Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм
et need kaks ei klapi omavahel väga hästi ega tunne end teineteise seltskonnas eriti mugavalt. Tõenäoliselt oli probleemiks klassikaline võimujagamine. Parameedik tahtis tunda, et tema on juhtpositsioonil, aga teenistusrelva kandis siiski turvamees.
Ambler heitis turvamehele sõbraliku pilgu. Mees oli turske, kahekümnendate keskpaigas, tema soeng oli pärit sõjaväejuuksuri kääride alt. Ta nägi välja nagu endine eriüksuslane. Väike, aga surmav HK P7 püstol tema puusakabuuris oli kohe kindlasti relv, mida eriüksuslased armastavad. Ta oli ainuke relvastatud mees paadis – ja oli kaugele näha, et ta pole mingi logard.
„Mida iganes,“ ütles parameedik pärast pausi. Ent ta ei andnud sellega turvamehele järele, vaid küsis hoopis, milles su probleem on.
Edasi istusid nad kolmekesi vaikuses ja Ambler lubas endal tunda piisakest kergendust.
Paat oli jõudnud Parrishi saarest vaid mõne miili kaugusele, kui juht, kellel olid kõrvaklapid peas, hakkas kätega vehkima, et teiste tähelepanu püüda, ja vajutas kangi, mis juhtis raadioside kõlaritesse. „5-0-5 Parrishi saarelt.“ Hääl raadios kõlas ärritunult. „Meil on vang põgenenud. Kordan: vang on põgenenud.“
Ambler tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbus. Ta pidi tegutsema, kasutama kriisi ära. Ta hüppas jalgele. „Püha mooses,“ uratas ta.
Kõlar ragises jälle ja radist hakkas rääkima: „Alus 12-647-M, vang võis peita end teie paati. Palun koheselt kinnitada või ümber lükata. Ootel.“
Turvamees vaatas Amblerit karmi pilguga. Tema peas oli vormumas üks mõte. Ambleril tuleb sellest ette jõuda, see ümber suunata.
„Kurat,“ ütles Ambler. „Eks te nüüd vist saite teada, miks ma siin olen.“ Hetk vaikust. „Kas teie meelest on see juhus, et igale saarelt lahkuvale sõidukile kästi turvatöötaja kaasa panna? Me oleme viimase kahekümne nelja tunni jooksul kuulnud kõlakaid peatsest põgenemiskatsest.“
„Oleks võinud meile öelda ju,“ mossitas turvamees.
„Pole just sedasorti jutt, mida majas tahetaks väga laiali lasta,“ ütles Ambler. „Lähen vaatan selle surnukeha otsekohe üle.“ Ta ukerdas tagumise teki all oleva koi juurde. Kajutis oli vasakut kätt kitsas tööriistakapp, põrandal olid mõned õlised kaltsud. Krobelise mustriga terasplaadist platvormil oli surnukeha, endiselt takjapaeltega kanderaami küljes kinni – paistes, umbes 110 kg kanti ja ilmeksimatult koolnukarva.
Mis nüüd saab? Tuli kiiresti tegutseda, enne kui teised otsustavad talle järgneda.
Kakskümmend sekundit hiljem tormas ta reisijate salongi tagasi.
„Sina!“ ütles Ambler süüdistaval toonil, suunates nimetissõrme parameedikule. „Sa ütlesid, et patsient on surnud. Mis jama sa ajad?! Ma katsusin tüübi kaela ja arva ära? Tal oli pulss olemas, täpselt nagu sinul ja minul!“
„Mine tead kuhu oma jutuga,“ tõstis parameedik nördinult häält, „see seal all on üks kuramuse laip!“
Ambler hingeldas ikka veel. „Laip, mille pulss on seitsekümmend? Vaevalt küll.“
Turvamees pööras pead ja Ambler sai aru, mida ta mõtleb: See tüüp paistab teadvat, millest räägib. Ambleril oli hetkeline eelis, ta pidi sama suunda edasi suruma.
„Kas sa oled selles osaline?“ nõudis Ambler, põrnitsedes parameedikut süüdistaval pilgul. „Kas sa oled nendega mestis?“
„Mida põrgut sa öelda tahad?“ vastas parameedik, plekid tema põskedel muutusid veel punasemaks. See, kuidas turvamees teda vaatas, ärritas teda veel rohkem ja mõjus nii, et tema hääl muutus üha õigustavamaks, ebakindlamaks. Parameedik pöördus turvamehe poole: „Becker, sa ei võta ju ometi seda tüüpi tõsiselt? Ma tean, kuidas pulssi katsuda, ja see seal kanderaamil pole muud kui kuramuse laip.“
„Näita meile,“ ütles Ambler süngelt, astudes kõige ees tagasi kajuti poole. Ta teadis, et asesõna meie on võimas vahend – see tõmbas nähtamatu joone süüdistatava mehe ja nende, ülejäänute vahele. Ambler pidi hoolitsema selle eest, et keegi tasakaalu tagasi ei saaks, pidi õhutama erimeelsusi ja kahtlusi. Muidu võinuks kahtlused kalduda tema suunda.
