Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin
keema pannud, kuid toberlaste kilp blokeeris selle raevu ja me saime pika särava suve. Nüüd aitab kilp samal kombel soojust hoida. Siiski on sel omad piirid nagu kõigel muulgi. Külm tuleb.»
«Ma ei arvanud, et me niimoodi kohtume,» ütles Dirk. «Miks sa siia katusele tulid?»
«Juhuslikult. Mitu aastat tagasi rääkis Gwen mulle, et sulle meeldib päikesetõusu vaadata. Ja ka muid asju, Dirk t’Larien. Ma tean sinust palju rohkem kui sina minust.»
Dirk naeris. «Noh, see on tõsi. Eilse õhtuni ma isegi ei teadnud, et sa olemas oled.»
Jaan Vikary nägu oli karm ja tõsine. «Aga ma olen olemas. Pea seda meeles ja me võime sõbrad olla. Lootsin sind üksinda leida ja sulle seda öelda, enne kui teised ärkavad. Siin ei ole Avalon, t’Larien, ja täna pole eile. Siin on surev Festivalimaailm, seadusteta maailm, nii et igaüks meist peab kõvasti klammerduma nende seaduste külge, mille oleme endaga kaasa toonud. Ära pane minu omasid proovile. Alates Avalonil veedetud aastatest olen püüdnud endast mõelda kui Jaan Vikaryst, kuid ma olen endiselt kavalar. Ära sunni mind olema Jaantony Riv Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary.»
Dirk tõusis püsti. «Ma ei tea täpselt, mida sa mõtled,» ütles ta. «Kuid arvan, et võin olla piisavalt südamlik. Päris kindlasti pole mul midagi sinu vastu, Jaan.»
Sellest paistis piisavat, et Vikary rahule jääks. Ta noogutas aegamisi ja pistis käe oma pükste taskusse. «See on mu sõpruse ja hoolimise märgiks,» ütles ta. Tema käes oli mustast metallist rinnamärk, tilluke sarvikrai. «Kas võiksid seda oma siinviibimise ajal kanda?»
Dirk võttis selle tema käest vastu. «Kui sa tahad,» ütles ta, teise ametlikkuse peale naeratades. Ta kinnitas selle oma krae külge.
«Koidik on siin hämar,» sõnas Vikary, «ja ka päev pole palju parem. Lähme alla meie korterisse. Äratan teised üles ja me hakkame sööma.»
Korter, mida Gwen kahe kavalariga jagas, oli määratu. Kõrge laega elutoas domineeris kahe meetri kõrgune ja kaks kord nii lai kamin, süsimusta simsiga, millel kükitavad hõõgkivist raidkujud tuhka valvasid. Vikary juhtis Dirki neist mööda, üle paksu musta vaiba avaruste, söögituppa, mis oli peaaegu sama suur. Dirk istus kõrge seljatoega puutoolile, ühele kaheteistkümnest suure laua ääres, aga tema võõrustaja läks tooma toitu ja seltskonda.
Ta tuli varsti tagasi, kandes taldrikut õhukeste pruunide lihaviiludega ja korvikest külmade küpsistega. Ta asetas need Dirki ette, siis pöördus ja lahkus taas.
Kohe pärast tema minekut avanes teine uks ja sisenes uniselt naeratav Gwen. Ta kandis oma vana peapaela, pleekinud pükse ja vormitut rohelist, laiade varrukatega toppi. Dirk võis näha tema raske nefriidist ja hõbedast võru helki, mis oli tihedalt vasaku küünarvarre ümber. Koos temaga tuli sammu võrra tagapool üks teine mees, peaaegu sama pikk kui Vikary, kuid mitu aastat noorem ja palju sihvakam, rõivastatud pruunikaspunasest kameeleonkangast lühikeste varrukatega spordidressi. Ta heitis Dirkile pilgu väga sinistest silmadest, need olid kõige sinisemad silmad, mida Dirk oli kunagi näinud, ja paiknesid kõhnas, punase täishabeme ja teravate joontega näos.
Gwen istus maha. Punahabe seisatas Dirki tooli ees. «Mina olen Garse Raudnefriit Janacek,» ütles ta. Ja pakkus oma peopesi. Dirk tõusis, et enda omad nende vastu suruda.
Garse Raudnefriit Janacek, märkas Dirk, kandis vööl laser-püstolit, mis rippus nahkkabuuris hõbedase terasest rõngasvöö küljes. Tema parema küünarvarre ümber oli must võru, Vikary oma kaksik – raud ja miski, mis paistis olevad hõõgkivi.
«Sa arvatavasti tead, kes ma olen,» ütles Dirk.
«Kahtlemata,» vastas Janacek. Tal irvitas üpris pahatahtlikult. Mõlemad istusid maha.
Gwen mugis juba küpsiseid. Kui Dirk jälle oma istmele maandus, sirutas naine käe üle laua ja näppis väikest raikala kujulist nõela tema krael, mingi salajase nalja peale muheledes. «Näen, et sina ja Jaan olete teineteist leidnud,» sõnas ta.
