Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu. Sergi Plohhi
et sai oma algatusele president Reaganilt vastuse, mis Gorbatšovi hinnangul oli enamjaolt negatiivne. Reagan toetas põhimõtteliselt tuumarelvade hävitamist, kuid pidas vajalikuks säilitada oma strateegilise kaitseinitsiatiivi (SDI) ehk nn Tähesõdade nime all tuntud projekti, mis keskendus kosmoses asuva raketitõrjesüsteemi ehitamisele. „Strateegilise tuumaarsenali vähendamise eeldus on meie nõustumine „Tähesõdade programmiga” ja Nõukogude tavarelvastuse ühepoolse vähendamisega,” ütles Gorbatšov delegaatidele Reagani vastuse kohta, kusjuures tema sõnavõtust ei puudunud kibedus ning pettumus.13
Nõukogude liider teadis, et tema riigil pole ressursse ega tehnoloogiat pista rinda SDIga, mis oli ikka veel projekteerimisel, kuid teostatuna tähendanuks järgmist etappi võidurelvastumises, mida Nõukogude Liit ei saanud endale lubada. Gorbatšov vajas raha ning rakettide ja tuumarelvade projekteerijate tehnilisi ekspertteadmisi, et moderniseerida mahajäävat Nõukogude majandust. Põhimõtteliselt oli teadlaste juhtkond tema poolel. Selle liikmed tahtsid rohkem raha ja seda, et kodumaisele oskusteabele saaks loota ka edaspidi, isegi kui selle tulem oli kallim ja madalama kvaliteediga kui lääne turgudel saadaolevad tehnoloogia ning seadmed. Jätkuv külm sõda, mis sundis läänt kehtestama Nõukogude Liidule kõrgtehnoloogia embargo, lisas nende argumentidele kaalu. Riigi rahastatud sõjatööstuskompleks oli innukalt valmis rahvamajandust elavdama, säilitades samal ajal oma monopoli kõrgtehnoloogia tööstustes ja selle toodete puhul. Paljud, teiste seas Gorbatšov, nägid selles riigi majandusprobleemide kõige tõhusamat lahendust.
Nõukogude sõjatööstuskompleksi ja selle taga olevate teadlaste soove, kartusi ja püüdlusi esitas kongressile Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia president Anatoli Aleksandrov. Asjaolu, et ta oli esimene nõukogude intelligentsi esindaja, kes pöördus kongressi poole, toonitas tema positsiooni sümboolset tähendust partei hierarhias, samuti lootusi, et uued liidrid teevad nüüd panuse teadlastele.14
Aleksandrov oli pikka kasvu, pika näo, suure nina ja munakujulise raseeritud peaga mees, kellel oli samal kuul täitunud 83 eluaastat. Ta oli märksa vanem enamikust poliitbüroo liikmetest ning vanem kui kõik kolme ja poole aasta jooksul lahkunud kolm peasekretäri. Kuid keegi poleks söandanud väita, et Aleksandrov ei sobi oma ametisse või et tema juhitud Tuumaenergia Instituudis või Teaduste Akadeemias valitseb seisak. Ta oli heas vormis, aktiivne ja pakatas ideedest. Nõukogude tuumaprogrammi ühe rajajana austati teda parteis, tööstus- ja teadusasutustes. Gorbatšovi „imerelv” Nõukogude majanduse mahajäämusega võitemisel oli teaduse ja tehnoloogia areng, mille kohta ootasid kõik Aleksandrovi ja tema teadlaste näpunäiteid. Just neilt oodati imetegusid.15
Aleksandrov osutas Leninile ja väidetavale tähelepanule, mida too pööras Nõukogude teadusuuringute arengule. Kuid enim rõhutas ta Nõukogude tuumaprogrammi ajaloolist arengut eesotsas Igor Kurtšatoviga, kes oli olnud Aleksandrovi juhitud instituudi asutaja. „Kurtšatovi juhtimisel ehitati esimesed aatomipommid ja seejärel enne Ameerika Ühendriike ka vesinikupommid. Nõukogude Liidu julgeolek oli tagatud,” ütles Aleksandrov, jättes targu mainimata osa, mida mängisid esimese Nõukogude tuumapommi loomisel aatomispioonid, kes kandsid Moskvale ette andmeid Ameerika Manhattani projekti edu kohta. „1954. aastal, peatselt pärast aatomirelvade loomist, rajati NSV Liidus esimene tuumaenergiajaam maailmas. Ma soovin tänada selle loojaid,” jätkas Aleksandrov tuumaenergia rahumeelset kasutamist esile tuues. Auditoorium reageeris tormilise aplausiga.
