Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin
pidanud vahele segama, eks? Igal juhul on Vana Maa liiga kaugel. Kuuleme ainult sajandivanuseid kuulujutte. Jätka.»
«Ütlesin juba oma seisukoha,» tähendas Dirk. «Muundatud Inimesed on endiselt inimesed. Isegi madalamad kastid, kõige grotesksemad, kirurgide poolt kõrvaleheidetud äpardunud eksperimendid – kõik nad suudavad tavainimestega paljuneda. Sellepärast nad neid steriliseerivadki, et kardavad järglasi.»
Janacek võttis sõõmu õlut ja uuris teda oma intensiivselt siniste silmadega. «Nad siis teevadki ristpaljunemist?» Ta naeratas. «Ütle mulle, t’Larien, kas sul sealveedetud aasta jooksul avanes kunagi võimalus seda isiklikult proovida?»
Dirk lahvatas näost punaseks ja leidis end Gwenile otsa vahtimas, nagu oleks kõik see kuidagi naise süü. «Ma ei elanud need eelmised seitse aastat tsölibaadis, kui sa seda silmas pead,» kähvas ta.
Janacek autasustas tema vastust irvitusega ja vaatas Gweni poole. «Huvitav,» sõnas ta naisele. «See mees veedab mitu aastat sinu voodis ja viskub siis otsekohe loomalikkusesse.»
Viha välgatas üle naise näo; Dirk teadis naist ikka veel piisavalt hästi, et seda ära tunda. Ka Jaan Vikary polnud just liiga õnnelik. «Garse,» lausus ta hoiatavalt.
Janacek andis järele. «Ma vabandan, Gwen,» ütles ta. «Ma ei tahtnud solvata. Kahtlemata omandas t’Larien oma eelistused näkineidude ja kiil-naiste suhtes sinust täiesti olenemata.»
«Kas kavatsed minna kõnnumaad uurima, t’Larien?» küsis Vikary valjusti, vestlusteemat sihilikult teiselt kavalarilt üle võttes.
«Ma ei tea,» ütles Dirk õlut limpsides. «Kas ma peaksin?»
«Ma ei anna sulle kunagi andeks, kui sa seda ei tee,» sõnas Gwen naeratades.
«Siis ma lähen. Mis seal nii huvitavat on?»
«Ökosüsteem. See formeerub ja sureb samal ajal. Ökoloogia oli Serval pikka aega unustatud teadus. Isegi praegu on kõigis välismaailmades kokku vähem kui tosin koolitatud ökoinseneri. Kui Festival tuli, külvati Worlornile neljateistkümnest eri maailmast pärit eluvorme, peaaegu mõtlematagi nende vastastikusele toimele. Tegelikult olid kaasatud rohkem kui neliteist maailma, kui tahate arvesse võtta ka mitmekordseid transplantatsioone – loomi, kes toodi Maalt Newholme’ile, sealt Avalonile, sealt Wolfheimi ja siis Worlornile, sedasorti lood.
Arkin ja mina uurime praegu, kuidas asjad on kujunenud. Oleme seda teinud juba mitu aastat ja tööd on nii palju, et võime veel kümme aastat jätkata. Tulemused võiksid pakkuda erilist huvi kõigi välismaailmade farmeritele. Nad saavad teada, millist Serva floorat ja faunat võivad nad ohutult oma kodumaailmadesse tuua ja millistel tingimustel, aga millised on nende ökosüsteemile mürgised.»
«Kimdissi loomad on osutunud eriti mürgisteks,» uratas Janacek. «Just nagu need manipuleerijad isegi.»
Gwen irvitas tema suunas. «Garse on ärritatud, sest paistab, nagu hakkaks must mardus välja surema,» ütles ta Dirkile. «See on häbiasi, tõesti. Kõrg-Kavalaanil endal on neid kütitud nii palju, et see on selgelt ohustatud liik, ning loodeti, et isendid, kes kakskümmend aastat tagasi siin vabadusse lasti, võiksid ennast sisse seada ja paljuneda, nii et neid saaks jälle kinni püüda ja enne külmade saabumist Kõrg-Kavalaanile tagasi toimetada. Kuid nõnda see ei läinud. Mardus on hirmuäratav kiskja, kuid kodus ei suuda ta inimesega võistelda. Worlornil oli tal oma nišš, mille tekitas Kimdissilt pärit puutontide invasioon.»
«Enamik kavalare peab marduseid ainult kas nuhtluseks või hädaohuks,» seletas Jaan Vikary. «Oma looduslikul asualal on ta sagedane inimesetapja ning Braithi, Punaterase ja Shanavärava Kindluse jahimehed, üksikute eranditega, peavad mardust põhiliseks jahiloomaks. Raudnefriidi suhtumine on alati olnud teistsugune. On üks muistne müüt sellest ajast, mil Kay Raud-Sepp ja tema teyn Roland Hunt-Nefriit võitlesid Lameraani küngastel üksipäini deemonite armeega. Kay oli kukkunud ja Rolandit, kes tema kohal seisis, tabas hetkeline nõrkus, kuid siis tulid ülalt küngastelt mardused, neid lendas väga palju üheskoos, piisavalt mustad ja parves, et päikest varjata. Nad langesid näljaselt deemonite armee peale ja õgisid nad ära, viimase kui ühe, jättes Kay ja Rolandi ellu. Hiljem, kui need teyn-ja-teyn leidsid oma koopa, täis naisi, ja asutasid esimese Raudnefriidi Kindluse, sai mardusest nende vend ja tootem. Ükski Raudnefriit ei ole kunagi tapnud mardust ja legend ütleb, et millal iganes mõni Raudnefriidi mees on surmaohus, tuleb mardus teda juhatama ja kaitsma.»
