Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon
kogudus, ehkki sellest ootamatust hüüatusest üllatunud, vastas kuulekalt: „Aamen!”
Claire’i kõrval seisev mees, kes oli seda kiiresti vahelduvate sündmuste jada pealt näinud, jäi teda jõllitama. Claire sokutas märsi, mis nüüd märgatavalt vonkles, uuesti seelikuvoltide varju, kattis salliga, mõõtis meest mida-iseäralikku-siis-sina-siin-näed-pilguga, pöördus taas Rogeri poole ning manas ette vagura ja keskendunud näo.
Täis kergendust, et madu on kindlas kohas, jõudis Roger jutlusega läbi häda lõpule ning isegi otsatuna edasi-tagasi liikuv lõpulaul, mille iga rida tuli tal ette laulda, et kogudus seda kordaks, ei nõudnud talt liiga suurt pingutust, ehkki häält tal selleks ajaks õieti enam ei olnudki ning ta kääksus nagu õlitamata uksehing.
Kui Roger koguduse liikmetel kätt surus ja nende häid sõnu vastu võttis, kleepus tal särk ihule ja jahe välisõhk tundus kosutava palsamina.
„Suurepärane jutlus, härra MacKenzie, suurepärane!” kinnitas proua McGwilty. Ta müksas enda kõrval seisvat igerikku meest, kes võis olla tema abikaasa või väimees. „Kas polnud suurepärane jutlus, härra McGwilty?”
„Mhh,” ümatas igerik mehike arupidavalt. „Polnud paha, polnud paha. Lühikesevõitu küll ja tolle kena mõistujutu hoorast jätsite rääkimata, aga küllap te aja jooksul asjaga hakkama saate.”
„Küllap ikka,” vastas Roger noogutades ja naeratades ning mõeldes seejuures endamisi: Missugusest hoorast? „Tänan, et tulite.”
„Oh, ma poleks mingi hinna eest tulemata jätnud,” kuulutas järgmine proua. „Lauluga ei saanud ehk küll päris rahule jääda või mis?”
„Ei, ega vist. Võib-olla järgmine kord …”
„109. psalm pole mulle eluilmaski meeldind, see on nii sünge. Järgmine kord valite ehk meie tarvis midagi särtsakamat.”
„Jah, arvatavasti …”
„IssiIssiIssi!” Jemmy sööstis talle kahurikuulina vastu jalgu, haaras tal armastavalt reite ümbert kinni ja oleks ta äärepealt pikali lükanud.
„Kenasti tehtud,” lausus Brianna, nägu naerul. „Mis seal tagapool toimus? Sa muudkui vaatasid sinnapoole, aga mina ei näinud midagi ja …”
„Kena jutlus, söör, kena jutlus!” Vanem härra Ogilvie kummardas talle, kõndis siis naist käevangus hoides edasi ja ütles tollele: „Laulda ei mõista too vaene poiss põrmugi, aga jutlusel polnud lõppkokkuvõttes häda kedagist.”
Germain ja Aidan liitusid Jemmyga ning püüdsid teda kolmekesi emmata ja tema kallistas neid korraga, nii hästi kui suutis, katsudes seejuures kõigile naeratada ja noogutada vastuseks soovitustele rääkida valjemini, jutlustada gaeli keeles, hoiduda ladina keelest (missugusest ladina keelest?) ja paavstlikest viidetest, proovida olla tõsisema moega, proovida olla rõõmsama moega, hoiduda nihelemast ja rääkida rohkem lugusid.
Jamie tuli välja ja surus tal tõsiselt kätt.
„Väga tubli,” lausus ta.
„Aitäh.” Roger pingutas, et leida õigeid sõnu. „Sa kordas ta.
… Aitäh sulle,”
„Ei ole olemas suuremat armastust …”3 tähendas Claire, vaadates talle Jamie kõrvalt naeratades otsa. Tuul kergitas salliserva ning Roger nägi tema seelikut veidralt liikumas.
Jamie turtsatas vaikselt.
„Khm. Võiksid ehk Rab MacAfee ja Isaiah Lachlani poolt läbi astuda ja nendega sõnakese juttu puhuda – äkki väike epistel kirjakohast „isa, kes armastab oma poega, manitseb teda tõsiselt”4.”
„MacAfee ja Lachlan. Jah, see tuleb ära teha.” Või siis otsib ta lihtsalt MacAfee-poisid ja Jacky Lachlani üles ja manitseb neid ise.
