Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм
see on põhiprobleem?“ Psühhiaater vaatas sülearvutiekraanilt üles. „Mina ütleksin, et tegelik probleem on selles, et te teete linnukesi rohkem kui ühte kasti.“
Ambleril kulus mõni hetk, et end istmelt üles ajada, kui buss Cleveland Parki jõudis, ent tal õnnestus siiski väljuda. Tänaval pani Ambler nokkmütsi pähe ja vaatas ringi – algul valvsalt midagi tavapäratut otsides ja siis kogu hingest tavapära üle rõõmustades.
Ta oli tagasi.
Ta oleks tahtnud õhku hüpata. Ta oleks tahtnud käed üles tõsta. Ta oleks tahtnud otsida üles need, kes tema kinnipidamise eest vastutasid, ning kostitada neid brutaalse õiglusega: Kas te arvasite, et ma ei saa välja? Kas te seda arvasitegi?
Ilm ei olnud selline, nagu ta ise kojutulekuks oleks valinud. Taevas oli endiselt pime, uduvihm muutis sillutise libedaks ja tumedaks. Ta sai aru küll, et on harilik päev harilikus kohas, aga pärast pikka isolatsiooniperioodi lõi kõikjal ümbritsev vilgas tegevus teda pahviks.
Ta kõndis mööda kaheksakandilistest betoonpostidest, mille ümber olid tõmmatud metallribad, mille külge kinnitusid paljundatud kuulutused ja plakatid. Luuleõhtud kohvikutes. Kontserdid, mida annavad alles äsja garaažist väljunud rokkansamblid. Uus taimetoidurestoran. Ebaõnnestunud nimega komöödiaklubi Miles of Smiles. Kõik see inimtegevuse õitsev, kihisev segapuder, mis läbivettinud paberitel tähelepanu järele kisendab. Elu väljaspool. Ei – parandas ta ennast – lihtsalt elu.
Ta küünitas kaela, olles erakordselt valvas. Harilik tänav süngel päeval. Siin on ohtusid, jah. Aga kui ta jõuaks oma korterisse, tagasi oma harilikku kõdunevasse eksistentsi – just nimelt tavapärasus oli see, mis selle talle nii armsaks muutis. Tavapärane oli see, mille järele ta janunes; tavapärane oli see, mida ta vajas.
Kas nad julgeksid tõesti talle siia järele tulla? Siia – ühte vähestest kohtadest maamunal, kus oli inimesi, kes teda päriselt tundsid. See siin on kindlasti kõigist kõige ohutum koht. Isegi kui nad välja ilmuvad, ei tarvitsenud ta karta avalikku arveteklaarimist. Hulljulgelt ta peaaegu et sooviski, et oleks. Ei, ta ei hakka neid kartma, kes olid ta kinni pannud – nüüd oli aeg neil teda kartma hakata. Nähtavasti oli mingi allumatu üksus süsteemi kurjasti ära kasutanud, üritanud teda elusalt matta, uputada teda kadunud hingede, depressioonist jõuetute või pettekujutlustest hullunud spioonide sekka. Ainuke, mida nad endale lubada ei saa, on astuda temaga vastasseisu siin, avalikus kohas, kus kohalik politsei vältimatult sündmustesse sekkuks. Sest mida rohkem on inimesi, kes temast tõtt teada saavad, seda suurem on neil oht saada paljastatud.
Connecticuti avenüü ja Ordway tänava nurgal nägi Ambler ajaleheputkat, millest ta vanasti igal hommikul mööda käis, kui linnas viibis. Ta nägi halliseguste juuste ja suure vahega hammastega meest leti taga, endiselt peas punane villane kootud müts, ja naeratas.
„Reggie,“ hõikas Ambler. „Reggie, vana semu.“
„Hei,“ ütles mees leti taga. Aga see oli refleks, mitte tervitus.
Ambler jalutas talle lähemale. „Pole ammu näinud.“
Müüja vaatas uuesti Ambleri poole. Tema pilgus ei olnud vähimatki äratundmist.
Ambler heitis pilgu Washington Postide hunnikule, mille kõige pealmine ajaleht oli vihmast täpiline, ja tundis kuupäeva märgates valusööstu. Jaanuari kolmas nädal – pole ka ime, et nii külm on. Ta pilgutas kõvasti silmi. Peaaegu kaks aastat. Peaaegu kaks aastat oli temalt ära võetud. Kaks aastat unustusehõlmas, meeleheites ja igasuguse suhtluseta.
Aga praegu ei olnud õige hetk oma kaotust leinata.
