Snoobide võim. Marion Chesney
toatüdruk oli Rose’ile pärlid kaela pannud ja kleidi rinnaesise prossiga kaunistanud, tundis Rose end nagu mannekeen juveelipoe aknal.
Geoffrey kiitis alati Rose’i väljanägemist, aga andis mõista, et kui ta on abielus, on ta vaba kandma mugavamaid rõivaid. Rose vahtis peeglisse, samal ajal kui toatüdruk tema juuksed kõrgesse soengusse kuhjas. Sir Geoffrey polnud öelnud: kui meie abiellume. Aga ta oli mõne aja eest Jessingtonide ballil samba taga Rose’i vargsi suudelnud, ja suudlemine oli samaväärne abieluettepanekuga.
Kapten elas King’s Roadi lähedal Water Streetil kitsas valges majas. Krahv lootis kogu hingest, et tegemist on härrasmehe, mitte mingi lontrusega, kes kannab kõvakübarat või kirjut rätti rinnataskus või – õuduste tipp – pruune saapaid tumeda ülikonna juurde.
Krahv ronis kangelt tõllast välja ja ootas, kuni teener uksele koputas. Kergendunult pani ta tähele, et ukse avas aruka olemisega kammerteener, kes võttis krahvi nimekaardi, murdis hoolikalt selle ühe nurga tagasi, andes märku, et krahv on tulnud üksinda, pani kaardi hõbekandikule ja suundus maja sügavusse.
Krahv kortsutas kulmu. Tema tiitlist pidanuks piisama, et ta silmapilk vastu võetaks.
Teener naasis mõne hetke pärast ja rääkis krahvi kannupoisiga, kes sööstis trepist alla krahvile ütlema, et kapten Cathcartil on suurim rõõm krahvi vastu võtta.
Krahv juhatati ruumi esimesel korrusel. Temast teatati ja sünge pikakasvuline mees, kes oli akna all istunud, tõusis teda tervitama.
„Kas tohib teile midagi juua pakkuda?“ küsis kapten Cathcart. „Šerrit?“
„Olgu pealegi,“ pomises krahv, rabatud nii suurest hulgast raamatutest elutoa riiulitel. Tema Majesteet kuningas Edward andis head eeskuju, avamata aasta otsa ühtki raamatut. Miks poleks kõik võinud seda järgida?
„Šerrit, Becket,“ ütles kapten oma kammerteenrile. Ja krahvile: „Võtke istet, söör. Ma näen, et päike on viimaks välja tulnud.“
„Ja ongi,“ leidis krahv, kes polnud seda märganudki. „Ma tulin delikaatses küsimuses.“ Ta ulatas brigaadikindrali nimekaardi.
„Millises?“
„Vaadake …“ Krahv vakatas, sest teener naasis klaaside ja karahviniga kandikul. Ta valas šerri välja ning pakkus krahvile ja kaptenile.
„See on kõik,“ ütles kapten ja Becket eemaldus hääletult.
Kapten pööras oma läbitungimatu pilgu külalisele, imestades, miks krahv tema juurde tulnud oli. Krahv oli väikesekasvuline ümarik mees, seljas saterkuub, jalas hallid püksid. Tal oli ümmargune punetav nägu ja sinised silmad, mille pilgus oli midagi lapselikku.
„Sellega on nii,“ ütles krahv, tundes kimbatust ja piinlikkust. „Mul on tütar Rose …“
„Ah, see sufražett.“
„Lootsin, et inimesed on selle unustanud,“ märkis krahv. „Igatahes, Rose kurameerib Sir Geoffrey Blandoniga. Mees pole õnnekütt. Heast perest. Sellega on kõik hästi.“
„Ja milles teie mure seisab?“
„Sir Geoffrey pole abieluettepanekut teinud. Rose on minu ainuke laps. Tahaksin, et keegi diskreetselt Blandoni kohta uuriks. Mis inimene ta on. Tahan teada, et ega tal juhtumisi armukest pole, kes piinlikkust tekitaks. Sedasorti asi.“
Selle välja öelnud, läks väikesekasvuline krahv näost tulipunaseks ja rüüpas lonksu šerrit.
„Ma pole väga hästi kursis, kuidas tänapäeval asjad käivad,“ vabandas kapten, „aga teades, kui kiiresti kuulujutud levivad, oletaksin, et kui mehest midagi sündsusetut räägitaks, oleksite teie sellest kuulnud.“
„Blandon oli viimased neli aastat Ameerikas, jõudis just hooajaks tagasi. Inimesed ei pruugi teada. Aga ta pidi mängur olema.“
Kapten Cathcart uuris krahvi pikalt ja ütles siis: „Tuhat naela.“
„Mi-mida?“ pudistas krahv.
