Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu. Sergi Plohhi
täielikult või muutusid kasutuskõlbmatuteks. Imekombel hukkus maavärinas vaid kaheksa inimest, kuid paljud said viga ja peaaegu 300 000 inimest, kolmandik linna elanikest, ärkasid katuseta pea kohal. Nende hulgas olid ka Brjuhhanovi vanemad, kelle telliskivist maja pragunes ja ähvardas kokku variseda. Valentina Brjuhhanova läks ähmi täis: mis siis, kui järgmine maavärin laastab Angrenit nii nagu Taškenti? Mis saab siis nendest ja nende väikesest tütrest? Ta nõudis, et perekond koliks kuhugi mujale. Viktor hakkas kuuleka mehena otsima töökohta teistes Nõukogude Liidu jõujaamades. Selgus, et Ukrainas otsitakse temasugust inimest. Brjuhhanovid panid asjad kokku ja sõitsid Slovjanskisse, kus Viktor tõusis ametiredelil ja sai peatselt turbiinide osakonna ülemaks ja siis jaama peainseneriks.27
Kui Brjuhhanovid 1966. aastal Slovjanskisse saabusid, siis sealset jaama endiselt laiendati. Ehitati uut plokki, suurimat omataolist Nõukogude Liidus, nagu Viktor hiljem meenutas. Ta võttis selle väljakutse vastu ning näitas end varsti jälle võimeka inseneri ja organisaatorina. Uute plokkide käivitusfaas oli eriti probleemne, kuid Brjuhhanov ei lasknud stressil end rivist välja lüüa ning tegeles samal ajal ehitusbrigaadidega, kes tihti olulistest tähtaegadest ja elektrienergia tootmiseks määratud töönormidest kinni ei pidanud. Tööka, kompetentse, rahuliku ja napisõnalise mehena näis Brjuhhanov olevat sündinud selliste olukordade jaoks. Tänu sellele jäi ta Kiievis silma ja 1970. aasta kevadel pakuti talle tööd, mis nõudis sedalaadi omadusi, nagu ta oli üles näidanud Slovjanskis, kuid palju suuremas ulatuses. Võimud soovisid panna ta juhtima uue jõujaama ehitust ja seejärel selle käitamist Tšornobõli lähedal, kaugel Usbekistani ja ka Ukraina söekaevandustest. Uus jaam ei vajanud sütt. See pidi toimima tuumakütusel.
See oli noorele insenerile raske otsus. Ta küsis nõu Valentinalt. Naine pelgas: see oli ikkagi tuumaelektrijaam, aga Viktor oli spetsialist turbiinide alal ega teadnud midagi reaktorist ja tuumaenergiast. Kuid jõujaam on jõujaam, öeldi mehele Kiievis. Moskva ülemused nõustusid. Tuumainsenere, kes suudaksid ehitada jaamu, ei olnud eriti kusagilt võtta ja tuumaenergia tööstus hakkas just jalule tõusma. Brjuhhanov oli nõus end proovile panema. Kuid enne tuumaenergia eksperdiks saamist pidi ta selgeks tegema ehitusasjad, mis oli raske ülesanne ja alguses tänamatu töö. Esiotsa ta kahetses valikut, kuid muutis hiljem meelt. „Ma ei kahetse midagi,” ütles ta korrespondendile oma 50. sünnipäeva eel 1985. aasta detsembris.28
1986. aasta märtsis oli veel vähem põhjust midagi kahetseda, kui Brjuhhanov naasis Moskvast parteikongressilt ja istus Kiievi raudteejaamas ametiautosse, et sõita koju Prõpjatti. Kiievi-Prõpjati maantee oli kitsas kahe sõidurajaga tiheda liiklusega tee. Sellest sõltus paljuski nii tuumajaama kui ka satelliitlinna varustamine.
Brjuhhanovi autojuht tundis Kiievi-Prõpjati teed nagu oma viit sõrme – tema ülemus pendeldas pidevalt nende kahe linna vahel. Parteibossid, ministrid ja osakonnajuhatajad töötasid kõik Kiievis ja direktor pidi sinna sageli koosolekutele sõitma. Peale selle oli tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid lubasid ja muid dokumente, mis vajasid allkirju ning pitsereid, mida sai vaid Kiievist. Pärast peaaegu kahetunnist sõitu läbi metsakasvanud maakoha, kus ikka veel leidus lund, lähenes Brjuhhanovi auto lõpuks Tšornobõlile. Vasakul seisid betoonkonstruktsioon linna nimega ja Vladimir Lenini kuju. Ees oli keskväljak, mis oli päris suur linna jaoks, kus elas vaid 14 000 inimest.
Hoolimata tuumaelektrijaama ehitamisest ja sellest, et tosina kilomeetri kaugusel põhjas kasvas kiiresti Prõpjati linn, oli Tšornobõlil õnnestunud jääda peaaegu samasuguseks kui kümme, 20 või isegi 30 aastat enne seda, kui linn andis jaamale oma nime. Kui Prõpjatist oli saanud industrialiseeritud sotsialistliku tuleviku sümbol, siis Tšornobõl jäi maakoha sotsialismieelse mineviku kehastuseks. Prõpjatsi jõe ääres asuvas linnas ja sadamas, mis oli andnud põlvkondade viisi elatist oma elanikele, asus palju hooneid, mis pärinesid Nõukogude Liidu eelsest ajast.
