Snoobide võim. Marion Chesney

      ESIMENE

       Ma toetan rahvast ülikute vastu üle kogu ilma.

       William Ewert Gladstone

      Erinevalt White’ist ja Brooksist teati seda lihtsalt Klubina, asukohaga George’i-aegses hoones St. James Streeti otsas, päris St. Jamesi palee juures. Klubi liikmeskond koosnes peamiselt noortest aristokraatidest, kes pidasid seda Londoni teistest kinnistest härrasmeeste klubidest põnevamaks.

      Mõned klubiliikmed tundsid, et kapten Harry Cathcarti klubisse võtmine oli ränk viga. Buuri sõtta minnes oli ta olnud nägus ja laheda olemisega mees. Sealt naasis ta vigase, kibestunud ja sõnakehvana, suutmata kuuldavale tuua midagi muud peale klišeede või urahtuste.

      Ühel soojal kevadpäeval, kui päike kuldas nõgiseid hooneid ja puiestee plaatanipuudel värelesid esimesed rohelised lehekesed, sisenesid Freddy Pomfret ja Tristram Baker-Willis klubisse ja heitsid vastumeelsust väljendava pilgu tugitooli vajunud pikakasvulisele kaptenile.

      „Vaata seda sünget nägu,“ ütles Freddy, vaevumata häält tasandama. „Võtab söögiisu ära, mis?“

      „Talle kuluks mõne patuse naise armastus ära,“ pakkus Tristram. „Eh, Harry. Mida? Päriselt, on ju? Patuse naise armastus.“

      Nagu vastuseks kummardus kapten ettepoole, võttis kätte Timesi ja peitis end selle varju. Tal oli vaja vaikust ja rahu, et mõelda, mida oma eluga peale hakata. Kapten laskis ajalehe alla, kui oli kindel, et piinajad on kadunud. Suur peegel tema vastas näitas talle teda ennast. Kapten uuris viivu oma peegelpilti ja ohkas. Ta oli kõigest kahekümne kaheksa aastane, ometigi oli noorus sellest näost kadunud. Tema paksud tumedad juuksed hakkasid meelekohast hallinema. Tumedad silmad raskete laugude all ei reetnud karmis kaunite joontega näos midagi. Kapten liigutas jalga, et seda lõdvestada. Kehval päeval tegi vana vigastus vaeva ja tuikas, täna oli üks neist päevadest.

      Harry Cathcart oli parun Derringtoni noorim poeg, keda hoidis hinges sõjaväepension ja väike sissetulek perekonna usaldusfondist. Tema seltskonnaelu oli äärmiselt piiratud. Sõjast äsja naasnuna oli teda kutsutud dineedele ja tantsuõhtutele, aga kutsed lakkasid, kui tuli välja, et ta avab harva oma suu vestluseks ega oska üldse daamidega flirtida.

      Kapten pani Timesi enda ette lauale, märgates, et sealsamas lebas Daily Mail. Keegi pidi olema selle lehe klubisse toonud, sest klubi poleks kollast ajalehte hankinud. Selle esiküljel oli foto sufražettide demonstratsioonist Trafalgar Square’il ja eraldi ovaali sees pilt kaunist tütarlapsest lisatud tekstiga „Hadshire’i krahvi tütar leedi Rose ühines demonstrantidega“.

      Vapper tüdruk, mõtles kapten. Igatahes on neiu seltskonnaelul lõpp. Cathcart pani ajalehe käest ja unustas tüdruku.

      Leedi Rose’i oli õnnistatud erakordse ilu ja kopsaka kaasavaraga, nii ei möödunud kuudki, kui tema vanemad olid kindlad, et sufražettide toetamine ei takista nende tütrel abiellumast. Lõppude lõpuks oli kogu see naistele hääleõiguse andmine nali, nii nad tütrele ka selge sõnaga ütlesid. Nad olid kolinud oma linnamajja Eaton Square’il ja pidasid tütrele iga päev loenguid, milles seisneb tema kohus. Hooaeg tähendas suuri kulutusi. Inglismaal oodati, et iga tütarlaps täidaks oma kohust ning leiaks hooaja jooksul enesele abikaasa. Tavaliselt oleks sõltumatu meelega leedi Rose vastu hakanud. Ta oligi hooajast keeldunud, öeldes, et see pole muud kui lihaturg, kuid jäi siis oma vanemate heameeleks korraga nõusse.

