Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu. Sergi Plohhi
massimeediasse ja Brjuhhanov teadis, et kui olukord ei parane, on tema järgmine, kes saab parteilt noomituse. Oma aruandes kongressile hoiatas NSV Liidu valitsusjuht, ministrite nõukogu esimees Nikolai Rõžkov oma alluvaid edasiste viivituste eest uute reaktoriplokkide käivitamisel. „Võttes arvesse riigi küttebilansi pingelisust ja tuumaenergia kasvavat rolli, on sellised plaanitäitmise nurjamised tulevikus lubamatud,” teatas ta. Janu tuumaenergia järele polnud tohutu mitte üksnes parteipüramiidi tipus, vaid ka jalamil.
Brjuhhanov ei saanud märkamata jätta, et oblastijuhid olid agaralt valmis tuumaree peale ronima, taotledes oma oblastitele tuumarahaga seotud investeeringuid. Volga jõe ääres asuva Gorki (Nižni Novgorodi) oblasti parteisekretär nõudis oma pöördumises kongressi poole kodupiirkonda tuumaelektrijaama ehitamist. Delegaat Siberist ründas Moskva ametiisikuid tema oblastisse uue tuumaelektrijaama ehitamise plaanide külmutamise pärast. Igaüks soovis saada osa tuumapirukast.21
Nõukogude tuumaparadiisi väravavaht oli Viktor Brjuhhanovi vahetu ülemus, 56-aastane energia ja elektrifitseerimise minister Anatoli Majorets. Ta oli äsja ametisse nimetatud ning soovis end igal moel tõestada. Ta seisis silmitsi ülesandega suurendada elektrienergia tootmist tuumajaamades järgmise viie aastaga kaks ja pool korda, seega pidi ta leidma võimaluse täita see ülesanne olukorras, kus tuumaelektrijaama kogu ehitustsükliks – alates arhitektuuriprojektist kuni reaktori ehitustööde lõpetamiseni – oli aega seitse aastat. Majorets ütles kongressile, et tsüklit saab vähendada viie aastani, kui projekteerimist ja ehitust ühitada. Brjuhhanov teadis, kui raske on tegelda toorevõitu arhitektuuriprojektidega, mida polnud kohaldatud kohalike tingimustega. Kuna seitsme aasta jooksul oli õnnestunud lõpetada tegelikult vaid mõne üksiku reaktori ehitustööd, näis selle tähtaja viie aastani vähendamine ilmvõimatu. Kuid kui partei nii käskis ja riigijuhid seda nõudsid, ei jäänud jaama juhtidel valikut ning tuli kuuletuda.
„Kinnitan teile, et NLKP 27. kongressi otsustest innustatud elektriinsenerid ja ehitajad täidavad partei suurejoonilised plaanid ning annavad väärika panuse kommunismi materiaalse baasi ehitamisse,” lõpetas Majorets oma ettekande paatoslikult.22 Näis, et tal oli jäänud kahe silma vahele asjaolu, et partei ei ehitanud enam kommunismi, kuid uue ministrina oli tal lubatud üles näidata üliagarust.
Kogu meeleolu kongressil oli väga pidulik. Igaüks soovis mõelda suurelt ja uskuda, et kõik on võimalik. Kõige optimistlikumate delegaatide seas oli Gorbatšov ise. Tema ettekanne võeti väga hästi vastu, tema nägemus majandusarengu kiirendamisest teadusliku ja tehnoloogilise progressi abil sai kongressi heakskiidu ning nüüd valis ka kongress ta peasekretäriks, varem oli seda teinud ainult partei keskkomitee pleenum. Tema positsioon paranes ja tema mandaat viia ellu kiirenduspoliitikat tugevnes.
Peale selle sai Gorbatšov nüüd tuua poliitbüroosse oma inimesi. Nende seas oli energiline Moskva parteijuht Boriss Jeltsin, kes küsis retooriliselt: „Miks me tõstatame ühel kongressil teise järel samu probleeme? Miks sumbuvad isegi nüüd nõudmised radikaalse reformi järele inertsesse parteipiletiga oportunistide kihistusse?” Tema sõnad kajasid pommiplahvatusena auditooriumis, mis oli ikka veel täis Brežnevi määratud isikuid. Gorbatšov mainis küll oma ettekandes kongressile sõna „perestroika”, kuid ta tegi seda vaid korra. Võtmesõna oli ikka veel „uskorenije”, mis viidi ametlikku partei diskursusesse kohe pärast Gorbatšovi võimuletulekut 1985. aasta kevadel. Enamik delegaate uskus, et nad olid õigel teel ja probleem oli Brežnevi ajastu seisak. Lahendus peitus tagasipöördumises Lenini tõelise kommunismi ideaalide juurde.23
Kongress lõppes 6. märtsil. Viktor Brjuhhanov ja tema kolleegid Ukraina delegatsioonist pakkisid kohvrid kokku ning suundusid koju. Tulevik näis helge mitte ainult tuumatööstusele, vaid ka kogu riigile. Kuid üks asi häiris Tšornobõli tuumaelektrijaama direktorit. Õhtul Moskva hotellis jagas Brjuhhanov telefoniusutluses oma muret Kiievi reporteriga, kes oli teda paar nädalat varem 50. sünnipäeva puhul intervjueerinud. Ootuspäraselt kiitis Brjuhhanov Gorbatšovi ettekannet ja andis ülevaate uutest Nõukogude tuumatööstuse ette seatud ülesannetest. „Tuleb loota, et see eeldab ka suuremat tähelepanu tuumaenergia tootmise töökindlusele ja ohutusele ning eriti meie Tšornobõli jaamas. See küsimus on meie jaoks väga terav,” hoiatas ta samas. Intervjuu Brjuhhanoviga ilmus ajalehes ilma selle hoiatuseta.24
2
TEE TŠORNOBÕLI
1986. aasta 6. märtsi õhtul, kui elevil Mihhail Gorbatšov võttis Kremli palees vastu kongressi väliskülalisi – enamik neist olid kommunistlike parteide esindajad, kes saabusid Moskvasse Nõukogude Liidu kulul –, lahkusid Nõukogude delegaadid Moskvast lennukite, rongide ja sõiduautodega. Viktor Brjuhhanov ja teised Kiievi delegatsiooni liikmed suundusid öise rongiga Ukraina pealinna.
