Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм
rasket ja lohisevat Compazine’i kõnnakut, millega sanitarid harjunud olid – näitamaks, nagu oleks ta endiselt ravimite mõju all.
Parrishi saare psühhiaatriahaigla oli kõrgeima turvalisustasemega keskus, varustatud kõige uuema tehnoloogiaga. Ent ükski tehnoloogia, mis eales leiutatud, ei ole täiesti immuunne inimfaktorile. Nüüd, varjates kehaga oma liigutusi kaamera eest, libistas naine mehe valgest puuvillasest rõivaste kummivärvli vahele oma võtmekaardi.
„Ma kuulsin, et täna hommikul on oodata koodi kaksteist,“ pomises naine. See kood tähendas, et keegi vajab kiiremas korras meditsiinilist abi ning patsiendi evakueerimist rannikul asuvasse haiglasse. Laurel Holland ei selgitanud, kuidas ta seda teab, aga Ambler võis arvata: kõige tõenäolisemalt oli mõni patsient kurtnud rinnus valu – esimene märk tõsisemast südamerikkest. Sellisel juhul olukorda jälgitakse, teades, et kui äkilise arütmia sümptomeid juurde peaks tekkima, tuleb patsient viia mandrile intensiivraviosakonda. Ambler mäletas üht varasemat kood 12 – ühel vanemaealisel patsiendil oli tekkinud hemorraagiline insult – ja meenutas turvaprotseduure, mida siis järgiti. Nii muljetavaldavad kui need ka polnud, kujutasid need endast siiski tavapäratust – mida tal võib ehk õnnestuda ära kasutada.
„Kuula,“ sosistas naine. „Ja ole valmis tegutsema.“
Kaks tundi hiljem – kaks tundi, mille Ambler veetis klaasistunud vaikuses ja liikumatult – hakkas kõlama elektrooniline helin, millele järgnes elektrooniline hääl: kood kaksteist, osakond ida kaks. Eelsalvestatud hääl kuulus samasse liiki lennujaamatrammides ja renoveeritud metroorongides kuulduga – see oli rahutusttekitavalt meeldiv. Otsekohe hüppasid sanitarid jalgele. Kindlasti see vanamees 2E-s. See on tal juba teine südameatakk, kas pole? Suurem osa neist lahkus teise korruse osakonna poole. Nii helisignaali kui sõnumit korrati sagedasti üle.
Ah et siis vanaldane südameataki ohver, just nagu oleks võinud ennustada. Amber tundis kätt oma õlal. Seesama turske sanitar, kes oli hommikul tema uksele tulnud.
„Standardprotseduur,“ ütles mees. „Patsiendid naasevad kõigi hädajuhtumite korral oma tubadesse.“
„Mis toimub?“ küsis Ambler paksu keelega loiult.
„Ei midagi, mille pärast sul tarvitseks muretseda. Sinul on oma toas turvaline ja hea.“ Tõlge: lukustus. „Tule nüüd minuga kaasa.“
Mitu pikaleveninud minutit hiljem olid kaks meest Ambleri toa ukse ees. Sanitar pani kaardi lugejasse, halli plastikust seadmesse, mis asus ukse lähedal seinal puusa kõrgusel, ja hermeetiline uks liugles lahti.
„Läks nüüd sisse,“ ütles turske keskläänest pärit mees.
„Abi vaja …“ Ambler astus mõne sammu lävepaku suunas ja keeras end siis uuesti sanitari poole, viibates abitult portselanist tualetipotile.
„Oh põrgut küll,“ ütles sanitar, kirtsutas põlglikult nina ja järgnes Amblerile tuppa.
Sul on ainult üks võimalus. Ei ühtki viga.
Kui sanitar tema juurde astus, kummardus Ambler ette, jalad põlvist kõverdatud, nagu hakkaks kohe kokku kukkuma. Siis viskus ta sirgu, rammides peaga mehe lõuga. Sanitari näol vilksatas paanika ja silmist paistis uskumatus, kui kokkupõrkekrigin tema teadvusse jõudis. Jalgu järele vedavast, ravimeid täis topitud patsiendist oli saanud jõuline pööris – mis oli juhtunud? Hetk hiljem vajus sanitar raskelt põrandale, Ambler viskus talle otsa ja otsis taskud läbi.
Mitte ühtki viga. Ta ei saa endale isegi ühte lubada.
Ta võttis sanitari kiipkaardi ja töötõendi ning ajas kiiresti selga tolle tuvihalli särgi ja püksid. Need ei olnud küll täiesti parajad, aga mitte ka absurdselt suured, juhusliku pilgu peaks ära kannatama küll. Ambler keeras püksisääred sissepoole pisut lühemaks. Värvel jooksis üle elektrišokivöö – ta oleks andnud ükskõik mida, et vööst lahti saada, aga selle ajaga, mis tal varuks oli, polnud sellest võimalik vabaneda. Kõik, mis ta teha sai, oli tõmmata vormiriietuse halli vööd pingule ja loota, et REACT-seadme must nailonvõrk jääb peitu.