Ta heitis pilgu selja taha ja nägi, et turvamees kõndis kõige taga, püstol kabuurist välja võetud. Kolm meest astusid ümber ahtripeeglite tagumise kajuti poole. Meedik tõmbas selle ukse pärani ja ütles siis jahmunud häälel: „Mida põrgut …“
Kaks ülejäänut piilusid sisse. Kanderaam oli lääbakil, takjapaelad lahti. Surnukeha oli kadunud.
„Sina valelik sitakott!“ plahvatas Ambler.
„Ma ei saa aru,“ pomises parameedik ebakindlal häälel.
„Noh, minu meelest me ülejäänud küll saame,“ ütles Ambler jäiselt. Lauseehituse leebe mõjuvõim: mida enam ta kasutab mitmuse esimest isikut, seda suurem on tema autoriteet. Ta heitis pilgu tööriistakapi uksele lootuses, et keegi ei pane tähele, et ukseriiv on kahtlaselt pingul ja paindunud.
„Tahad öelda, et laip jalutas ise siit minema või?“ nõudis siilisoenguga turvamees, pöördudes lokkispäise lõunaosariiklase poole. Ta pigistas käes püstolit.
„Tõenäoliselt lipsas lihtsalt üle ääre ja läks väikesele suplusele,“ irvitas Ambler. Suru oma stsenaariumit edasi, ära lase neil teiste võimaluste peale mõelda. „Me ei oleks seda kuulnud ja praeguse uduga poleks näinud ka. Kaldani on hetkel kolm miili, pole just ülemäära pingutav, kui veri korralikult käimas hoida. Tüüpiline käitumine ühe laiba kohta, kas pole?“
„See on hullumeelne!“ protestis parameedik. „Minul ei olnud sellega mingit pistmist! Te peate mind uskuma.“ Eituse vorm oli automaatne, ent kinnitas tõhusalt süüdistuse kõige olulisemat elementi: et kanderaamil olnud mees oli see, kes saarelt põgenes.
„Eks me nüüd siis vist teame, miks ta nii närvi läks, et mina kaasa pidin tulema,“ ütles Ambler turvamehele, täpselt nii valjusti, et teda üle mootorite vaevu kuulda oli. „Kuule, sa peaksid sellest vist kiiremas korras ette kandma. Ma hoian kahtlusalusel silma peal.“
Turvamees paistis olevat segaduses, Ambler nägi, kuidas tema näol vaheldusid vastuolulised impulsid. Nüüd naaldus Ambler tema poole ja rääkis usalduslikult turvamehele kõrva. „Ma tean, et sinul ei olnud sellega pistmist,“ ütles ta. „Ma kirjutan seda selge sõnaga oma aruandesse ka. Nii et sul ei ole vaja millegi pärast närveerida.“ Sõnum, mida ta edasi andis, ei sisaldunud sõnades. Ambler teadis väga hästi, et turvamees ei muretse selle pärast – talle ei olnud veel pähegi turgatanud, et keegi võiks kahtlustada tema osalust vangi põgenemises rangeima režiimiga vanglast. Ent teda sel teemal rahustades – ja oma „aruandest“ rääkides – kinnistas Ambler tasahilju oma autoriteeti: tuvihallis vormis mees kehastas nüüd ametlikkust, protseduure, käsuahelat.
„Olgu,“ ütles turvamees ja vaatas kinnituse saamiseks Ambleri poole.
„Anna mulle püstol, ma hoian sellel naljaninal siin silma peal,“ ütles Ambler tasakaalukalt. „Aga sul tuleb sellest küll kohe praegu ette kanda.“
„Saab tehtud,“ ütles turvamees. Ambler nägi, et meest vaevab rahutus, kuna sündmused – segadusseajavad ja harjumatud sündmused – võtsid võimust tema tavapärase ettevaatuse üle. Enne kui ta laetud Heckler & Kochi P7 hallis vormiriides mehele ulatas, kõhkles ta hetke.
Aga ainult hetke.
2. peatükk
LANGLEY, VIRGINIA
Isegi pärast ligi kolmekümmet aastat teenistuses armastas Clayton Caston endiselt CIA hoonete kompleksi pisidetaile – nagu väliskulptuur nimega Kryptos, sisselõigatud tähtedega S-kujuline vaskplaat, mis oli valminud skulptori ja agentuuri krüptograafi koostöös. Või siis Allen Dullesi bareljeef