„Ole nüüd, Reggie. Kuidas sul läinud on? Teed kõvasti tööd või kuidas?“
Reggie kortsulisel näol hakkas segadus kalgistuma kahtluseks. „Mul pole sulle peenraha anda, vennas. Ja mingit tasuta kohvi ma ka ei jaga.“
„Reggie, ole nüüd – sa tunned ju mind.“
„Astu aga edasi, mees,“ ütles Reggie. „Ma ei taha mingeid jamasid.“
Ambler pööras end sõnatult minekule ja kõndis pool kvartalit suure uusgooti stiilis kortermajani, kus ta oli viimased kümme aastat üürnik olnud ja mida kutsuti Baskertoni tornideks. 1920-ndatel ehitatud punastest tellistest kuuekordne hoone oli kaunistatud hallide poolsammaste ja betoonpilastritega. Kõigi korruste koridoripoolsete akende ees olid ribakardinad pooleldi ette tõmmatud, meenutades poolavatud silmalaugusid.
Baskertoni tornid. Kodulaadne asi mehele, kellel tegelikult kodu polnudki. Veeta karjäär erilubadega programmides – kõige kõrgema julgeolekuastmega operatsioonides – tähendas veeta karjäär valenime all. Ükski Konsulaaroperatsioonide osakond ei olnud salajasem kui Poliitilise Stabiliseerimise Üksus ja keegi selle agentidest ei tundnud iialgi üksteist teisiti kui koodnime järgi. See ei olnud elustiil, mis andnuks võimaluse sõlmida sügavaid tsiviilsuhteid, töö tähendas seda, et suurem osa päevadest sai veedetud välismaal, põhimõtteliselt kättesaamatuna, võimatu oli ette ennustada, kui kauaks on minek. Kas tal on üldse tõelisi sõpru? Tema koduse eksistentsi tühjus oli andnud erilise kaalu siinsetele juhuslikele tänavatutvustele. Ja olgugi et ta veetis Baskertoni tornides nii vähe aega, oli korter talle tõeline elupaik. See ei olnud niisugune pühapaik nagu tema järveäärne maja, aga see oli normaalsuse tähis. Koht, kuhu ankrusse jääda.
Kortermaja asus tänavast pisut eemal, kitsas ovaalne sissesõidutee võimaldas autodel fuajee ukse ette sõita. Ambler vaatas tänavatel ja kõnniteedel ringi, ei näinud märkigi sellest, et keegi temast kuidagi eriliselt huvituks, ja kõndis hoone juurde. Seal ikka keegi teda tunneb – üks uksehoidjatest, kui mitte majahaldur – ja laseb ta tema enda korterisse sisse.
Ta vaatas pikka üürnike nimekirja, mustad plastikust tähed valgel tahvlil, rida nimesid tähestikulises järjekorras.
Ei ühtki Amblerit. Alston – ja siis Ayer.
Kas nad olid tema korteri ära võtnud? See valmistas talle pettumuse, aga eriline üllatus see siiski polnud. „Kas ma saan teid kuidagi aidata, söör?“ See oli üks uksehoidjatest, kes ilmus nähtavale küttega vestibüülist, Greg Denovich. Tema tugevat lõuajoont varjutas nagu alati raske, žiletile allumatu habe.
„Greg,“ ütles Ambler rõõmsalt. Greg oli eeldatavasti lühend Gregorist, oli ta alati oletanud. Mees pärines endisest Jugoslaaviast. „Pole ammu näinud, mis?“
Ilme Denovichi näol oli Amblerile tuttavaks saamas: see oli segadus, mida tunneb inimene, keda on sõbra kombel tervitanud täiesti võõras inimene.
Ambler võttis nokkmütsi peast ja naeratas. „Tuleta rahulikult meelde, Greg. Korter 3C?“
„Kas ma tunnen teid?“ küsis Denovich. Aga ka seekord ei olnud tegemist küsimusega. See oli väide. Negatiivne väide.
„Ju siis mitte,“ ütles Ambler vaikselt. Ja siis muutus tema kimbatus paanikaks.
Selja taga kuulis ta heli, mida teevad rehvid, kui auto vihmamärjal asfaldil järsult pidurdab. Ambler keeras kähku ringi ja nägi valget kaubikut teisel pool tänavat järsult peatumas. Ta kuulis uste avanemist ja kinnipaugatamist ning nägi kolme meest nähtavale ilmumas – kinnipidamisasutuse valvurite vormiriietuses meest. Ühel oli käes karabiin, teised olid välja võtnud püstolid. Kõik kolm jooksid tema poole.
Kaubik. Ta tundis seda põhjalikult. See oli osa erakorralisest „äratoomisteenusest“, föderaalvalitsuse salajased harud kasutasid seda tundlikeks siseriiklikeks „pealevõtmisteks“. Oli siis parajasti tegemist oma agentidega, kes paha peale läinud, või välismaistega USA pinnal, niisuguste pakkide ühine joon oli see, et neile ei olnud ette nähtud ühtki ametliku kohtusüsteemi haru. Sellel märjal külmal jaanuarihommikul oli Harrison Ambler pakk, mida tuldi peale võtma. Kohalikule politseile pole vaja midagi selgitada, sest ta oleks ammu enne nende saabumist haihtunud. See ei olnud mingisugune avalik vastasseis – nad olid ette valmistanud kärme, märkamatu inimröövi.
Juba