Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu. Sergi Plohhi

      * Kaardil on kujutatud tänapäevaseid riigipiire.

      EESSÕNA

      Oleme kaheksakesi teel Tšornobõli. Peale minu on kolm loodus- ja inseneriteaduste tudengit Hongkongist, kes reisivad ringi mööda Venemaad ning Ida-Euroopat. Peale meie, kuivõrd aktsendi järgi saab otsustada, on neli britti – kolm meest ja üks naine, kõik alla kolmekümne aasta vanad. Peatselt saan teada, et mehed ongi britid, ent Amanda nime kandev naine kuulutab uhkelt, et tema on iirlane. Omavahel saavad nad hästi läbi.

      Paar nädalat varem, kui Amanda küsis oma britist abikaasalt Stuartilt, mida ta tahaks teha nende peatsel puhkusel, vastas mees, et soovib sõita Tšornobõli. Nad tulidki koos Stuarti venna ja perekonnasõbraga. Reisiks andsid neile innustust kaks arvutimängu. Tulistamis-, ellujäämis- ja õudusmängus „S.T.A.L.K.E.R.: Shadow of Chernobyl” toimub tegevus Tšornobõli eraldustsoonis pärast väljamõeldud teist tuumaplahvatust. Mängus „Call of Duty: Modern Warfare” suundub peategelane kapten Jon Price majajäetud Prõpjati linna vene marurahvuslaste juhti tabama. Stuart ja tema seltsilised võtsid plaaniks näha tegevuskohta oma silmaga.

      Elava loomuga noor Ukraina giid Vita viib meid algul 30-kilomeetrise ja seejärel selle sees asuvasse veel suuremate piirangutega kümnekilomeetrise raadiusega eraldustsooni, mille keskel asub endine tuumaelektrijaam. Meile näidatakse nõukogudeaegset Duga- ehk Kaare-nimelist radarit, mis oli vastus Ronald Reagani „Tähesõdade” strateegilisele kaitseinitsiatiivile, kuid tänapäevaste standardite järgi on pelgalt algelise tehnoloogiaga süsteem. See pidi andma märku Ameerika Ühendriikide idakaldalt lähtuvast võimalikust tuumarünnakust. Sealt suundume edasi Tšornobõli linna, selle tuumaelektrijaama ja naaberlinna Prõpjatti, kummituslinna, mis oli koduks peaaegu 50 000 ehitajale ja operaatorile, kes hävinud jaamas töötasid. Vita ulatab meile kiirgusloendurid, mis piiksuvad, kui tase ületab lubatud normi. Mõnel alal, sealhulgas kahjustatud reaktori läheduses, piiksuvad nad ühtesoodu. Vita korjab siis dosimeetrid ära ja lülitab need välja, just nii, nagu tegid tol 1986. aastal avarii tagajärgi likvideerima saadetud Nõukogude töölised. Neil tuli oma töö ära teha, kuigi dosimeetrid andsid märku lubamatust kiirgustasemest. Vita teeb oma tööd. Ta ütleb meile, et kogu päeva tsoonis viibides saame sama kiirguskoguse, mille lennureisija saab ühe tunniga. Me usaldame tema kinnitust, et kiirgustase pole liiga hull.

      Kokku vallandus Tšornobõli plahvatuses 50 miljonit küriid kiirgust, mis on võrdne 500 Hiroshimat tabanud pommiga. Katastroofiks piisas vaid sellest, kui alla viie protsendi reaktori tuumakütusest välja pääses. Algul sisaldas see üle 113 kilogrammi rikastatud uraani – sellest piisanuks suurema osa Euroopa saastamiseks ja laastamiseks. Ja kui esimese reaktori plahvatus oleks Tšornobõli jõujaamas tekitanud purustusi ülejäänud kolmele reaktorile, oleks meie planeedil vaevalt säilinud elusorganisme. Pärast avariid ei teadnud teadlased ja insenerid nädalaid, kas Tšornobõli radioaktiivse vulkaani purskele võib järgneda veel mõni hukatuslikum plahvatus. Seda ei juhtunud, kuid esimese plahvatusega tekitatud kahju kestab sajandeid. Tšornobõli plahvatuses vallandunud ja tuultega Rootsini kandunud plutoonium-239 poolestusaeg vältab 24 000 aastat.