«Enam-vähem,» vastas Dirk ja just siis tuli Vikary tagasi, pigistades kohmakalt paremas kämblas nelja tinakruusi sanga ja hoides vasakus tumeda õlle kannu. Ta asetas kõik selle keset lauda, tegi siis veel ühe viimase retke kööki taldrikute ja söögiriistade järele ning tõi klaaspurgi magusa kollase pastaga, mida tema sõnul tuli küpsistele määrida.
Kuni ta ära oli, lükkas Janacek kruusid üle laua Gweni ette. «Vala,» sõnas ta üpris käskival toonil, enne kui oma tähelepanu jälle Dirkile pööras. «Mulle on räägitud, et sina olid esimene mees, keda ta tunda sai,» lausus ta, kui Gwen jooki kruusidesse kallas. «Sa jätsid ta maha koos aukartustäratava hulga halbade harjumustega,» tähendas ta külma naeratusega. «Mul on kiusatus solvang vastu võtta ja sind rahulduse saamiseks välja kutsuda.»
Dirk näis jahmunud.
Gwen oli täitnud kolm kruusi õlle ja vahuga. Ta asetas ühe Vikary kohale, teise Dirki ette ja võttis kolmandast pika sõõmu. Siis pühkis ta käeseljaga üle huulte, naeratas Janacekile ja ulatas talle tühja kruusi. «Kui sa kavatsed vaest Dirki minu harjumuste pärast ähvardada,» sõnas ta, «siis ma arvan, et pean Jaanile väljakutse esitama kõigi nende aastate eest, mil ma ise olen sinu harjumuste all kannatanud.»
Janacek keerutas tühja õllekruusi käes ja kortsutas kulmu. «Betheyn’i-lita,» lausus ta kergel vestlustoonil. Ta valas endale ise õlut.
Vikary tuli tagasi hetk hiljem. Ta istus, võttis lonksu oma kruusist ja nad hakkasid sööma. Dirk avastas väga varsti, et talle meeldib hommikusöögiks õlut juua. Ka küpsised, millele määriti paks kiht magusat pastat, olid suurepärased. Liha oli üsna kuiv.
Janacek ja Vikary küsitlesid teda einetamise ajal, Gwen aga naaldus seljatoele ja tundus olevat üsna lõbustatud, rääkides väga vähe. Kaks kavalari olid täielikus kontrastis. Jaan Vikary kummardus ettepoole (ta rind oli endiselt paljas ning tihtipeale ta haigutas ja kratsis ennast äraolevalt), säilitades üldiselt sõbralikult huvitatud tooni, naeratas alatasa ja paistis olevat hoopis rohkem lõdvestunud, kui oli olnud katusel. Siiski rabas ta Dirki kuidagi ebateadlikult, nagu pinges mees, kes teeb teadlikke pingutusi lõdvestumiseks, isegi tema tahtmatud liigutused – naeratused, sügamine – tundusid olevat õpitud ja kontrollitud. Garse Janacek istus sirgemalt kui Vikary, ei kratsinud ennast kordagi ja kasutas ametliku kavalari keele kogu kõnemaneerlikkust, kuid näis sellest hoolimata hoopis rohkem päriselt lõõgastunud, nagu mees, kes nautis piiranguid, mida tema ühiskond oli talle peale pannud, ega osanud mõeldagi püüdest end neist vabaks kiskuda. Tema kõne oli hingestatud ja järsk; ta paiskas välja solvanguid samamoodi, nagu hooratas pillub sädemeid, ja suurem osa neist oli suunatud Gwenile. Naine lõi mõned tagasi, kuid nõrgalt; Janacek oskas seda mängu palju paremini kui tema. Enamasti paistis see hooletu, südamliku mõttevahetusena, kuid mitu korda arvas Dirk, et on tabanud tõelise vaenulikkuse varjundi. Vikary kaldus iga sõnavahetuse peale kulmu kortsutama.
Kui Dirk juhtus mainima oma Prometheusel veedetud aastat, haaras Janacek sellest kähku kinni. «Ütle mulle, t’Larien,» nõusid ta, «kas sa pead Muundatud Inimesi inimesteks?»
«Muidugi,» ütles Dirk. «Nad ju ongi. Planeet on Maa imperaatorite poolt asustatud tükk aega enne sõda. Kaasaegsed prometheuslased on kõigest vana Ökoloogilise Rünnakuüksuse järeltulijad.»
«Tõtt öelda,» laususJanacek, «ei ole ma su järeldusega nõus. Minu arvates on nad oma geenidega sellisel määral manipuleerinud, et kaotasid õiguse ennast üldse inimesteks nimetada. Kiil-inimesed, veealused inimesed, mürki hingavad inimesed, hruunide kombel pimeduses nägevad inimesed, nelja käega inimesed, hermafrodiidid, siseelunditeta sõdurid, mõistuseta sigivad emised – need olendid ei ole inimesed. Või, täpsemalt öeldes, on nad mitte-inimesed.»
«Ei,» ütles Dirk. «Olen kuulnud terminit mitte-inimene. See on ühine väljend paljudes maailmades, kuid see tähendab inimmaterjali, mis on nii palju muteerunud, et ei saa enam põhirassiga järglasi. Prometheuslased on seda hoolikalt vältinud. Nende juhid – nad ise on täitsa normaalsed, ainult väikeste muudatustega pikaealisuse