäikse käes.

      Gustaf pidurdas järsult, nii et auto jäi täiesti paigale.

      Albin vaatas tema poole.

      Gustaf istus ja tema laubal oli sügav korts. Põsed rippusid näos, mis oli lohakalt raseeritud ja kurnatud.

      „Kas sa kuuled?“ küsis ta Albinilt.

      Midagi tema hääles sundis Albinit üles tõusma ja kuulatama.

      „Kuulen mida?“ küsis Albin. Ta kuulis ainult mootorimürinat.

      Nad olid keset ristmikku seisma jäänud. Seal ei olnud midagi erilist. Paremal pool kollane maja, poolnärtsinud lilled trepil, ja vasakul pool peaaegu identne punane maja valgete nurkadega.

      „Midagi,“ ütles Gustaf. Veenev toon tema hääles pani Albini tema mõtet mõistma.

      Ta mitte ei kuulnud midagi.

      Vaid et ta kuulis just mittemidagit.

      Oli täiesti vaikne.

      Kell oli pool viis hilissuvisel kolmapäeva pärastlõunal väikses linnas metsade vahel. Miks ei mänginud aedades lapsed? Miks ei istunud higiste laupade ja sorgus lokkidega noored neiud ega lehvitanud endale tuult?

      Albin vaatas ümberringi hoolitsetud majade ridu, mis laiusid mõlemal pool autot. Igaüks neist kena ja hästi hoitud. Igaüks suletud välisuksega.

      Kuhu ta ka pilku ei pööranud, ei näinud ta kuskil ühtki hingelist.

      „Kus kõik on?“ küsis ta Gustafi käest.

      Linn ei saa ju olla täielikult tühi. Nad peavad kuskil olema.

      Gustaf raputas pead ja vajutas jälle gaasipedaali.

      „Hoia silmad lahti,“ ütles ta.

      Albin neelatas sügavalt; tundis, kuidas kriipis kurgus, mis oli äkki kuiv ja paistes. Ta sättis end istme peale paremini istuma ja vajutas mütsi pähe.

      Vaikus näis sama lämmatav nagu kuumus, kui nad veeresid mööda teed edasi. Higi pärlendas kaelal. Kui nad jõudsid linnaväljakule, tundis Albin, kuidas kergendustunne valgus temast läbi. Ta osutas keset turuplatsi seisvale kujule:

      „Vaata, Gustaf! Seal on keegi.“

      Võib-olla oli Gustafil teravam pilt kui tal. Või olid pikad aastad politseinikutööd andnud talle instinktid, mida Albinil ei olnud veel tekkinud. Sest ta jättis auto seisma just enne seda, kui nad jõudsid munakivideni, avas ukse ja ronis välja.

      Albin võttis seda vaatepilti osadena. Esiteks mõtles ta:

      „See keegi on väga pikk.“

      Seejärel:

      „Ei, mitte pikk. See on keegi, kes seisab ja kallistab laternaposti. Väga kummaline.“

      Kõik pusletükid ei läinud paika enne, kui lehk tuli läbi lahtiste akende sisse. Albin avas autouksed ja koperdas välja, et sellest pääseda, kuid väljas oli hais veel tugevam. Magus ja üleküpsenud ja jälk; liha, mis oli roiskunud ja käärinud päikese käes pikkade laiskade tundide jooksul häirimatult ja puutumatult.

      Keegi ei seisnud ega kallistanud laternaposti. See oli laip, kinni-seotud jämeda tahutud posti külge. Pikad salkus juuksed rippusid näo eest ja varjasid seda − väike halastus − aga lihavad kärbsed roomasid üle pundunud käte ja jalgade. Köied, mis sidusid laipa posti külge, olid lõikunud pehmesse käsnjasse koesse. Jalad olid mustaks tõmbunud. Oli see roiskumisest või verest, mis oli jooksnud ja hüübinud suurtes loikudes posti ümber, ei olnud näha.

      Albin jõudis vaid mõne sammu astuda, enne kui ta kummardas ja oksendas oma lõunasöögi munakividele.

      Kui ta end sirgu ajas, nägi ta, et Gustaf oli juba peaaegu laibani jõudnud. Ta seisis vaid paar meetrit sellest eemal ja vaatas.

      Gustaf pööras end ümber ja vaatas Albinit, kes pühkis oma suud ja tõusis sirgu.

      Paljas hirm segunes tülgastusega sügavates kortsudes tema suu ümber.

      „Jumal küll, mis siin juhtunud on?“ küsis ta häälega, mis kõige enam sarnanes imestusega.

      Albinil polnud sellele küsimusele vastust. Ta lasi tühja linna vaikusel üle võtta.

      Aga siis kuulis ta vaikuses äkitselt midagi. Kaugelt ja nõrgalt, aga päevselgelt.

      Albinil oli neli nooremat