Ludlow' daamide ühing. Ann O ’Loughlin
ajal välja kaevavad. Aga mida ma üldse tean?”
Charles Slowcum ei vastanud, vaid tegi, nagu kohendaks lipsu.
„Ma pean sinna sõitma. Võiksin ehk seal elada.” Ta taipas alles siis, et oli öelnud seda valjusti, kui Charles heitunult käed üle pea lõi.
„Connie, mis sul arus on? Oled sa hulluks läinud?”
„See annab mulle vähemalt tegevust.”
„Sa ei tunne seal kedagi.”
„Sellel on ehk oma head küljed ka.”
„Kas sa tõsiselt mõtled selle ette võtta?”
Connie eiras mehe nördimust ja kipra tõmbuvaid kulmupuhmaid. Ta kuulis end ütlevat jah ning oli oma otsusega rahul.
„Mida sa seal peale hakkad?”
„Pole aimugi. Tahan lihtsalt rahu ja vaikust – kohta, kus ei pea kuulma neid kulunud fraase, mida kellegi surma korral on kombeks öelda.”
„See on väike linn. Mõne aja pärast võid avastada, et see ei paku sulle midagi.”
Connie tõusis ja suundus ukse poole. „Siin ei ole mulle enam midagi jäänud. Amy arvab, et peaksin kuhugi puhkama sõitma, aga ma ei tea, kas ikka peaksin. Ma ei suuda mõelda.”
Charles saatis ta ukseni. „Kui peaksid midagi vajama, ükskõik millal, siis helista mulle.”
Mehe siirad sõnad ja arvamus, nagu suudaks keegi teda lohutada, tõid Connie näole naeratuse. Lohutusest – nagu mõistmisest ja andestamisestki – ei pidanud saama tema teekaaslast.
Mööda tuhisev Dublini buss pani Connie võpatama. Ta käivitas uuesti auto. Enda ja Charlesi vestlust mäletas ta nii selgelt, aga sellele järgnenud kahest leina- ja depressioonihämus möödunud aastast ei suutnud suurt midagi meenutada. Meeles oli ainult jada rusuvas kurbuses veedetud päevi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.