„See on minu tasu uurimise ja diskreetsuse eest.“
Krahv oli rabatud – kapten Cathcart oli paruni poeg, aga küsis raha nagu kaupmees! Aga siiski, miks polnud Blandon oma kavatsustest teada andnud? Ta rikkus nii Rose’i võimalused mõni teine kosilane leida.
Kapten lasi vaikusel kesta. Väljas lõgistas munakivisillutisel tõld, kaminas praksus väike tuli. Kell kaminapealsel tiksus minuteid.
„Olgu peale,“ ütles krahv jäiselt.
„Ettemaksuna,“ täpsustas kapten leebelt.
Krahv jõllitas kaptenit. „Teil on minu sõna.“
Kapten naeratas ega öelnud midagi.
Krahv andis alla. „Kirjutan teile pangaveksli.“
„Võite seda minu laua taga teha.“
Krahv läks akna alla laua juurde ja kritseldas veksli. Ta ulatas selle kaptenile ja nentis pahaselt: „Kui midagi viltu pole, on see raisatud raha.“
„Minu meelest on oma ainsa tütre küsimuses kindluse saamine väärt mida tahes.“
„Khmm. Ma lähen. Andke mulle teada nii kiiresti kui võimalik,“ nähvas krahv.
Kapten ootas, kuni Becket oli krahvi välja juhatanud ja naeratas siis teenrile. „Minu kuub ja kübar, Becket. Ma lähen panka. Kui ma tagasi jõuan, saad oma viibinud palga kätte.“
„See on ülimalt meeldiv, härra.“
Samal ajal oli Rose oma ema sõbranna proua Cummingsi pool Belgrave Square’il teed joomas. Ta silmitses kurvalt väikest rasvaplekki glasseekindal ja kirus sajandat korda tobedat etiketti, mis ei lubanud daamil teed juues kindaid käest võtta. Ehkki või oli saiakestele hoolikalt määritud, oli ikkagi ühele kindale plekk tulnud. Enamik daame vältis sellist äpardust lihtsalt mitte süües. Milline ogarus, mõtles Rose kibedusega. Tal oli hea isu ja valik tema ees oli külluslik: peale võisaiade oli seal singi, loomakeele, anšoovise, muna-kressi ja hanemaksaga võileibu; kanalihalõikude ja austripasteediga kanapeesid. Ja siis koogid: Savoy, Madeira, Victoria ja Genfi ühes Prantsuse pagaritoodetega, mille järel pakuti banaani-, šokolaadi- ja maasikajäätise pallikesi. Ja kõik see oli suures osas puutumata, sest daamid ei tahtnud oma kindaid määrida.
Kas keegi peale minu ei märka vaeseid Londoni tänavatel, imestas Rose. Taas tundis ta ebamugavat eraldatust, oletades, et on ilmselt seltskonnas ainus, kes seda tähele paneb. Geoffrey, kallis Geoffrey mõistis seda mingil määral. Ta oli Rose’ile alles mõne päeva eest rääkinud, et Devonshire’i hertsog oli turul käinud ja seisatanud müügileti ees, kuhu olid laotatud puidust salvrätirõngad. Hertsog oli oma teenrilt küsinud, mis need on.
„Salvrätirõngad,“ seletanud teener. „Keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida.“
Hertsog olnud hämmelduses: „Sa tahad öelda, et inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmisel eine ajal uuesti?!“
„Just nimelt,“ vastanud teener.
Letile vaadates ahminud hertsog õhku. „Armas jumal!“ õhanud ta. „Mul polnud aimugi, et säärast vaesust on olemas!“
Kuidas Geoffrey oli sellise rumaluse üle naernud! Kui ta ainult Rose’ile ettepaneku teeks! Rose teadis, et vanemad hakkavad juba vaikselt närviliseks muutuma. Ta heitis pilgu emale, kes lahkelt nende võõrustajaga vestles. Krahvinna oli enne teeõhtule minekut hädaldanud, et poleks pidanud laskma sellel „hirmsal guvernandil“ oma last üle koolitada. On vast maailm, kus teadmistesse nii sügava kahtlusega suhtutakse! Vaene preili Tremp. Nii kena guvernant. Ta oli liikunud edasi järgmisesse majapidamisse. Kui ma abiellun, vabastan ta teenijaseisusest ja teen temast oma seltsidaami, mõtles Rose. Ja abiellun ma igatahes, kinnitas