«Kena lugu,» sõnas Dirk.
«See on rohkem kui lugu,» ütles Janacek. «Raudnefriidi ja marduste vahel on side, t’Larien. Arvatavasti on see psiooniline, arvatavasti on see tunnetuslik, arvatavasti on see puhas instinkt. Ma ei väida, et tean. Ja ikkagi on see side olemas.»
«Ebausk,» ütles Gwen. «Sa tõesti ei peaks Garsest väga halvasti mõtlema. Pole tema süü, et ta kunagi eriti haridust ei saanud.»
Dirk määris küpsisele pastat ja vaatas Janacekile otsa. «Jaan mainis, et ta on ajaloolane, ja ma tean, millega Gwen tegeleb,» lausus ta. «Aga sina? Mida sina teed?»
Sinised silmad põrnitsesid külmalt. Janacek ei öelnud midagi.
«Mulle jäi mulje,» ütles Dirk jätkates, «et sa ei ole ökoloog.»
Gwen naeris.
«See mulje on jube õige, t’Larien,» ütles Janacek.
«Mida sa siis Worlornil teed? Ja kui juba jutuks tuli,» pööras ta pilgu Jaan Vikaryle, «siis mida teeb seesuguses kohas üks ajaloolane?»
Vikary hellitas oma õllekruusi kahe suure peo vahel ja rüüpas sellest mõtlikult. «See on küllalt lihtne,» ütles ta siis. «Ma olen Raudnefriidi Kogumuse kavalari kõrgisand, kes on nefriidi ja hõbeda kaudu seotud Gwen Delvanoga. Mu betheyn saadeti kõrgisandate nõukogu hääletusel Worlornile, niisiis on loomulik, et minagi siin olen, ja samuti ka minu teyn. Saad aru?»
«Vist küll. Te pakute siis Gwenile seltsi?»
Janacek paistis väga vaenulik. «Me kaitseme Gweni,» sõnas ta jäiselt. «Tavaliselt tema enda rumaluse eest. Ta ei peaks üldse siin olema, aga ikkagi on, nii et ka meie peame siin olema. Mis puutub su eelmisesse küsimusse, t’Larien, siis olen ma Raudnefriit ja Jaantony kõrg-Raudnefriidi teyn. Ma võin teha kõike, mida mu kindlus võiks minult nõuda: pidada jahti või harida põldu, minna duellile, alustada kõrgsõda meie vaenlaste vastu, teha tittesid meie eyn-kethi’de kõhtudesse. Just kõike seda ma teengi. Kes ma olen, seda sa juba tead. Ütlesin sulle oma nime.»
Vikary heitis talle pilgu ja käskis tal vaikida, tehes parema käega järsu lõikava liigutuse. «Mõtle meist kui hiljaks jäänud turistidest,» ütles ta Dirkile. «Me uurime ja imestame, me triivime läbi metsade ja surnud linnade, me lõbustame ennast. Me võiksime mardused puuri pista, et nad Kõrg-Kavalaanile tagasi viia, ainult et me ei leia ühtegi mardust.» Ta tõusis püsti, juues samal ajal oma kruusi tühjaks. «Päev liigub õhtu poole, aga meie istume siin,» ütles ta, kui oli kruusi lauale pannud. «Kui sa tahad metsa minna, siis peaksid seda varsti tegema. Mägede ületamine nõuab aega isegi õhuautoga ja pole tark tegu pärast pimeda saabumist välja jääda.»
«Oh?» Dirk lõpetas oma õlle ja pühkis suu käeseljaga puhtaks. Salvrätid ei paistnud kavalari lauakommete juurde kuuluvat.
«Mardused pole kunagi olnud Worlorni ainsad kiskjad,» ütles Vikary. «Metsades leidub tapjaid ja jälitajaid neljateistkümnest maailmast ja mardused on neist ohutuimad. Kõige hullemad on inimesed. Praegu on Worlorn lihtne tühi maailm ning selle varjud ja kõnnumaad on täis kummalisi asju.»
«Parem, kui läheksite relvastatult,» sõnas Janacek. «Või veel parem kui Jaan ja mina teiega kaasa tuleksime. Teie ohutuse pärast.»
Ent Vikary raputas pead. «Ei, Garse. Nad peavad üksi minema ja rääkima. Sel kombel on parem, saad sa aru? See on mu soov.» Siis kogus ta käsivarretäie taldrikuid ja kõndis köögi poole. Kuid ukse juures ta seisatas ja heitis üle õla pilgu tagasi ning tema silmad