Järgmisel hommikul olid nad Kiievis, kus neid võtsid vastu kohalikud parteitegelased. Neid emmati, neil suruti kätt ja delegatsiooni kuulunud naistele kingiti lilli, sest järgmine päev, laupäev, 8. märts oli rahvusvaheline naistepäev, mida Nõukogude Liidus kõikjal tähistati. Kiievi pearaudteejaamas 7. märtsi hommikul tehtud uudisfotol ümbritsesid karvamütsi ja lambanahkse kasukaga Brjuhhanovit kaasdelegaadid, teiste seas nelgikimbuga naine. Brjuhhanovil tuli veel hankida lilli oma naisele Valentinale. Kuid kojusõit Kiievist 150 kilomeetri kaugusele Prõpjati linna kestis üle kahe tunni.25 Brjuhhanovi ametiauto juht tuli talle raudteejaama vastu ja sõitis mööda Moskva puiesteed maanteele P02. See viis Kiievist põhja poole 1960. aastatel rajatud Dnepri hüdroelektrijaama veehoidla äärt mööda, pööras seejärel kirdesse Ivankivi linna poole, läbi kasesalude sõites jõuti Tšornobõlile lähenedes männimetsade tsooni.
Brjuhhanov sõitis esimest korda mööda Kiiev-Prõpjati maanteed bussiga 1970. aasta talvel, kui Prõpjati linna veel polnud. Ta oli siis noor ja täis indu. Tuumaelektrijaama direktoriks saamine selles vanuses oli omaette saavutus, kuid esialgu ei olnud jaama veel olemaski. Brjuhhanovil tuli see alles ehitada, nii jaam, kontor kui ka kodu oma perekonnale, kuhu peale tema naise Valentina kuulusid ka nende üheksa-aastane tütar Lilia ja aastane poeg Oleg. Ta võttis toa kehvas võõrastemajas väikeses Tšornobõli linnas – vene keeles Tšernobõl –, mis andis hiljem nime ka jõujaamale, mida Brjuhhanovil tuli ehitama hakata. Ta laotas paberid voodile laiali ning hakkas uurima uuele jaamale ja uuele linnale valitud asukohta rajatavate esimeste ajutiste hoonete ehitusplaanide eskiise ja lepinguid. Ehitus pidi algama aasta pärast.26
Vahepeal jäi Brjuhhanovi noor perekond Slovjanskisse, tol ajal 125 000 elanikuga linna Donbassi oblastis Ida-Ukrainas, kus ta oli varem töötanud. Linn sai tuntuks 2014. aastal kohana, kus algas Vene-Ukraina relvakonflikt ja said surma esimesed inimesed. Võitlus oli seal karm, kuna Slovjansk on kohalik maantee- ja raudteesõlm ning suur tööstuskeskus. Brjuhhanov oli just selle tõttu sinna 1966. aastal pidama jäänud – ta töötas jõujaamas, kus elektrienergiat toodeti kohalikku sütt põletades.
Brjuhhanovi esimene jõujaam asus Angrenis, mitte kaugel Usbekistani pealinnast Taškendist, kus ta 1935. aasta 1. detsembril sündis. Brjuhhanov oli sinna Saratovi linnast Volga ääres kolinud suure vene töölisperekonna vanim poeg. Ta ei mäletanud palju Teise maailmasõja aastatest, välja arvatud seda, et oli pidevalt näljane. 24-aastaselt lõpetas ta kohaliku polütehnilise instituudi ja alustas karjääri lähedalasuvas Angrenis. Seal kohtas ta Valentinat, kes samuti töötas jõujaamas ning õppis õhtuti kohalikus tehnikumis. Naise silmad paelusid teda, hiljem meenutas Brjuhhanov, et tal oli tunne, nagu võiks ta neisse uppuda.
Kui Valentina sattus esimest korda kohalikus ajakirjas Viktori perekonnanimele, siis oli mees juba tuntud kvalifitseeritud ja kohusetundliku insenerina. Ta sai ühe aastaga oma allüksuse juhiks ja Valentina mõtles omaette: „Jumal hoidku, selline nimi” – nimi „Brjuhhanov” tuleneb venekeelsest sõnast „vats”. Ta unustas oma eelarvamuse niipea, kui kohtas nime kandjat – noort, saledat ja energilist Viktorit. Mees võitis ta südame, näidates oma armastust naist lilledega üle külvates. Autod, mis saabusid lähedalasuvatest Kurama mägedest, tõid müügiks vabas looduses kasvavaid tulpe ja Viktor tassis neid koju nii palju, et aknalauad olid neid täis. Aasta möödudes nad abiellusid ja olid eluga Angrenis rahul.
Brjuhhanovite