Tšornobõli asundust mainiti esimest korda Kiievi kroonikas 1193. aastal. See paiknes Kiievi vürstide jahimaadel, kes valitsesid hiiglaslikku keskaegset riiki, mis laius Karpaatidest läänes kuni Volga linnadeni idas. Kroonikad ei seletanud linna nime päritolu, kuid õpetlased on osutanud tavalise koirohu või hariliku puju ehk Artemisia vulgaris’e küllusele selles piirkonnas. Põõsastiku võib ära tunda okste musta või tumepunase värvi järgi. „Чорний” on ukraina keeles „must”. Seega sai linn põõsa järgi nime Tšornobõl või Tšernobõl, mis lubas tulevastel põlvkondadel siduda Tšornobõli katastroofi piibelliku prohvetliku ennustusega tähest, mida kutsuti Koirohuks.
„Kolmas ingel puhus pasunat,” kirjutatakse Ilmutuse raamatus. „Taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale. Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.” Tavaline koirohi, mille järgi nimetati Tšornobõli linn, pole täpselt sama põõsas kui piiblis mainitud koirohi (Artemisia absinthium), kuid see oli paljudele, teiste seas president Ronald Reaganile, sellele piisavalt lähedane järeldamaks, et piibel ennustas Tšornobõli õnnetust.
Oli selle piibli prohvetliku ennustusega, kuidas oli, aga Tšornobõl jäi kauaks Põhja-Ukraina kõnnumaa pealinnaks. Varauusajal läks võim regioonis Kiievi vürstidelt üle Leedu suurvürstide kätte ja seejärel Poola kuningatele. Kasakad hõivasid territooriumi 17. sajandi keskel, kuid mõne aasta pärast pidid nad selle poolakatele loovutama. Linn sai kohalike aadlike ja magnaatide eraomandiks. Peavoolu ajalugu on unustanud enamiku Tšornobõli võimuritest ja elanikest, välja arvatud ühe noore naise, Rozalia Lubomirska, linna omaniku tütre, kes õnnetu juhuse tõttu sõitis Prantsuse revolutsiooni ajal Pariisi. Maximilien de Robespierre tõi ta kohtu ette tihedate sidemete pärast kuningakojaga, samuti süüdistati teda vandenõus revolutsiooni vastu. Rozalia suri giljotiinil Prantsusmaa pealinnas 1794. aasta juunis. Ta oli 26 aastat vana. Rozalia kujutis on säilinud seinaplaadil tema vanas Tšornobõli palees, mis hiljem muudeti kohaliku haigla neuroloogiaosakonnaks.29
Samas kui Prantsuse revolutsioon mõrvas Tšornobõli rahvusvaheliselt tuntuima linlase, koristas bolševike 1917. aasta revolutsioon ära suure osa linna reakodanikest. Linna 10 000 elanikust umbes 60 protsenti olid õigeusklikud hassiidi juudid, keda kutsusid sinna 17. sajandi lõpupoole linna poolakatest valitsejad. Enne revolutsiooni sai Tšornobõl tuntuks ühe hassidismi keskusena Ukrainas. Tšornobõli juutide vaimsed juhid pärinesid hassiidi dünastiast, mille rajas 18. sajandi teisel poolel rabi Menachem Nachum Tverski, hassidismi rajaja Baal Shem Tov’i õpilane, kes oli ise üks selle liikumise algatajaid. Rabi Tverski raamatust „Me’Or Einayim” („Valgus silmis”) sai klassikaline hassiidi tekst ning tema pojad ja pojapojad said rabideks paljudes Ukraina linnades.
Tšornobõli rabid kogusid agaralt heategevuslikeks üritusteks raha. 20. sajandi algul oli Tšornobõlis mitu juudi palvemaja, kool juudi tütarlastele ja vaestemaja. Tšornobõli juute tabasid suured kannatused revolutsiooni ajal ja sellele järgnenud kodusõjas, neid ei kimbutanud mitte ainult linna läbivad sõjaväeüksused, vaid ka marodööritsevad jõugud, mille liikmeid värbasid kohalikud sõjapealikud tihti piirkonnas asuvatest Ukraina ja Valgevene küladest.30
Päris paljud kohalikud juudi noorukid lõid ühte bolševikega – poliitilise ja sõjalise jõuga, kes suhtus kõige sõbralikumalt vaestesse juudi rahvahulkadesse ning pakkus neile lühimat teed emantsipatsiooniks. Üks revolutsioonilise ümberkorralduse juhtidest, Stalini parem käsi Lazar Kaganovitš pärines Tšornobõli oblastist. 1920. aastate keskel sai Kaganovitšist kõige kõrgem kommunistlik võimur Ukrainas, ta juhtis korenizatsija’t ehk põlismaistamise poliitikat, mis peatas ajutiselt kohaliku rahvastiku kultuurilise venestamise, edendades ukraina ja juudi kultuuri arengut.
Kui muutus Stalini poliitika, muutus ka roll, mida Kaganovitš Ukrainas täitis. 1930. aastate algul sai temast peamine suure Ukraina näljahäda holodomori arhitekt, mis nõudis elu peaaegu neljalt miljonilt revolutsiooni ja kodusõja üleelanult ning lastelt, kes neile olid vahepeal sündinud. Ainuüksi Kiievi oblastis suri miljon inimest. Kaganovitši kodurajoonis Habnes suri tuhande elaniku kohta 168 inimest, mis tähendas, et piirkond suri suuresti välja. Kümned tuhanded inimesed ei elanud näljahäda üle ega näinud oma silmaga, kuidas 1934. aastal nimetati Habne ümber Kaganovitši-1-ks ja