Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin
kindel?”
Kurat võtaks, ei ole, tahtnuks Eve öelda, aga teeskles, et paneb nõela ja niiti käsitöökorvi ega näe, kuidas Mary McGuane topib mõne rahatähe kaminasimsil seisva kella taha, enne kui dressid uuesti kähku selga tõmbab.
Hakates ukse poole minema, pöördus ta Eve’i poole. „Panin natuke rohkem, sest te olete minuga alati nii lahke ja kannatlik, proua Brannigan.”
„Tänan südamest, aga seda poleks tõesti vaja olnud,” vastas Eve, kiigates kiiresti kaminasimsi poole, kus toetusid seina najale kahekümne- ja kümneeurone.
Mary McGuane lehvitas abikaasale, kes oli teda kogu selle aja oodanud.
„Bert on maailma parim mees, ma ei tea, mida ma temata peale hakkaksin.”
Ta kavatses veel midagi lisada, aga mõistis äkitselt, et on juba niigi liiga palju öelnud. Varjamaks piinlikkustunnet, lobises ta veel maast ja ilmast ning lippas siis üle tee, kus parkival autol oli suunatuli juba sisse lülitatud.
Eve lehvitas lahkujatele järele, tundes suurt kergendust, et nad on läinud. Mary McGuane, ehkki rumal ja labane, oli siiski väga kasulik, sest varustas teda kangaülejääkidega, mis olid Eve’il eri suuruses ruudukesteks lõigatuna lapitöö tarvis kenasti kõrvale pandud. Täielikult McGuane’i peentest kangastest õmmeldud lapipadja eest oli ta Wicklow’ põllumajandusnäitusel saanud esimese auhinna. Kui Mary McGuane’ile ehk tunduski too padi kummaliselt tuttav, siis otsesõnu ta seda igatahes ei öelnud, aga vihjamisi ehk küll, mainides Eve’ile, et see töö on talle eriti südamelähedane.
Eve istus akna alla ja küünitus nööbikarbi järele. Kui kurb, mõtles ta, et kogu tema elu saab kokku võtta ühe roostes küpsisekarbi sisuga. Sel hommikul, kui ta, nööbikarp kaenla all, Ludlow Hallist välja tõsteti, pidasid nad ta kinni ja käskisid karbi lahti teha. Panga esindajana musta tööd tegev noor ametnik võttis taskust sulepea ja sobras sellega nööpide keskel. Eve’ile ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes turvamehele, et too ta läbi laseks. Kaane uuesti kinni klõpsanud, tundis Eve kergendust, et oli Michael Conway nõuannet kuulda võttes oma kõige armsamad perekonnareliikviad ja ehted juba mitu kuud tagasi tema majja viinud.
Ludlow Halli oli siiski veel palju kraami maha jäänud, aga vähemasti olid tal alles need erilised asjad, mis võtsid kokku kõik seal veedetud aastakümned. Kolinud äärelinna ridamajja, mis asus Ludlow Hallist kõigest kiviviske kaugusel, pelgas ta esialgu ümbritseda end eelmise elu asjade – hõbeda, portselani, koguni mõne mööblitükiga, sest panga saadetud jõhkardid võisid ju tagasi tulla. Aga päevade ja kuude möödudes sai Eve aru, et olles Ludlow Halli ja selle valdused endale saanud, ei tunne pank enam tema elunatukese vastu huvi. Juba kolme kuu pärast olid maja ja maad müüdud ameeriklasele Ed Carterile – saadud summa oli suurem kui tema võlg, aga kõik ülejäänu neelasid panga maksud. Ehkki viimasel ajal hoidus Eve nendele valusatele üksikasjadele mõtlemast, tõstis ta nüüd alla Jacobsi teeküpsiste karbi, et sõrmitseda nööpe, millesse oli kätketud kogu tema elu.
Ta sobras karbis ja nööbid paitasid teda. Neid oli igasuguseid; mõnikord võttis ta välja mõne lihtsa nööbi, mis oli ühe või teise armsa riideeseme küljest ära harutatud pärast seda, kui riiet oli juba küllalt kantud, või – nagu täna – ühe hinnalise neljakandilise rõivalt, mida ta iial ei unusta. Eve mäletas, et punasel soosiga jakil, mida ta kandis, kui mees ta esimest korda õhtuks oma koju Ludlow Halli viis, oli olnud neid neli.
See oli ilus punasest träpsulisest tviidist kostüüm – pikemapoolne sirge seelik ja laia kraega jakk. Eve oli selle ise õmmelnud – Arnoldile ta seda mõistagi ei tunnistanud, mees oli selleks liiga suur snoob. Arnold ei öelnud küll, et need silmatorkavad kandilised nööbid talle ei meeldi – osutades üksnes sellele, et neid on kindlasti väga raske lahti teha. „Rumal mees,” oli Eve öelnud, kuid ei kandnud edaspidi seda kostüümi enam kunagi, tundes, nagu oleks see Ludlow Halli emandale proua Branniganile liiga eblakas.
