Kadunud küla. Камилла Стен
vahel. Tee. See pole asfalteeritud, aga seda ma ei lootnudki.
„See peab olema peatänav,“ ütlen ma.
„Igatahes üks neist,“ lausub Tone.
Palju lihtsam on edasi liikuda mööda teed, isegi kui see on kinnikasvanud ja konarlik. Kumbki meist ei ütle rohkem midagi. Oleme mõlemad hõivatud linna jälgimisega.
Majad seisavad kui jõllitavate tühjade akendega skeletid. Enamik neist on lihtsad puidust ridaelamud, mis on värvitud valgeks, kollaseks või punaseks. Nagu Rootsi heaoluühiskonna mumifitseerunud vaimud.
Kõige rohkem on hakanud võimust võtma kanarbik ja põõsapuhmad, aga ka väikesed muhklikud männid kerkivad siin-seal, ulatudes välja pragunenud välistreppidest ja katkistest aedadest. Ma arutlen, kui kaua aega läheks, et kogu linn upuks täielikult rohelusse ja kaoks. Veel kuuskümmend aastat? Sada?
Silmapilguks kujutlen ette pilti, mis on nii tugev, et see tundub tõelisem kui see lagunemine, mis neid ümbritseb. Samad majad värske värvikihiga ja toredate aedadega. Lapsed mängimas sellel teel, kus sõidame, ilma et peaks hoolima autodest ega isegi ratastest. Naised, kes riputavad karedaid, värskelt küüritud linu õue kuivama. Higised habetunud mehed päeva lõpus teel kaevandusest koju. Nad võtavad aiaämbrist vett, loputavad ennast ning lähevad siis tuppa ja istuvad lagedas ent hubases köögis suure söögilaua taha, millel õhtusöök juba ootab. Selles linnas söövad nad varakult õhtust. Hiljemalt kell viis.
Auto hüpleb, kui me üle kivi sõidame, ja ma raputan selle fantaasia minema ning keskendun pigem olevikule kui minevikule.
Kui ületame kohta, mis arvatavasti oli kunagi risttee, osutab Tone sõnatult millelegi ja ma vannun. Aeglustan ja jään seisma, kuid jätan mootori käima. Päike on kadunud puude taha. Meil pole enne pimeduse saabumist enam palju aega.
Kerin kiirelt akna alla ja vehin käega nendele, kes seisavad meie taga.
„Mis on?“ hüüab Robert aknast välja. Ma näen tahavaatepeeglist, kuidas sinine Volvo seisab tema taga. Ma ei näe läbi akna Maxi, aga paistab, et tema auto on nõlvakust alla tulnud ilma suuremate probleemideta.
„Sild,“ ütlen ma.
Ma uskusin kaevandusfirma raporti põhjal, et läänepoolne sild on betoonist valatud, aga see pidi olema ikkagi puidust. Mõistetamatu, kuidas nad said kakskümmend aastat tagasi arvata, et seda mööda on turvaline sõita. Sellest sillast on järel ainult mustad mädanenud köndid mõlemal jõekaldal. Vesi on süüvinud sügavamale, kui ma uskusin, ja voogab järve poole edasi sellisel viisil, et on vastuolus jõe tumeda ja aeglase väljanägemisega.
„Kurat!“ pomisen ma.
„Mida sa teha tahad?“ küsib Tone. Isegi tema on autoakna alla kerinud, et teha mõned kiired pildid sellest, mis sillast järel on. Aga nüüd kerib ta akna uuesti üles ja laseb kaamera alla.
„Ma ei tea,“ vastan ma.
„Me võime laagri kuskile mujale üles panna?“ pakub Tone. „Ainult üheks ööks. Siis vaatame homme, kuidas me üle jõe saame.“
Ma raputan pead.
„Ei,“ ütlen ma. „Ma ei usu seda.“
Ma tunnen, kuidas väike võdin käib mööda selgroogu. Silmanurgast näen ma, kuidas majad jõllitavad mind oma tumedate silmaaukudega.
„Ei,“ ütlen ma. „Me vaatame, kas too teine sild veel seisab. Muidu peame midagi välja mõtlema.“
Tone on veidi imestunud.
„Kas raportis polnud mitte kirjas, et see sild ei ole turvaline?“
„Ma tean, mis raportis kirjas on,“ katkestan ma teda, „aga nad eksisid selle silla puhul. Raportis võib sama hästi ka teise silla kohta olla valesti kirjutatud. Või on nad need segi ajanud.“
Tone surub huuled kokku ja ei ütle midagi.