      Põhjus oli Sir Geoffrey Blandonis, keda leedi Rose hooaja eelpeol oli kohanud ja kellesse armunud – esimest korda ja kirglikult.

      Paistis, et mees vastab tema tunnetele. Blandon oli jõukas ja ülimalt nägus. Leedi Rose oli oma seisuse kohta kõrgelt haritud, seisusekaaslased olid talle ilmse põlguse märgiks andnud hüüdnimeks Jääkuninganna. Kuid Sir Geoffrey oli leedi Rose’i vanemate kergenduseks nende targast tütrest võlutud. Paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose’il oli piisavalt seda, millega panna endasse armuma keda tahes.

      Ometigi oli tõsi, et Rose’i toetus sufražettidele oli teda seltskonna silmis kahjustanud ja paistis, et lagedal väljal ei seisa kedagi peale Sir Geoffrey. Karmid sõnad hakkasid Rose’i pihta lendama õhtusöökidel, kui daamid olid eemaldunud, ja härrasmeeste klubides klaasi portveini taga. Sufražetid olid lihtsalt meestevihkajad. Neile tuli anda õppetund. „See neiuke,“ kuuldi Freddy Pomfertit märkimas, „vajaks üht tõelist suksutajat.“

      Hooaja edenedes, kui üks seltskonnaüritus järgnes teisele, muutus krahv rahutuks. Ta tundis, et oma kavatsused oleks Sir Geoffrey pidanud nüüdseks juba teatavaks teinud olema.

      Ühel päeval kohtas krahv oma klubis vana sõpra, brigaadikindral Bill Handyt ja ütles naudinguid pakkunud lõunasöögi järel portveini juures: „Ma annaksin mida tahes, et teada, kas Geoffrey kavatseb ettepaneku teha.“

      Brigaadikindral silmitses krahvi pikalt ja lausus siis: „Ma arvan, et sa peaksid ettevaatlik olema. Blandon on õnnekütt ja mängur. Kas sa kapten Cathcarti tunned?“

      „Olen temast ainult kuulnud. Too tegelane, kes kunagi sõna suust ei saa?“

      „Tema just. Tegi sõja ajal mingit salajast tööd. Seda ei maksa muidugi nimetada.“

      „Vaikin.“

      „Hästi. Ma annan sulle oma nimekaardi ja kirjutan selle taha tema aadressi. Astu sealt läbi ja uuri Blandoni kohta. Asi on seda väärt. Rose on su ainus tütar. Räägitakse, et ta olevat nagu entsüklopeedia. Poleks arvanud, et see Blandonit võiks võluda. Kuidas sa küll niisuguse vea tegid?!“

      „Pole minu süü,“ kostis krahv pahuralt. „Minu abikaasa otsis tütrele guvernandi ja jättis õpetamise tolle hooleks.“

      „Ma olen kuulnud, et leedi Rose on kriiskava õeskonna liige,“ märkis brigaadikindral, kasutades sufražettidele antud hüüdnime.

      „Enam mitte,“ ütles krahv. „Pane tähele, minu arvates on Blandon ainus põhjus, miks Rose nende vastu huvi kaotas.“

      „Hüva, armastusel võivad olla ka oma head küljed, ehkki mina seda ei mõista. Abielludes peab tüdruk arvestama päritolu ja rahaga. Need kestavad, armastus mitte. Siin on mu nimekaart.“ Ta kirjutas sellele aadressi ja ulatas krahvile.

      Krahv pani monokli silma ja uuris kaarti. „Chelsea?! See pole härrasmehe koht.“

      „Kui kapten Cathcart oleks tõeline härrasmees, ei tuleks sinu heaks nuhkimine talle pähegi. Aga sa võid teda usaldada.“

      Leedi Rose tusatses sel ajal oma toatüdruku meelevallas. Hüljanud õeskonna – küll ainult veidikeseks, kinnitas ta enesele –, lasi Rose end Edwardi-ajastu narri rõivastusstiili nöörida. Sufražette toetades oli ta kandnud lihtsaid seelikuid ja pluuse ning õlgkübarat. Aga nüüd kandis ta siidpesu,