Lükates sanitari kiipkaardi sisemisse kaardilugejasse, avas ta oma toa ukse ja piilus välja. Koridoris ei olnud kedagi. Ilmselt oli valdav osa personalist suunatud kiiret abi vajava patsiendi juurde.
Kas uks sulgub automaatselt? Ta ei saanud endale valearvestust lubada. Koridori astunud, hoidis Ambler kaarti välimises lugejas. Paar klõpsatust hiljem libises uks kinni.
Mees tõttas mõned meetrid edasi, laia vajutatava kangiga ukse juurde koridori lõpus. Üks elektrilistest nelja punkti ustest. Lukus loomulikult. Ta proovis sama kaarti, mida oli just kasutanud, kuulis paari klõpsatust, kui luku mootor ringi käis. Ei midagi. Uks jäi suletuks.
See ei olnud sanitaridele mõeldud läbipääs.
Ta mõistis, miks Laurel Holland oli talle oma kiipkaardi andnud: uks pidi avanema samasse koridori, mille kaudu apteeki varustati.
Ta proovis naise kaarti.
Seekord uks avanes.
Ambler leidis end kitsast teeninduskoridorist, kuhu heitsid hämarat valgust vähesevatilised fluorestsentslambid. Ta vaatas paremale, tabades ratastega pesukorvi teisest koridori otsast, ning hiilis sinnapoole. Ilmselgelt ei olnud koristajad seda ala täna veel külastanud. Põrandal olid sigaretikonid ja tsellofaanpakendid, seejärel riivas king midagi lamedat ja metallist: tühi Red Bulli purk, millele keegi oli peale astunud. Ebamäärane tunne käskis tal selle tagataskusse pista ja nii ta tegigi.
Kui palju tal aega on? Täpsemalt – kui kaua läheb, enne kui sanitari kadumist märgatakse? Mõne minuti pärast jõuab kood kaksteist lõpule ja keegi saadetakse Amblerit toast ära tooma. Ta peab hoonest välja saama nii kiiresti kui võimalik. Tema sõrmeotsad puudutasid midagi, mis seinast eendus. Ta oli selle üles leidnud: musta pesu šahti metall-luugi. Ambler ronis sisse, hoides luugiservast kahe käega kinni ja kobades jalgadega ringi. Ta oli muretsenud, et äkki on šaht liiga kitsas, tegelikult oli see hoopis liiga lai ja kuskil ei olnud redelit, millele ta oli julgenud loota. Selle asemel oli šaht seestpoolt kaetud sileda lehtmetalliga. Et kukkumist vältida, tuli tal suruda end nii käte kui ka tossudesse kängitsetud jalgadega vastu šahti vastaskülgi.
Ta lasi end mööda šahti aeglaselt allapoole, ettevaatlikult ja suure pingutusega jäsemeid ükshaaval edasi tõstes. Pinge lihastes oli kohutav ja need muutusid üsna pea ka kohutavalt valusaks. Puhkamise võimalust ei olnud. Lihaseid ei saanud hetkekski lõdvestada, muidu oleks ta otsejoones mööda šahti alla kukkunud.
Kui ta seinu pidi mäestlaskudes lõpuks alla jõudis, tundus talle, et möödunud on tunde, kuigi pigem oli kulunud ehk kaks minutit. Ta lihased judisesid ja tõmbusid krampi, kui ta läbi räpase pesu kottide endale teed rajas, inimhigi ja -ekskrementide leha sisse peaaegu lämbudes. Tundus, otsekui kaevaks ta end hauast välja, kraapides, vingerdades, surudes end jõuga läbi tahke massi. Iga lihaskiud karjus puhkuse järele, ent selleks ei olnud aega.
Viimaks surus Ambler end välja kõvale tsementpõrandale ja oli jõudnud – kuhu? Kuuma, madala laega keldriruumi, kus mürisesid ja kõmisesid pesumasinad. Ta ajas kaela õieli. Pika valge emailiga kaetud tööstuslike pesumasinate rivi lõpus panid kaks töötajat pesu masinasse.
Ta tõusis püsti ja astus üle pesumasinate vahekäigu, värisevaid lihaseid tahtele alluma sundides. Kui teda märgatakse, peavad sammud olema enesekindlad. Pesumajatööliste silmapiirilt väljas, seisis ta musta pesu kärude rivi kõrvale ja hindas oma asukohta.
Ta teadis, et kiirabi viis vajadusel patsiente ära kiirpaadiga ning et see randub peagi, kui juba ei olegi kohale jõudnud. Just praegu tõmmati südamerabanduse saanu rihmadega kanderaami külge. Kui Ambler tahtis, et tema plaanidel oleks mingigi võimalus õnnestuda, ei saanud ta endale viivitusi lubada.
Ta peab saama sellesse paati.
Mis tähendas, et otsida tuli teed laadimissillale. Ma ei taha siin surra – ta ei mänginud lihtsalt