Tavalised mehed. Christoper R. Browning

      EESSÕNA

      1942. aasta märtsi keskpaiku oli 75–80 protsenti kõigist holokausti ohvreist veel elus, hukkunud oli 20–25 protsenti. Kõigest üksteist kuud hiljem, 1943. aasta veebruari keskel, olid need arvud täpselt vastupidised. Holokausti tuumaks oli lühike ja intensiivne tapatalgu. Selle raskuskese asus Poolas, kus 1942. aasta märtsis olid kõik suuremad juudi kogukonnad kaks ja pool aastat kestnud kohutavatest kannatustest, paljaksriisumisest ning tagakiusamisest hoolimata veel alles, ent kus üksteist kuud hiljem võis Poola juudi elanikkonna jäänuseid leida vaid suurematest getodest ja sunnitöölaagritest. Lühidalt, sakslaste rünnak Poola juutide vastu ei olnud pikale ajale kavandatud järkjärguline ega kumuleeruv programm, vaid tõeline välksõda, suure hulga löögiüksuste mobiliseerimist nõudev massiivne pealetung. Vähe sellest, see pealetung toimus just siis, kui Saksa sõjaline ponnistus Venemaal seisis noateral – ajavahemikus, mis algas sakslaste uue edasitungiga Krimmi ja Kaukasuse suunas ning lõppes katastroofilise lüüasaamisega Stalingradi all.

      Kui Saksamaa 1942. aasta pealetung lõppes kokkuvõttes lüüasaamisega, siis välksõda juutide vastu mitte, eriti Poolas. Juba ammu on teada, kuidas mõrvati juudid suuremates getodes, näiteks Varssavis ja Lódźis. Kuid enamik Poola juute elas väiksemates linnades, mille elanikest juudid moodustasid sageli üle 30 protsendi ja mõnel juhul isegi 80 või 90 protsenti. Kuidas organiseerisid ja teostasid sakslased selle laialdase juudi elanikkonna hävitamise? Ja kust leidsid nad sel pöördelisel sõja-aastal tööjõudu oma vapustava massimõrva-alase logistilise saavutuse jaoks? Surmalaagrite personal oli võrdlemisi tilluke. Kuid väiksemate getode likvideerimiseks – Poola juutide enamiku kinnivõtmiseks ja deporteerimiseks või mahalaskmiseks – vajalik inimjõud polnud seda kaugeltki mitte.¹

      Nende küsimuste vastuste otsingud viisid mind Stuttgardi lähedal asuvasse Ludwigsburgi linna. Siin asub Justiitsvalitsuse Keskamet (Zentrale Stelle der Landesjustizverwaltungen), Saksamaa Liitvabariigi natsismikuritegude uurimise keskus. Töötades läbi keskuses asuvat mahukat allikamassiivi, mis sisaldab peaaegu kõigi Poola juutide vastu toime pandud kuritegude alusel Saksamaal peetud protsesside süüdistusi ja kohtuotsuseid, sattusin ma esimest korda ühe Saksa Korrapolitsei üksuse, 101. reservpolitseipataljoni (101. RPP) süüdistusasjale.

      Ehkki olin holokausti puudutavaid arhiivimaterjale ja kohtudokumente uurinud juba ligi kakskümmend aastat, mõjus seesinane süüdistusasi mulle iseäranis sügavalt ning masendavalt. Ma ei olnud valikuvabaduse küsimusega nii dramaatilises vormis ja vähemalt mõne täideviija poolt ka nii avameelselt käsitletud kujul varem kokku puutunud. Mitte kunagi varem polnud holokausti jubedused seisnud minu jaoks ka nii lähestikku tapjate inimliku poolega.

      Süüdistusest, mis sisaldas üsna pikki sõnasõnalisi väljavõtteid pataljoni meeste eeluurimisel antud ütlustest, oli otsekohe näha, et kohtuasi põhines ebatavaliselt rikkalikul tunnistusmaterjalil. Paljudes tunnistustes võis seejuures tajuda siirust ja ausust, mis sarnastes kohtuasjades antud ennastõigustavatest, alibitest tulvil ja valelikest ütlustest nii sageli puudub. 101. RPP süüasja uurimine ja menetlemine oli kestnud kümme aastat (1962 kuni 1972) ning seda juhtis riigiprokuröri büroo (Staatsanwaltschaft) Hamburgis. Kõnealuse kohtuasja materjalid olid endiselt selle büroo valduses – kahtlemata on tegemist Saksamaa Liitvabariigi ühe kõige püüdlikuma ja pühendunuma natsikuritegude uurijaga – ning mul õnnestus taotleda luba nendega tutvumiseks.

      Erinevalt nii paljudest natside tapakomandodest, mille liikmeskonna võib tuvastada vaid osaliselt, oli 101. RPP liikmete nimekiri uurijatele kättesaadav. Kuna enamik neist oli pärit Hamburgist ja elas seal ka uurimise ajal, võisin lugeda tervelt 210 mehe ülekuulamistoimikuid pisut alla 500-st, kes kuulusid täiskoosseisus pataljoni, kui see 1942. aasta juunis Poolasse saadeti. See tunnistuste kogum oli piisavalt esinduslik, et teha statistilisi järeldusi vanuse, partei ja SS-i liikmelisuse ning sotsiaalse tausta kohta. Peale selle olid umbes 125 tunnistust küllalt sisukad, et võimaldada hukkamisüksuse sisemise dünaamika rekonstrueerimist ja jälgimist ning seda ühtlasi analüüsida.

      Laias laastus sai holokaust võimalikuks seetõttu, et kõige lihtsamal tasandil tapsid ühed inimindiviidid suurel hulgal ja pika aja jooksul teisi inimindiviide. Rohujuuretasandi täideviijaist said „professionaalsed tapjad“. Püüdes mõne sellistest meestest koosneva üksuse ajalugu kirjutada, satub ajaloolane arvukatele takistustele, sealhulgas allikaprobleemile. Mis puutub 101. RPP-sse, siis erinevalt paljudest Nõukogude Liidus tegutsenud hukkamisüksustest leidub selle kohta vähe omaaegset materjali ja üldse mitte sellist, mis puudutaks rõhutatult just pataljoni tapatööd.² Väheste ellujäänud juutide tunnistused lasevad tuvastada mõnes pataljoni tegevuspiirkonnas asunud linnas korraldatud operatsiooni kuupäeva ja ulatuse. Aga erinevalt eluga pääsenute meenutustest esileküündivamate täideviijate kohta, kes toimetasid getodes ja laagrites, kus oli võimalik pikemaajaline kokkupuude, pakuvad pealtnägijate tunnistused vähe sellise liikuva üksuse kohta nagu 101. RPP. Tulid kohale mingid tundmatud mehed, tegid oma tapatöö ära ja lahkusid. Tegelikult suutsid ellujäänud asjassepuutuva üksuse kindlakstegemiseks hiljem harva meenutada isegi korrapolitsei erilist rohelist vormi.

      Seetõttu olen 101. RPP raamatut kirjutades olulisel määral toetunud nende umbes 125 mehe ülekuulamisprotokollidele, mis pandi kirja 1960. aastail. Lugeda tekste ühe üksuse läbi elatud ühtede ja samade sündmuste kohta, nii nagu nad filtreerusid 125 mehe mälu kaudu enam kui kakskümmend aastat pärast toimumist – see on tõsikindlust otsivale ajaloolasele raske koorem.