Eve istus ja mõtles ajale, kui maailmas polekski nagu olnud muud kui nemad kaks ja Ludlow Hall. Kui Arnold ta tol esimesel õhtul mööda sissesõiduteed maja juurde sõidutas, mõtles Eve, et ei pea iial nägema näguripäevi. Oma praegust elu poleks ta siis igatahes osanud ette kujutada. Allee oli pikk ja käänuline ning Eve pidi kaks korda välja tulema, et avada ja sulgeda väravaid, mis olid mõeldud takistama hobuseid hulkuma minemast. Kui nad Ludlow Halli ette jõudsid, säras igas aknas tuli.
„Ütlesin majapidajanna proua Kellyle, et sind tuleb soojalt vastu võtta,” lausus mees, ulatas Eve’ile käe ja aitas ta autost välja. Eve silus riideid ja kohendas närviliselt juukseid, lootes, et jätab endast õige mulje.
Margaret Kelly ootas neid kohvi ja soojade kuklitega. Magamistoa kaminas põles tuli, voodi kõrval seisvale toolile oli laotatud siidist öösärk. Nad olid kavatsenud jääda pärast abiellumist esialgu Londonisse, aga juba mõni päev pärast laulatust kutsuti Arnold Ludlow’sse mõisat üle võtma. Mehe ema Martha ei teinud Arnoldi proteste kuulmagi, vaid teatas lihtsalt, et veedab edasised elupäevad Bathis õe juures ja jätab Ludlow Halli nüüdsest poja hooleks.
„Pärast isa surma jäin siia ja hoolitsesin valduste eest. Nüüd, kui oled otsustanud abielluda, on aeg, et võtaksid teatepulga üle,” kuulutas ta kindlalt.
„Aga minu elu on Londonis; ma pean iga mõne nädala tagant Ameerikas käima.”
„Seda saad teha ka Ludlow Hallist. Sinu isa tuli suurepäraselt toime kõigi oma elu tahkudega. Ludlow Hall on nüüdsest su peamine vastutus.”
Juba järgmisel päeval sõitis ema ära, jätmata vähimatki kahtlust, et Arnold peab end sisse seadma Rosdanielis. Pärast seda oli Arnold mitu päeva morn ja sõnakehv ega vastanud isegi kõige lihtsamatele mõisa majandamist puudutavatele küsimustele. Mingil ajal sõitis mees kolmeks päevaks Dublinisse, aga kui ta tagasi tuli, tegi Eve ettepaneku korraldada pidu ja kutsuda sinna kogu külarahvas.
„Miks me seda peaksime tegema?” küsis Arnold.
„Rumal mees, nad peavad ju teadma, et Ludlow Halli peremees oled nüüd sina; pidu on kõige parem viis sellest teada anda.”
Kaks nädalat hiljem, kui kõik kohalikud olid kutsutud Ludlow Halli, hiilgas Eve kleidis, mille oli just selleks puhuks ise õmmelnud. Mehele ta sellest ei rääkinud, sest too oleks pahakspanevalt kulmu kortsutanud, aga seda suurem oli rõõm, kui Arnold Vogue’i lõigete järgi tehtud südamekujulise kaelusega kleiti imetles. Kanga oli Eve leidnud Gorey turu riidepoest ning Margaret Kelly oli aidanud tal paberlõiked nööpnõeltega kangale kinnitada, enne kui ta vana Singeri masinaga, mis seisis Margaretil majapidamisruumis, kleidi kokku õmbles. Kaelust ehtiva endisaegse peene pitsi oli ta harutanud ühelt armsalt kleidilt, mis oli liiga vana ega kõlvanud enam avalikult kanda. Pehmed voldid olid kokku võetud peent taljet rõhutavaks vöökohaks. Proua Kelly oli teinud talle juuksekaunistuseks samast riidest lille ning koolutanud kroonlehtede servad üles; Eve kinnitas selle juustesse niisuguse nurga all, et lill oli esimene, mida mees märkas ja kiitis.
„Tundub, kallis, et sa oled toonud maakolkasse killukese suurlinna,” tähendas ta. Eve puhkes naerma ja pilgutas toiduvaagnaid Rootsi lauda sättivale proua Kellyle silma. Kohale toodi loomalihahautisega täidetud hõbedast marmiidinõu, mille all olev priimus hoidis toidu väiksel tulel soojas. Laual seisis kõrge virn suuri, hautise tarvis piisavalt sügavaid taldrikuid ja nende kõrval teine virn riidest salvrätte. Lauahõbedat ei lubanud Arnold välja panna, niisiis toodi selle asemel lihtsad, kuid läikivad roostevabast terasest noad ja kahvlid, samuti väikesed magustoidulusikad vahukoorega rabarbrikrõbediku tarvis. Laual oli šerrit, viskit ja tumedat õlut ning karsklastele apelsinimahla ja mineraalvett.
Eve seisis koos abikaasaga tohutu suure söögitoa ukse juures ja tervitas külalisi. Sealt juhatati tulijad kõigepealt laua juurde, seejärel valgusid nad niigi juba ülerahvastatud võõrastetuppa.
Ühel hetkel kallutas Arnold end tema poole ja sosistas talle kõrva: „Kõik räägivad sinust. Muidugi ainult ülivõrdes.”
Arnold oli kõigi vastu laitmatult viisakas, aga kui lähenes Michael Conway, surus ta tollel südamlikult kätt ja patsutas vanale sõbrale koguni turjale.
„Meie