„Ma räägin teistele ka,“ ütlen ma lühidalt ja ronin autost välja. Heitgaaside hais tuleb minuga kaasa, kui kõnnin pikkade sammudega teiste autode poole.
Robertil on jätkuvalt aken alla keritud ja ta näeb täiesti rahulik välja, kui ta seal istub ja ootab. Ta vaatab mulle otsa, aga ei ütle midagi.
„Me peame proovima teist silda,“ ütlen ma talle. „Natuke kaugemal.“
Ta noogutab näitamaks, et ta kuulis.
Emmy vaatab minu poole. Kahvatud hallikasrohelised silmad, mingil viisil ilmetud ja kurjad samal ajal, ümbritsetud lühikestest tumedatest ripsmetest.
Ma ajan end sirgu, viipan Maxile ja näitan käega jõe poole. Loodetavasti saab ta aru, et peab järele sõitma.
Kui ma ronin tagasi juhiistmele, istub Tone ja närib pöidlaküünt. Ta vahib maja, mis on meist vasakul. See on väike maja, mis kunagi oli arvatavasti ilus nagu postkaart. See on üks suurematest majadest. Võib-olla kuulus see kaevanduse juhatajale.
„Mis on?“ küsin ma Tone käest, lootes, et ta ei mossita minu varasema hääletooni peale.
Ta võpatab ja langetab aeglaselt käed põlvedele.
„Hmm?“ küsib ta. „Mida?“
„Sa ...“ Ma vaatan maja. See on paremas seisus kui teised ümberringi. Välisuks on natuke praokil ja ripub ühe roostes hinge peal, aga seinad on püsti, katus terve ja suurem osa fassaadist on korralik.
„Tundus lihtsalt, nagu oleksid sa midagi vaadanud,“ lõpetan ma lause.
Tone vaatab mind hetkeks tühja ja natuke imestunud pilguga, aga tõstab siis suunurgad üles kohmakasse naeratusse.
„Ma jäin natuke mõttesse,“ ütleb ta.
Ma kõhklen. Aga siis tõrjun need mõtted eemale. Ma tean, et mul pole tegelikult põhjust muretseda. Tonest võib olla raske aru saada ja see olukord siin on ju temale raske. Tal pole sellist suurt entusiasmi Silvertjärni vastu nagu mul.
Kaubik veereb aeglases tempos mööda teed ja jõgi kaob jälle haigutavate akendega tühjade majade taha. Varjud on juba suured ja nagu must siid pikkades ribades.
Kergendustunne tekib kõhus, kui näen majade keskel jälle vahet ja äkki vilksamisi oodatud siluetti.
„Haa!“ Ma näitan väikese kivisilla poole.
Tone vilistab madalal toonil.
„Lahe,“ ütleb ta.
See on kirju võlvitud graniitsild, mis oleks nagu muinasjutust pärit. Kivide peal ja vahel kasvab sammal, aga sild paistab kindel. Vanem kui ülejäänud linn.
„See peaks olema see algupärane sild, või mis?“ ütleb ta. „Pärit sellest ajast, kui kaevandus polnud veel linna üle võtnud ja välja ehitanud.“
„Täpselt nii,“ nõustun ma. „Nad on raportis eksinud. Nagu ma arvasin. Seda silda siin hinnati turvaliseks.“
Tone on veidi imestunud ilmega, kui auto veereb silla poole.
„Oled sa selles kindel?“ küsib ta. „Kui see on nii vana sild, siis on võimalik, et see pole enam nii turvaline. Ma ei kujuta ette, kui kindlaid sildu nad tol ajal ehitasid. Eriti kui arvestada, et see oli mõeldud vaid talupoegade ja hobuste jaoks, mitte kauba-
autodele.“
Ma kõhklen hetkeks. Aga siis raputan pead ja vajutan jälle ettevaatlikult gaasi.
„See peab vastu,“ ütlen ma ja sõidan sillale.
Mõne sekundi jooksul ootan ma, et maapind meie alt kaoks. Tekib hirmutav tunne, nagu hakkaks kohe kukkuma. Aga kukkumist ei tule. Sild peab vastu ja me jõuame sellest mõne hetkega üle.
Tone vangutab vaid pead, kuid mina naeratan rõõmsalt. Ma teadsin, et see peab vastu. See poleks muud julgenud.
Ma olen võidelnud