Kadunud küla. Камилла Стен
ütleb Tone äkki ja vähendab kiirust.
Seda vana teed ei ole GPS-i peal. Seda märkasime me, kui üritasime sõitu planeerida. Me lähtusime vanadest kaartidest, mis pärit nelja- ja viiekümnendatest, kontrollisime need liiklusameti arhiivis üle ja vaatasime, kuidas raudteerööpad asetsesid, kui rong kaks korda nädalas veel linnast läbi sõitis. Max on tubli kaardilugeja ja ta lubas, et tee peaks siin asuma. Aga ma ei olnud selles ometi täiesti kindel, enne kui nüüd, mil Tone võtab hoo maha ja läheneb väiksele peaaegu kinnikasvanud teele, mis kunagi oli ainus autotee sellesse linna.
Kaubik veereb kohale ja jääb seisma. Ma vaatan imestunult Tonet.
„Mis on?“ küsin ma.
Ta on kahvatum kui tavaliselt, väike suu nagu kriips näos; tedretähnid säravad näo heledal taustal. Tema käed hoiavad kõvasti-kõvasti rooli.
„Tone?“ küsin ma natuke vaiksemalt.
Alguses ei vasta ta midagi. Istub lihtsalt tasa ja jõllitab puude vahele.
„Ma lihtsalt ei uskunud kunagi, et ma saan seda oma silmaga näha,“ ütleb ta vaikselt. Ma panen käe ta käsivarrele. Lihased on t-särgi pikkade õhukeste varrukate all pingul nagu terasvedrud.
„Kas sa tahad, et mina juhin?“ küsin ma tema käest.
Teised on samuti seisma jäänud. Teine kaubik otse meie taga ja ma aiman, et Max oma sinises Volvos nende taga.
Tone laseb roolist lahti ja nõjatub natuke tahapoole.
„Võib-olla on nii parem,“ ütleb ta. Ta ei vaata mulle otsa. Selle asemel avab ta turvavöö, et autost välja hüpata.
Ma teen sama, klõpsan ennast lahti, hüppan välja ja lähen ümber auto. Õhk mõjub ehmatavalt. See on selge, värske ja väga jahe. Kuigi on tuulevaikus, läheb jahedus otse läbi mu paksu kampsuni.
Tone on juba jõudnud turvavöö kinni panna, kui ma hüppan juhiistmele. Ma ootan, et ta ütleks midagi, aga ta on vait. Ma vajutan ettevaatlikult gaasi ja me hakkame veerema mööda kinni-
kasvanud teed.
Autos valitseb peaaegu harras vaikus. Kui puud meid neelavad ja paistavad kummarduvat väikse tee kohale, paneb Tone hääl mind äkilises poolpimeduses võpatama.
„Ikkagi parem, et sina oled see, kes linna sisse sõidab. See on siiski sinu projekt. Sina tahtsid siia tulla. Või mis?“
Ma kõõritan Tone poole, samal ajal üritades keskenduda ning kohmaka kaubikuga üle muhklike juurte ja kivide manööverdada.
„Ma arvan küll,“ lausun ma.
Õnn on, et palusime kindlustust, kui need autod üürisime. See pole kindlasti selline maastik, mille jaoks need masinad on loodud. Aga meil oli varustuse kaasa võtmiseks vaja kaubikuid, ja maastikukindlamad autod olid nii kallid, et oleksid meie eelarve mitmekordselt ületanud.
Me sõidame vaikuses. Minutid mööduvad ja me liigume sügavamale ja sügavamale metsa ning mulle jõuab kohale, kui eraldatud see väike asula tegelikult pidi olema. Nagu vanaema jutustas, oli vaid vähestel oma auto. Tsivilisatsiooni sai sõita rongiga ja see käis ainult kaks korda nädalas. Kui meil kulub nii kaua aega, et jõuda autoga kohale, pidi see olema üks päris omaette maailm, kui ainus alternatiiv siia jõudmiseks oli tulla
jalgsi.
Me möödume väikesest teerajast, mis lookleb metsa. Algul pole ma kindel, kas see on see tee, mida mööda me peaks minema, kuid siis taipan, et see viib kaevandusse. Ma sõidan edasi, veereme aeglaselt üle risu ja mahakukkunud okste. Kaubik kaebleb ja halab, aga trügib edasi.
Just siis, kui ma hakkan muretsema, et me oleme teega eksi-
nud − et see oli ainult metsatee, matkarada, ja et me sõidame järjest kaugemale ja kaugemale metsa ning lõpuks jääme oma autode ja oma varustuse ja oma rumaluse ja oma ambitsioonidega
kinni − avanevad äkki puud nagu imekombel meie ees.
