Tavalised mehed. Christoper R. Browning
major Wilhelm Trappi, viiekümne kolme aastase staažika politseiniku ümber, keda mehed kutsusid hellitavalt papa Trappiks. Trappile oli kätte jõudnud aeg meestele mõni sõna öelda ja informeerida neid pataljonile määratud ülesandest.
Kahvatu, närviline ja pisarsilmne Trapp alustas lämbunud häälel oma kõnet ning pidi silmanähtavalt pingutama, et enesevalitsust säilitada. Pataljonil, lausus ta vaevaliselt, tuleb ära teha õudustäratavalt ebameeldiv töö. See töö ei meeldi talle, täpsemalt öeldes on see äärmiselt eemaletõukav, kuid käsud tulevad kõrgematelt ülemustelt. Kui see peaks kellelegi asja kergemaks tegema, võivad mehed meenutada, et Saksamaal langevad pommid nende naiste ja laste peale.
Siis jõudis ta asja tuumani. Ühe politseiniku mäletamist mööda ütles Trapp, et juudid on õhutanud Ameerikat boikotile, mis kahjustab Saksamaad. Józefówis elab juute, kes on seotud partisanidega, selgitas ta kahe teise tunnistaja ütluse kohaselt. Nüüd on pataljonil käsk need juudid kokku koguda. Tööealised meessoost juudid tuleb teistest eraldada ja töölaagrisse saata. Ülejäänud juudid – naised, lapsed ja vanurid – tuleb pataljonil kohapeal maha lasta. Olles selgitanud, mis mehi ees ootab, tegi Trapp ebatavalise pakkumise: kui mõni vanematest meestest tunneb, et ei saa neile antud ülesandega hakkama, siis võib ta kõrvale astuda.7
2.
KORRAPOLITSEI
Kuidas võis juhtuda, et keskealistest reservpolitseinikest koosnev pataljon seisis 1942. aasta suvel äkki ülesande ees lasta Poolas Józefówi külas maha umbes 1500 juuti? Siin on meil vaja kõnelda natuke lähemalt nii korrapolitseist (Ordnungspolizei või Orpo) kui ka tema rollist natside poliitikas, mille sihiks oli Euroopa juutide tapmine.
Korrapolitsei võrsus sõdadevahelise Saksamaa kolmandast katsest luua suured sõjalise väljaõppe ja varustusega politseiüksused.8 Saksamaa kaotusele Esimeses maailmasõjas järgnes Novembrirevolutsioon. Kuna sõjavägi saadeti laiali, organiseerisid ohvitserid ja valitsusametnikud, kartes revolutsioonilainete alla jääda, paramilitaarsed kontrrevolutsioonilised üksused, nn vabakorpused (Freikorps). Kui olukord riigis 1919. aastal stabiliseerus, ühinesid paljud vabakorpuslased tavapolitseiga, sulades kokku suurteks formatsioonideks, mis elasid kasarmutes ja olid valmis iga hetk asuma võitlusse uue võimaliku revolutsiooniohu vastu. Kuid Antandi riigid nõudsid 1920. aastal nende politseijõudude laialisaatmist, nähes neis Versailles’ rahulepingu võimalikku rikkumist, kuna leping seadis Saksa armee piiriks 100 000 meest.
Natside võimuletuleku järel 1933. aastal loodi 56 000-meheline „politseiarmee“ (Armee der Landespolizei). Needki üksused elasid kasarmutes ja said Saksamaa varjatud taasrelvastumise raames sõjalise väljaõppe. Kui Hitler 1935. aastal Versailles’ rahulepingu demilitariseerimisklauslid hülgas ja sõjaväekohustuse taastas, sulandati „politseiarmee“ kiirelt regulaararmeega ühte, et kasutada ära olemasolev ohvitseride ja allohvitseride kaader. „Politseiarmee“ roll tulevaste armeeohvitseride kasvulavana polnud seejuures sugugi teisejärguline. 1942. aastaks oli Saksa armees kogunisti üheksakümmend seitse 1933.–1935. aastani eksisteerinud „politseiarmees“ teeninud kindralit.9
Suurte sõjaväeüksuste taasteke politseisüsteemis pidi ootama 1936. aastani, mil Heinrich Himmler, kes juba oli SS-i ülem, määrati Saksa politsei juhiks, kellele allusid Kolmanda Riigi kõik politseijõud. Himmler jagas Saksa politsei eri allstruktuurid kaheks haruks, kumbki peavalitsusega Berliinis. Julgeolekupolitseid (Sicherheitspolizei) juhtis Reinhard Heydrich, kellele allusid kurikuulus salajane riigipolitsei (Geheime Staatspolizei ehk Gestapo), mis võitles režiimi poliitiliste vastastega, ja kriminaalpolitsei (Kriminalpolizei ehk Kripo), mis võitles põhiliselt mittepoliitilise kuritegevusega. Teine politsei haru oli korrapolitsei, mille peavalitsuse eesotsas oli Kurt Daluege. Talle allus pealinn, see tähendab pealinna valvepolitsei (Schutzpolizei ehk Schupo), maapolitsei, mida võib võrrelda ehk maakaitsega (Gendarmerie), ning väikelinnade ja omavalitsusüksuste politsei (Gemeindepolizei).