      Prõpjatti nimetatakse vahel tänapäeva Pompeiks. Nende kahe koha vahel on selged paralleelid, kuid on ka erinevusi, kas või see, et Ukraina linn, selle hoonete seinad, laed ja paiguti isegi aknaruudud on suuresti puutumata. Elusid ei nõudnud ega peatanud seal mitte vulkaani kuumus või magma, vaid nähtamatud kiirgusosakesed, mis sundisid elanikke lahkuma, kuid säästsid suuremat osa taimkattest, võimaldades metsloomadel tagasi pöörduda ning asuda elama piirkonda, mille inimesed olid kunagi täis ehitanud ja asustanud. Linnatänavatel on hulgaliselt märke ammumöödunud kommunistlikust minevikust. Kommunistliku ajastu loosungid on ikka veel alles ja mahajäetud kinoteatris ripub ühe kommunistliku juhi portree. Meie giid Vita sõnab, et praegu ei suuda keegi öelda, keda seal kujutatakse, kuid tunnen ära tuttava näo ajast, mil töötasin noore ülikooliprofessorina Ukrainas – maalil on Viktor Tšebrikov, KGB esimees aastatel 1982–1988. Imekombel on portree elanud üle tervelt 30 aastat ja ainus kahjustus sellel on tilluke auguke Tšebrikovi nina juures. Muidu on maal heas korras. Me liigume edasi.

      Kummaline, mõtlen omaette, et kuigi Vita on suurepärane giid, ei suuda ta Tšebrikovi tuvastada. Samuti näib tal olevat raskusi selliste siltide selgitamisega, nagu „liha”, „piim” ja „juust”, mis ripuvad mahajäetud nõukogudeaegse kaubanduskeskuse laest. „Kuidas saab kirjutada, et Nõukogude Liidus nappis peaaegu kõike?” küsib ta. Ma selgitan talle, et Prõpjat oli tänu tuumaelektrijaamale paljuski privilegeeritud koht ning töölisi varustati põllumajandustoodete ja tarbekaupadega paremini kui suuremat osa rahvastikust. Lisaks ei tähendanud sildid „liha” või „juust” ilmtingimata, et need tooted saadaval olid. Nõukogude Liidus ületati lõhe valitsuse propaganda loodud pildi ja reaalsuse vahel naljadega. Üks neist on selline: „Kui sa soovid oma külmiku toiduga täita, lülita külmik raadiole mõeldud pistikupessa.” Kui raadio vestis pidevalt kasvavast elutasemest, siis tühjal külmikul oli rääkida oma lugu.

      Reisil Prõpjatti otsustasin, et mul tuleb jutustada Tšornobõli saaga: nende jaoks, kes ise seda toona läbi ei elanud, kuid sooviksid teada ja mõista, mis juhtus saatuslikul ööl 1986. aasta 26. aprillil ning järgnevatel päevadel, kuudel ja aastatel. Hoolimata Nõukogude valitsuse algsetest ponnistustest Tšornobõli katast- roofi varjata ja selle tagajärgi pisendada, sai see tuntuks nii Nõukogude Liidus kui ka läänes, pälvides suurt avalikkuse tähelepanu alates ajakirjanike teadetest esimestel päevadel pärast plahvatust ning lõpetades dokumentaal- ja mängufilmide, uuringute ning romaanidega. Kuigi katastroofi põhjuste, tagajärgede ja õppetundide mõistmise võti peitub nende ajaloolises kontekstis ning tõlgenduses, on seni vaid üksikud ajaloolased selle teema poole pöördunud.

      Käesolev raamat käsitleb ajalugu – tegelikult on see esimene kõikehõlmav Tšornobõli katastroofi ajalugu alates plahvatusest tuumareaktoris kuni jaama sulgemiseni 2000. aasta detsembris ja kahjustatud reaktori kohale uue katte rajamise viimaste etappideni 2018. aasta mais. Tšornobõli ajalugu uurima asudes pakkus mulle suurt abi katastroofi puudutavate arhiivikogude hiljutine avamine. Mitu riigile kuuluvat arhiivi paotas varasemast rohkem oma uksi, mis lihtsustas tutvumist katastroofi ajal ja selle järel kommunistliku partei