„Seal,“ sosistan ma, pigem iseendale kui Tonele.
Ma julgen natuke kiirust lisada, ainult natuke. Tunnen, kuidas veri hakkab soontes kohisema, kui leegitsev aprillitaevas järjest rohkem meie ette ilmub.
Ja siis jõuame metsaservast välja nõlvakule. Ja seal see on, pikas kitsas orus, mis on napilt suurem kui nõgu.
Kirik kõrgub väikeste majade kohal linna idanurgas. Kõrge ja uhke telliskivitorn, mida kroonib sihvakas rist. See helgib loojuva päikese valguses talumatult selgelt. Kirikust alates paistavad majad nagu maast kasvanud seened, kukkunud ja kõdunenud seinteks ja siluettideks alla jõe poole. Jõgi sädeleb vask-
punaselt, voolab läbi linna ja suubub järve, mis on sellele kohale oma nime andnud. Võib-olla oli see järv kunagi hõbedane, kuid nüüd on see must ja läikiv nagu vana saladus1. Kaevandusfirma raportis seisab, et nad pole järve lähemalt uurinud. Neil pole andmeid, kui sügav see on. See võib ulatuda kuni põhjaveeni välja. Põhjatu.
Ilma pikemalt mõtlemata teen turvavöö lahti ja avan ukse, hüppan maha pehmesse märga kevadmulda ja vaatan üle linna. See on täiesti vaikne. Ainus, mida kuuleb, on madal mootorimürin ja pehme tuulesosin, kui see üle linna puhub.
Ma kuulen, kuidas ka Tone ronib välja. Ta ei ütle midagi, ei sule isegi ust enda järel.
Ma ise hingan välja − ühe palve, ühe loitsu − tervituse:
„Silvertjärn.“
1 Silvertjärn tähendab rootsi keeles Hõbejärve. – (Tõlk)
Siis
Elsa on teel koju Agneta Lindbergi poolt, kui ta taipab, et midagi on valesti.
Jalutuskäik proua Lindbergi majast koduni ei võta tegelikult rohkem kui viisteist minutit, kui natuke kiiremini kõndida, aga Elsal õnnestub harva jõuda Agneta juurest koju vähem kui neljakümne minutiga. Nii paljud tahavad seista ja juttu ajada.
Ta on viimastel kuudel kord nädalas Agnetal külas käinud,
alates sellest, kui vaeseke sai vastuse teada. Kolmapäeviti, sest lõunasöögilt apteekri naise juurest on hea otse ka Agneta poolt läbi astuda.
Nendel lõunasöökidel ei tehta midagi eriti asjalikku. Tegelikult käivad seal vaid mõned küla naised, kes soovivad kokku saada ja klatšida, rääkida ühest ja teisest ja juua väikestest õhukestest
tassidest kohvi ja tunda end hetkeks teistest parematena. Aga nad ei tee ju kellelegi liiga, ja jumalad teavad, et Silvertjärni naised elavad hästi, kui neil on, millega tegeleda. Ka Elsa ei saa salata, et tema arvates on see lõbus, isegi kui ta mõnikord peab teisi korrale kutsuma, kui nad oma keelepeksuga liiga pahatahtlikuks muu-
tuvad.
Samuti ei anna midagi spekulatsioonid selle üle, kas kooliõpetaja ikka on oma kõige noorema poja tegelik isa. Elsa ise istus koos mehe ja tema vaese naisega, kui poiss ei tahtnud rinda võtta. Harva on ta näinud isa, kes oleks ühest lapsest nii vaimustunud. Sel juhul ei mängi mingit rolli see, kui punased poisi juuksed on.
Pärastlõuna on soe, liiga lämbe aprillikuu kohta, ja Elsa sammub higistades kodu poole. Talle meeldib kõndida mööda jõeveert. Seal on tasane ja mõnus ning kui tõsta pilk, siis on näha, kuidas järv kauguses sädeleb. Sulavesi hoovab ja vuliseb pervest alla. Tahaks seista seal ja olla jalgupidi vees.
Elsa seda loomulikult ei tee. Mis mulje sest jääks, kui ta tõstaks seelikusaba üles ja hakkaks jões pladistama nagu muretu plikatirts? See annaks külanaistele klatšiteemat!
Kui Elsa parajasti selle mõtte peale muigab, taipab ta esimest korda, et midagi on valesti. Ta vaatab enda ümber, et näha, kas läheduses on kedagi, kes näeks teda jõkke hüppamas, ja mõistab, et kedagi pole.
Jõgi on ümbritsetud majadega. Siin asub Silvertjärni vana-
linn,