Aleksandrov meenutas ajaloolisi teetähiseid mitte ainult oma eelkäija kiitmiseks ja kaudselt enda rolli äramärkimiseks Nõukogude tuumaprogrammi arengus, vaid samuti selleks, et meenutada kuulajatele läänest lähtuvaid ohte. Ta seisis vastu tehnoloogia ja seadmete välismaalt sisseostmisele, põhjendades oma seisukohta väitega, et lepingud võidakse igal hetkel poliitilistel põhjustel üles öelda. Ta soovis investeerida teadusarengusse kodumaal. Ühe väikese tootmisüksuse automatiseerimine tema enda instituudis oli siin asjakohane näide. „Me kuulutasime kogu ministeeriumile: seltsimehed, kui te soovite osi tellida, tellige neid meilt,” ütles Aleksandrov, vallandades sellega uue aplausilaine.16
Gorbatšov, kes varem katkestas Aleksandrovi kõnet toetavate ja kinnitavate märkuste tegemiseks, jäi nüüd vakka. Ta ei pärinud, millist ministeeriumi Aleksandrov mõtles. Ta teadis vastust. Aleksandrov viitas ülisalajasele ministeeriumile, mis kandis kohmakat nime keskmise masinaehituse ministeerium. Seda juhtiv minister Jefim Slavski istus presiidiumis Aleksandrovi taga. Tugeva kehaehitusega Slavski, kes oli viis aastat vanem kui Aleksandrov ja temast veel pikem, oli üks võimsamatest Nõukogude valitsuse ministritest. Ta oli üks Nõukogude tuumaprogrammi rajajaid ja hakkas koos Kurtšatoviga selle kallal töötama juba 1940. aastate lõpul. Juba viimased 28 aastat oli Slavski juhtinud keskmise masinaehituse ministeeriumi, hiigelsuurt valitsusasutust, mis vastutas tuumapommide ja hiljem tuumaenergia tootmise eest rahumeelsetel eesmärkidel. Nõukogude juhid tulid ja läksid, Slavski jäi. Mis puudutas poliitilist võimu ja vahendeid, siis kuulusid Aleksandrovi juhitud Tuumaenergia Instituut ja tema kaudu ka Teaduste Akadeemia praktiliselt Slavskile. Aleksandrovi abid koputasid pidevalt Slavski uksele, paludes projektidele raha. Kui Slavski suhtus asjasse soodsalt, siis ta nõustus.17
Slavski ja Aleksandrov olid kaua olnud liitlased. Mõlemad olid pärit Ukrainast, kus Aleksandrov, Kiievi tuntud oblastikohtuniku poeg, sõdis pärast 1917. aasta revolutsiooni valgete armee ridades bolševike vastu, samal ajal kui kasaka pojast Slavski liitus punaste ratsaarmeega. Asjaolu, et nad võitlesid vastaspooltel, ei takistanud neil luua kestvat liitu. Räägitakse, et 1960. aastate algul kutsus Nikita Hruštšov Slavski ja Aleksandrovi oma büroosse ning nõudis ukraina keelele üle minnes neilt tuumaelektrijaamade ehitamisel Ameerikale järelejõudmist. Inspiratsioon, kuidas rajada uus tuumareaktor, tuli eeldatavalt tuntud Nõukogude koomikult Arkadi Raikinilt, kes televisioonis esinedes viskas nalja, et on kuritegelik lubada baleriinil keerelda sotsialistliku majanduse jaoks energiat tootmata ja seega tuleb tema kehale paigaldada rootor. Slavski ja Aleksandrov otsustasid väidetavalt selle satiiri mõjul kinnitada relvaplutooniumi tootmiseks projekteeritud tuumareaktorile hiiglasliku turbiini ning rootori, et kasutada reaktoris vabanevat kuumust elektri tootmiseks.18
Milline ka polnud nende inspiratsiooniallikas, sündis uus reaktor, mida kutsuti RBMK (lühend tuleb venekeelsest nimetusest Реактор Большой Мощности Канальный ehk ülivõimas kanalreaktor), koostöös Slavski ministeeriumi ja Aleksandrovi instituudi vahel. Selle peakonstruktor oli Nikolai Dolležal, veel üks ukrainlane, kes lõi läbi Nõukogude tuumatööstuses ja töötas elektroenergeetika uurimis- ja arendusinstituudis. Ta projekteeris ka reaktori, mis tootis plutooniumi esimesele Nõukogude tuumapommile ja töötas seejärel Nõukogude allveelaevadel energiaallikana kasutatud reaktorite kallal. Aleksandrov, kes töötas samuti tuumaallveelaevadega, oli RBMK projekti teaduslik peakonsultant. Esimesi RBMK plokke testis ja käitas Slavski ministeerium. Aleksandrov korrutas pidevalt igaühele, kes viitsis teda kuulata, et tema reaktorid olid ohutud ja veatud. Need olid nagu samovarid, ütles ta, lisades, et need ei saanud kuidagiviisi plahvatada. Väidetavalt ta lausa kuulutas, et tema reaktorid on piisavalt ohutud, et paigutada need Punasele väljakule.19
Seda ei juhtunud, kuid kui uue reaktori katsetused lõpetati – seda tehti Slavski ministeeriumis –, loeti seda nii ohutuks, et selle võis üle anda energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumile, millel polnud tuumaenergiaga kogemust. Vaid vähesed kahtlesid positiivses mõjus, mida teaduse ja tehnoloogia koostöö riigile avaldab selle tulemusel, et sõjatööstuskompleks hakkab tuumaenergia valdkonda haldama. Aleksandrovi RBMK reaktorid paigaldati kõikjale Nõukogude Liidu Euroopa osasse, kus need tootsid riigile hädavajalikku puhast energiat. Võimsusega miljon megavatti elektrienergiat ploki kohta olid need võimsamad kui nende Nõukogude konkurendid VVERid (lühend tuleb venekeelsest nimetusest Водо-водяной энергетический реактор ehk vesi-vesi tuumareaktor, kus reaktori aeglustiks ja jahutuseks kasutatakse vett), mida toodeti alates 1970. aastate algusest. 1982. aastaks saadi Aleksandrovi reaktoritest üle poole Nõukogude tuumajaamades toodetud elektrienergiast. Kolm neist asusid Leningradi lähedal asuvas tuumajaamas, kaks Kurski jaamas, üks Smolenskis ja kolm Tšornobõlis. Neljanda RBMK ploki käivitas Brjuhhanov seal 1983. aastal.20
Enne