1938. aastaks oli Daluege juhtimise all üle 62 000 mehe. Ligemale 9000 olid koondatud 108-mehelistesse politseikompaniidesse, nn sadakondadesse (Polizei-Hundertschaft). Igas kümnendas Saksa linnas moodustasid kolm kompaniid omakorda suurema „politsei treeningüksuse“ (Polizei-Ausbildungsabteilung).
1938. ja 1939. aastal kasvas korrapolitsei kiirelt, sest suurenev sõjaoht andis ettekäände aina uuteks mobilisatsioonideks. Korrapolitseisse astunud värsked politseinikud pääsesid sõjaväkke võtmisest. Vähe sellest, kuna politseipataljonid olid organiseeritud regionaalselt – nagu USA maakaitsevägi –, näisid nad pakkuvat tavalisele sõjaväeteenistusele mitte üksnes ohutumat, vaid ka kodulähedasemat alternatiivi.
Kui sõda 1939. aasta septembris puhkeski, oli korrapolitsei kasvanud 131 000-meheliseks. Varitses muidugi oht, et kõik need suured üksused liidetakse Saksa sõjaväega, ja selle ärahoidmiseks tuli teha kompromiss, mis korrapolitseile kalliks maksma läks. Paljud korrapolitsei parimad üksused koondati ligi 16 000-meheliseks politseidiviisiks ja see läks armee käsutusse. (Diviis võitles 1940. aastal Ardennides ja võttis 1941. aastal osa rünnakust Leningradile, misjärel Himmler diviisi 1942. aastal 4. SS-politsei grenaderidiviisi nime all tagasi sai.) 1939. aasta oktoobris anti armeele üle ka kaks politseirügementi, mis olid formeeritud äsja hõivatud Danzigis. Ja lõpuks loovutas korrapolitsei sõjaväele üle 8000 mehe sõjaväepolitsei ehk välisandarmeeria (Feldgendarmerie, nn „ketikoerad“) tarvis. Vastutasuks jäeti ülejäänud mobilisatsiooniealised korrapolitseinikud väkkekutsumisest vabaks.
Ridade täiendamiseks lubati korrapolitseil värvata 26 000 noort sakslast – 9000 aastail 1918–1920 sündinud vabatahtlikku ja 17 000 aastail 1909–1912 sündinud vabatahtlikku – pluss 6000 „etnilist sakslast“ (Volksdeutsche), kes elasid väljaspool Saksamaa 1939. aasta piire. Lisaks anti korrapolitseile õigus värvata 91 500 reservisti aastakäikudest 1901–1909 – see vanusegrupp tollal veel mobilisatsiooni alla ei käinud. Mobilisatsioone laiendati järk-järgult aina vanematele meestele ja 1940. aasta keskpaigaks oli korrapolitsei isikkoosseis kasvanud 244 500 meheni.10
Sõjaeelsetes mobilisatsioonikavades ei pööratud korrapolitseile peaaegu mingit tähelepanu ja vaevalt mõeldi selle kasutusvõimalustele sõja ajal, kuid Saksamaa sõjaline edu ja piiride kiire laienemine tekitasid tagalas vajaduse suuremate okupatsioonijõudude järele. Sõja puhkedes moodustati Saksamaal mitmesugustest politseikompaniidest ja treeningüksustest kakskümmend üks umbes 500-mehelist politseipataljoni, neist kolmteist arvati Poolasse tunginud armeede koosseisu. Järgnevalt tegelesid need pataljonid edasiveerenud rindejoone taha jäänud Poola sõdurite kinnivõtmise, taganevatest poolakatest maha jäänud relvade ja varustuse kokkukorjamisega ning täitsid muid lähitagala turvamise ülesandeid.
Politseipataljonide arv kasvas 1940. aasta keskpaigaks kiirelt 101-ni, sest äsja mobiliseeritud 26 000 noort nekrutit ja paljud vanemad reservistid formeeriti samuti pataljonideks. Kolmteist pataljoni paigutati Saksamaa poolt okupeeritud Kesk-Poolasse, mida nimetati Poola kindralkubermanguks, seitse asus Poola läänealadel, mis olid arvatud Kolmanda Riigi koosseisu (nn inkorporeeritud territooriumid). Kümme asus okupeeritud Tšehhi aladel (Böömi- ja Määrimaal), mida nimetati protektoraadiks. Veel kuus pataljoni asusid Norras ja neli Hollandis.11 Korrapolitsei oli kiirelt saamas tähtsaimaks allikaks, kust ammutada elavjõudu sakslaste okupeeritud Euroopa ohjeshoidmiseks.
Uusi pataljone loodi kaht moodi. Esiteks ülendati 1939. aastal Poolasse saadetud pataljonide elukutselisi politseinikke ja sõjaeelseid vabatahtlikke allohvitserideks ning jagati nad laiali vanemate aastakäikude reservistidest moodustatud pataljonidesse. Neid pataljone nimetati reservpolitseipataljonideks. Teiseks moodustati rida üksusi (numbritega 251–256 ja 301–325) 1939. aasta sügisel korrapolitsei teenistusse astunud 26 000 noore vabatahtliku baasil. Neist said sisuliselt korrapolitsei uued eliitformeeringud.12
Korrapolitsei kohalolek kindralkubermangus oli tuntav kahel viisil. Esiteks määrati kõigisse nelja piirkonda, milleks kindralkubermang oli jagatud – Krakówi, Lublini, Radomi ja Varssavi piirkond (viies, Galiitsia, lisandus 1941. aastal) –, alaline rügemendiülem