Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon
praesibula ja leheliseseebiga puhtaks küüritud kulunud põrandalaudade hõngu; tuba oli inimesi täis tuubitud, osa mahtus pinkidele, osa seisis tihedasti üksteise vastu pressituna püsti. Ent juba mõne minuti pärast ei märganud Roger enam ümbrust, vaid üksnes otse enda ees olevaid nägusid.
Allan Christie polnud liialdanud: kohale olid tulnud kõik. Rahvast oli peaaegu sama tihedalt kui Wilsoni-memme ootamatu ülestõusmise ajal.
Ei tea, kui palju too juhtum tema praegusele populaarsusele kaasa aitas, mõtiskles Roger. Ta nägi, kuidas paar inimest teda varjatud huviga silmitsevad, justkui oodates, et lõpetuseks muudab jutlustaja vee veiniks, aga üldjoontes paistsid kõik teenistusega rahul olevat. Tema hääl oli küll kähe, kuid, jumalale tänu, siiski piisavalt vali.
Roger uskus sellesse, mida rääkis, ning kui algus oli kord juba tehtud ja jutt jooksis nii vabalt, et polnud enam vaja keskenduda, võis ta peatada pilgu kord ühel, kord teisel näol, jättes mulje, justkui kõneleks igaühega eraldi, ning tehes ise samal ajal alateadlikult väikesi tähelepanekuid.
Marsalit ja Fergust polnud – seda oli arvatagi –, aga Germain oli kohal ning istus koos Jemi ja Aidan McCallumiga Brianna kõrval. Kui Roger rääkima hakkas, olid kõik kolm poissi üksteist erutatult müksinud ja tema poole osutanud, kuid Brianna pominal lausutud ähvardus mõjus nii tõhusalt, et edaspidi piirdusid nad üksnes nihelemisega. Aidani ema istus poja teisel käel ja vaatas Rogerit varjamatu imetlusega, mis tekitas temas ebalust.
Christied olid end sisse seadnud esimese pingi keskel aukohal: siivsa moega Malva Christie, juuksed pitsilise tanu all, vend kaitsvalt ühel ja isa teisel pool, poleks nagu märganudki, kuidas üks või teine noormees teda aeg-ajalt piidleb.
Rogeri mõningaseks üllatuseks olid kohale tulnud ka Jamie ja Claire, ainult et nemad seisid päris taga. Äia ilme oli rahulik ja läbitungimatu, kuid Claire’i nägu oli otsekui avatud raamat: kõigest võis näha, et asjade käik teeb talle nalja.
„… ja kui me tõesti näeme Kristuse armastuses seda, mida …” Arvututes loengutes lihvitud vaist oli see, mis sosistas talle kõrva, et miski pole päris nii, nagu peaks olema. Kaugemas nurgas kohmitseti kahtlaselt, sinna oli kogunenud salkkond noorukeid. Nende seas võis näha paari teismelist poissi MacAfeede arvukast pesakonnast ning Jacky Lachlanit, kes oli laialdaselt tuntud kui suur paharet.
Ega seal olnudki enamat kui väike küünarnukimüks, kerge silmapilgutus, vaoshoitud elevus. Aga ära ta selle igatahes tabas ning pidas sellel nurgal silma peal, lootes poisse niiviisi talitseda. Ning just siis, kui ta järjekordselt sinnapoole vaatas, ilmus proua Crombie kingade vahelt vingerdades nähtavale madu. See oli kaunis suur eredate punaste, kollaste ja mustade triipudega kuningmadu, kes nägi asjaolusid arvestades välja kaunis rahulik.
„Te võite nüüd küsida: „Kes siis õieti on mu ligimene?” Ja see on hea küsimus, kui olete tulnud elama kohta, kus pooled, kellega kokku puutute, on võõrad … ja nendest omakorda paljud kaunikesti pentsikud.”
Kogudusest käis seepeale läbi tunnustav kõhin. Madu näis laisalt aru pidavat, kuhupoole minna; pea õhus, nälpsas ta otsekui maitstes keelega õhku. See pidi olema taltsas roomaja, et ei lasknud end inimsummast häirida.
Inimeste kohta see paraku ei kehtinud: Šotimaal oli madusid vähe ja enamik immigrante pelgas neid. Asi polnudki üksnes selles, et neid seostati saatanaga – enamik inimesi ei teinud lihtsalt vahet mürgistel ja mürgita madudel, sest Šotimaa ainus liik, rästik, oli mürkmadu. Nad lähevad paanikasse, mõtles Roger, kui langetavad pilgu ning näevad, kes nende jalge juures hääletult põrandalaudadel roomab.
Süüdlaste nurgast kostis lühike summutatud turtsatus, mispeale nende poole pöördus sedamaid mitu pead ning nagu ühest suust kostis manitsev „Tst!”.
„„… sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa ning mul oli janu ja te andsite mulle juua.”1 Ning kas tunnete siin mõnda, kes pööraks selja, kui võõras – olgu too või inglismann – tuleks näljasena teie ukse taha?”
