Snoobide võim. Marion Chesney
Cathcart otsustas tööga kohe pihta hakata. Öelnud, et kaotas kaardimängus kellelegi raha, ja pakkunud, et selleks oli Blandon, õnnestus tal saada mehe aadress ja kirjeldus. Blandoni korter asus St. James Square’il. Harry üüris kinnise tõlla ja peatas selle väljaku teises servas, et oma saaki silmas pidada. Pika ootamise peale ilmus Blandon nähtavale. Ehkki kena väljanägemisega, ei meeldinud ta Harryle juba esimesest pilgust. Blandoni pilk oli liiga ülbe, silmad liiga kõiketeadvad, suu liiga himur. Temas oli tunda mängurit.
Esmalt läks Harry oma klubisse ja kontrollis kihlveoraamatut. Selles polnud midagi. Ta silmitses raamatut kulmu kortsutades. Järgmistel päevadel käis Harry Sir Geoffreyl sabas. Ta sai teada, et Geoffreyl on Pimlicos armuke, kuid kes nüüdsel kombevabal ajal armukese pidamist skandaaliks peaks?! Küllap polnud Sir Geoffrey nii rikas kui väitis. Võibolla huvitas teda leedi Rose’i raha.
Harry suutis vaevu omagi klubi liikmelisust hoida. Ta ei saanud võimaldada enesele ühegi muu Londoni klubi liikmeks olemist. Sestap läks kapten tagasi koju ja palus Becketil oma viimatise hobi – fotograafia – varustus välja otsida. Käskis siis teenril endale oma kõige vanem ja kulunum ülikond tuua. Pannud selle selga, istus Harry tualettlaua taha ja uuris oma nägu. Ta toppis vatipadjad põske, et need ümaramad paistaksid, ja tegi siis vahupintslit ja liimi kasutades endale vuntsid ette. Pannud pähe vana kübara, vinnas Harry kaamera sülle ja lasi troskal end Brooksi sõidutada, kus küsis klubi sekretäri. Põske pistetud padjakesed häält moonutamas selgitas Harry, et ta on Freemounti hertsogi saadetud fotograaf ülesandega koostada Londoni klubidest fotonäitus, mida hertsog oma iga-aastasel festivalil suures telgis eksponeerida kavatseb. Ta sai loa. Harry jättis igaks juhuks osa fotovarustust sekretäri kabinetti.
Siis, nähes tänulikult, et keegi pahur klubiliige sekretäri kinni pidas, pomises Harry midagi, mis kõlas nagu vajaks ta välgu jaoks rohkem magneesiumit, ja naasis kabinetti. Cathcart otsis kiiruga üles kihlveoraamatu. Ta lappas selle tõtakalt läbi, kuni leidis lehekülje, kus oli kirjas, et Sir Geoffrey Blandon on kihla vedanud, et suudab enne hooaja lõppu leedi Rose’i soosingu võita. Harry teadis, et „soosing“ tähendas võrgutamist. Kihlvedu oli sõlmitud nelikümmend ühe vastu.
„Tõbras,“ pomises Harry ja, võtnud paberinoa, lõikas lehe välja. Ta oli kavatsenud pildistada, kui leiab midagi inkrimineerivat, aga mõistnud siis, et see võtaks liiga kaua aega, ka ei oleks hämaras valguses fotoplaadi kasutamisest midagi välja tulnud. Pealegi võinuks fotolambi välgatus panna sekretäri kabinetti tagasi tormama.
Cathcart läks tagasi ja tegi veel mitu ülesvõtet klubiruumidest, enne kui lahkus.
Harry pidanuks oma edust rõõmu tundma, aga ta poleks tahtnud krahvile selliseid uudiseid viia. Leedi Rose oli tõesti oma mainet kahjustanud, lastes end sufražettidega koos pildistada. Tema peale oli lihtlabaselt kihla veetud. Hertsogi ballile eelneval päeval läks Harry Cathcart krahvi linnamajja.
Ta ootas kannatlikult hallis, kuni ülemteener tema nimekaardi krahvile viis. Kui Harry seal seisis, tuli trepist alla leedi Rose. Tal oli seljas uhke teekleit ja tema pikad juuksed olid lahti. Leedi Rose’i nägu säras üle sünge vestibüüli õnnelikult. Ta ei teinud Harryst välja, sest mees oli talle võõras ja neid polnud omavahel tutvustatud. Rose möödus Harryst ja kadus kõrvalukse taha.
Oh taevake, mõtles Harry. Rose on tõesti armunud.
Ülemteener tuli ja palus Harryl endale järgneda.