Jätnud hüvasti viimase koguduseliikmega, tänas ta Tom Christiet ja tema peret, ütles head aega ning hakkas oma pere eesotsas kodu poole minema, et süüa lõunat. Õhtupoolikul tulnuks õigupoolest pidada veel üks teenistus, aga selleks ei olnud Roger veel valmis.
Abernathy-memm kõndis neist natuke eespool, toetatuna sõbrannast proua Coinneachist, kes polnud päris nii muldvana kui tema.
„Nägus poiss teine,” kandus karges sügisõhus nendeni proua Abernathy vana rabe hääl. „Aga hirmus närviline! Higi voolas lausa ojadena, nägid?”
„On ehk tsipa häbelik,” vastas proua Coinneach mõnusasti. „Küllap harjub mõne aja pärast ära.”
Roger lamas voodis, tundes rõõmu päevastest saavutustest ja kergendust kõrvale juhitud katastroofidest ning nautides vaatepilti, mida pakkus kolde juures põlvitav naine, nahk õhukese särgi all süte paistel kumamas ja juuste otsad helendamas, otsekui kiirgaks temast sisemist valgust.
Söed ööseks tuha alla maetud, tõusis Brianna, heitis pilgu peale voodikeses kerra tõmbunud ja petlikult ingelliku näoga Jemmyle ning tuli siis voodisse.
„Sa oled nii arupidava moega,” ütles Brianna madratsile ronides. „Millest sa mõtled?”
„Mõtlen, mida härra MacNeill küll ladina keeleks võis pidada – rääkimata siis juba katoliiklikest sugemetest,” vastas Roger naisele sõbralikult ruumi tehes.
„„Ave Mariat” sa igatahes laulda ei proovinud,” kinnitas Bree. „Ma oleksin märganud.”
„Mhh,” ümatas Roger. „Laulmisest ära parem räägigi, eks?”
„See läheb paremaks,” lausus Brianna veendunult, keeras end külili ning hakkas nügides ja niheldes endale pesa tegema. Madratsisse oli topitud villa, mis oli märksa mugavam – ja tohutult vaiksem – kui maisiõled, ent kippus moodustama iseäralikke muhke ja lohke.
„Võib-olla küll,” vastas Roger, mõeldes seejuures endamisi: Võib-olla. Aga niisuguseks nagu enne ei lähe see enam kunagi. Ainult et seda polnud mõtet taga nutta – ta oli leinanud oma jao. Nüüd oli aeg olukorraga leppida ja edasi minna.
Leidnud lõpuks mugava asendi, pöördus naine rahuldusohkega Rogeripoole ning tema keha kohandas end otsekui sulades sedamaid mehe omaga – üks Bree rohketest imelistest oskustest. Juuksed oli Brianna ööseks kinni palmitsenud ning Roger libistas käe mööda pikka jämedat patsi alla, võpatades korraks, kui talle meenus madu. Ei tea, mida Claire sellega tegi, mõtles ta. Laskis kindlasti oma aias lahti, et ta seal hiiri püüaks – praktilise loomuga, nagu ämm oli.
„Kas selle nuputasid välja, missugusest hoorast sa rääkida unustasid?” küsis Brianna vaikselt ja nihutas puusad mehe vastu – otsekui muuseas, ent kindlasti mitte juhuslikult.
„Ei. Piiblis on kohutavalt palju hoorasid.” Roger võttis naise kõrvast väga õrnasti hammastega kinni ning Bree ahmis vaikselt õhku.
„Misse hoor on?” kostis voodikesest vaikne unine hääl.
„Jää magama, poisu, hommikul räägin,” hõikas Roger ning libistas käe üle Brianna väga ümara pringi ja sooja puusa.
Jemmy uinus kindlasti mõne sekundiga, kuid nad piirdusid teki all siiski väikeste vargsete puudutustega, oodates, et laps sügavalt magama jääks. Kord juba kindlalt unehõlma vajunud, magas Jemmy enamasti nagu nott, aga esimesest uimast oli vanemate isevärki häälitsuste peale nii mõnelgi puhul virgunud.
„Kas kõik läks nii, nagu olid ette kujutanud?” küsis Brianna, asetades pöidla mõtlikult Rogeri nibule ja tehes sellega ringe.
„Et mis … aa, jutlus. Nojah, madu välja arvatud …”
„Mitte ainult jutlus – üleüldse kõik. Kas arvad, et …?” Bree otsis tema pilku ning Roger nägi vaeva, et juhtida mõtted naise tegevuselt sõnadele.
„Aa …” Ta pigistas naise kätt ja hingas sügavalt sisse. „Jah. Sa mõtled, kas ma olen endiselt kindel? Olen küll.
Õpetussõnad 13:24.