Jälle naeruümin ja paar pisut ehmunud pilku Claire’ile, kes õhetas näost, aga Rogeri arvates pigem küll allasurutud naerust kui solvumisest.
Kiire pilk põrandale; natuke aega puhanud madu jätkas nüüd teekonda ja vingerdas aeglaselt pingi otsa tagant välja. Rogeri silm tabas äkilise liigutuse: Jamie oli roomajat märganud ja võpatanud. Nüüd seisis ta jäigalt ja seiras toda nagu pommi.
Roger oli saatnud jutluse vahepeal taeva poole lühikesi palveid, et kõrgemad väed oma heasoovlikkuses mao avatud tagaukse kaudu vaikselt välja juhataksid. Nüüd palus ta seda üha innukamalt, tehes samal ajal otsekui muuseas lahti kuuenööbid, juhuks kui on vaja midagi otsustavat ette võtta.
Kui too pagana madu ei mõtlegi siirduda tahapoole, vaid võtab suuna ette, peab ta tegema kiire sööstu lootuses püüda elukas kinni, enne kui too kõigi silma alla ilmub. See tekitaks segadust, aga pooltki mitte nii suurt kui …
„… teil on ju meeles, mida ütles Jeesus kaevu juures Samaaria naisele …”
Otsekui suunda valides viivitas madu ikka veel pooleldi pingi jala ümber põimununa. Ta oli Jamiest napilt kolm jalga eemal. Äi jälgis teda nagu pistrik, tema laubal pärlendas higi. Roger teadis, et Jamie jälestab roomajaid, ning polnud ka ime, arvestades, et kolm aastat tagasi oleks ta ühe suure lõgismao hammustusse äärepealt surnud.
Nüüd poleks Roger toda elukat enam kätte saanud: teda eraldas maost juba kolm pingitäit inimesi. Bree, kes võinuks sellega toime tulla, istus teise seina ääres. Pole midagi parata, otsustas ta olukorraga leppides. Tal tuleb jutlus katkestada ning paluda väga rahulikult mõnd usaldusväärset inimest … aga keda? Ta laskis pilgul kiiresti ringi käia ning leidis Ian Murray, kes oli, jumalale tänu, piisavalt lähedal, et roomaja kinni nabida ja välja toimetada.
Tõtt-öelda oli ta juba avanud suu, et seda teha, kui madu enda ees avanevast vaatepildist tüdinuna siugles kiiresti ümber pingi ja suundus otse tagumise rea poole.
Rogeri pilk oli maol, seepärast oli ta sama üllatunud kui iga teine – madu kahtlemata kaasa arvatud –, kui Jamie ühtäkki kummardus, jahmunud roomaja kinni krahmas ja endale pleedi alla torkas.
Jamie oli suur mees ja tema liigutuste peale vaatas mitu inimest üle õla tagasi, et näha, mis juhtus. Jamie niheles pisut, ent manas näole ilme, nagu oleks pööraselt huvitatud Rogeri jutlusest. Nähes, et selja taga ei toimu midagi huvitavat, pöördusid uudistajad tagasi ja sättisid end taas mõnusasti kuulama.
„… Samaarlaste juurde jõuame taas halastaja samaarlase loo2 kaudu. Seda mõistujuttu tunnete kõik – ainult väikesed lapsed pole ehk veel kuulnud …” Roger naeratas Jemile, Germainile ja Aidanile, kes hakkasid nihelema ja tõid kuuldavale rõõmsaid häälitsusi, et neid oli esile tõstetud.
Silmanurgast nägi ta Jamiet, kes seisis tardunult nagu kivikuju, näost sama valge kui uus linane särk. Nimetatud särgi all liikus miski ning äia kokkusurutud sõrmede vahelt võis põgusalt näha vilksatamas eredavärvilisi soomuseid: madu, kellel Jamie meeleheitlikult sabast kinni hoidis, püüdis ilmselt vingerdada mööda käsivart üles, et põgeneda kaeluse kaudu.
Jamie higistas pööraselt ning Roger samuti. Ta nägi Briannat kergelt kulmu kortsutamas.
„… niisiis käskis samaarlane öömaja peremehel vaese vennikese eest hoolitseda, siduda tolle haavad ja anda talle süüa ning lubas tagasi tulles astuda läbi ja tasuda kõik arved. Nõndaviisi …”
Roger nägi Claire’i Jamie poole kummardumas ja talle midagi sosistamas. Oletatavasti oli Claire madu märganud – teisiti ei saanud see olla – ning õhutas teda elukaga välja minema, aga Jamie keeldus õilsameelselt, sest sel juhul oleks ta pidanud mitmest seisjast mööda trügima.
Roger tegi väikese pausi, et pühkida Briannalt selleks puhuks saadud suure taskurätiga nägu, ning nägi selle varjust, kuidas Claire tõmbab seelikulõhiku vahelt välja mahuka kalingurkoti.
Ta näis Jamiega sosinal vaidlevat; too raputas stoiliselt
Matteuse evangeelium 25:35. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
Luuka evangeelium 10:30–37.