Rose võttis raamatukogust raamatu ja läks nende järel trepist üles. Ta imestas, kes too külaline olla võiks. Et krahv oli kõva kuulmisega ja rääkis valju häälega, siis kuulis Rose salongist möödudes parajasti isa ütlemas: „See on kõik, Brum. Võid minna.“ Kui ülemteener toast väljus ja pöördus topeltuksi sulgema, kostis Rose’i kõrvu isa küsimus: „Kas saite Blandonist midagi teada?“
Rose tardus paigale. Ülemteener silmitses teda uudishimulikult, aga läks siis trepist alla.
Kostis külalise tasane hääl ja siis isa vihane hüüatus: „Sellele mehele tuleks piitsa anda! Minu tütar on hävitatud.“ Ülemteener reageeris metsikule kellahelistamisele, kiirustas trepist üles ja manas ette näo, et ta pole märganud sealsamas seisvat Rose’i.
„Kutsu armuline preili! Palu leedi Pollyl siia tulla!“ möirgas krahv.
Rose läks salongi. „Mis lahti, papa?“
Krahv hoidis värisevate sõrmede vahel paberilehte. „Ootame su ema ära.“
Tuppa astus leedi Polly, väike ja ümmargune nagu ta abikaasagi. „Mis juhtus, kallis?“
„Võtke istet, sina ja Rose,“ ütles krahv, kogu tema kuraas ja raev olid korraga lahtunud. „Paha lugu. Väga paha lugu. Lubage mul, mu daamid, tutvustada teile kapten Cathcarti.“
Kapten, kes oli Rose’i sisenedes püsti tõusnud, kummardas.
„Kapten, minu abikaasa krahvinna Polly ja minu tütar leedi Rose. Palun võtke kõik istet. On sul nuusksool kaasas, Rose?“
„Ma ei kasuta nuusksoola.“
„Praegu kuluks ära. Laske käia, Cathcart, rääkige neile, mis te teada saite.“
Soovides põgeneda ja jätta uudise teatavaks tegemine krahvile, kirjeldas end näruselt tundev Harry, mida ta teada oli saanud. Ta alustas teatega: „Blandon peab Pimlicos armukest, kelle nimi on Maisie Lewis.“
Kapten nägi Rose’i pilgus šokki ja jahmatust, millele järgnes pahameel. Sel hetkel teadis kapten, et Rose oli juba otsustanud, et Blandoni romaan Maisie Lewisega on vana lugu.
„Romaan kestab,“ ütles kapten. „Kuna Blandon näeb välja nagu mängur, otsustasin ma kihlveoraamatuid kontrollida. Ma mõtlesin, et leian midagi rahaliste raskuste kohta, aga selle asemel leidsin Blandoni kihlveo, et võrgutab leedi Rose’i juba enne hooaja lõppu.“
Krahvinna tõi kuuldavale karjatuse ja tõstis taskuräti suu ette.
Krahv ulatas Rose’ile lehe kihlveoraamatust. Rose luges seda tähelepanelikult ja ütles siis: „Vabandage mind. Mul on toimetusi.“
„Sa ei saa nüüd enam ballile minna!“ halas leedi Polly.
„Sir Geoffrey ei tea, et meie teame,“ ütles Rose. „Me ei tohi talle seda heameelt valmistada.“
Rose tõusis ja lehvis toast välja, selg sirge ja kogu sära näost kadunud.
Tema ema kiirustas talle järele, jättes Harry ja krahvi omavahele.
„Tänan teid,“ ütles krahv karedalt. „Kas te võiksite nüüd lahkuda?“
Harry tõusis, väljus toast ja läks kiiresti trepist alla. Heameel oma õnnestunud detektiivitööst oli kadunud. Teda painas mahajäetu helk leedi Rose’i külmalt otsusekindlates silmades.
Järgmisel õhtul astus Rose Freemounti hertsogi ballisaali, kus hoogsad valsiviisid olid segatud külaliste jutusuminaga. Rose’il olid juustes kunstlilled ja seljas valge, pitsidega kaunistatud satiinkleit siidist alusseeliku peal, mis kõndides kahises.
Ta tundis ennast tunnetest tühja ja elutuna, lubades Sir Geoffreyl oma nime tantsukaardile kirjutada. Tundus aga, et mees ei märganud neiu käitumises mingit muutust.
Kuigi ballisaal oli lämmatavalt palav, värises Rose Geoffrey käte vahel, kui mees ta valsile viis. Teenrid asusid avama Green Parki poole avanevaid kõrgeid aknaid ja sisse puhus meeldiv tuuleke. Geoffrey keerutas Rose’i avatud akende alla ja edasi terrassile.
„Ma tahaksin sinult midagi küsida, kallim,“ sosistas Geoff-rey.
Rose’i südamesse tekkis tilluke lootus, et see kõik oli olnud ainult nali, et „soosing“ tähendas tegelikult käepalumist.
„Jah, Sir Geoffrey?“
„Tarrant korraldab kahe nädala pärast peo,“ alustas mees vaiksel tungival häälel. Ta nägi läbi