Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

      LUGEJALE

      Lugupeetav lugeja! Sa hoiad käes unikaalset raamatut, mis on pühendatud iidsete slaavlaste müütidele ja pärimustele. See töö sai võimalikuks tänu juba olemasolevatele leetopisside, samuti vene, poola ja tšehhi folkloori ümberjutustustele. Need ümberjutustused on aga enamikus vananenud või ei ole algusest peale seadnud eesmärgiks rääkida Vene Olümpose tegelaskujudest täies ulatuses.

      Ausalt öeldes ei ole siiani olnud olemas niisugust slaavi paganlike pärimuste üldistavat kogu nagu Nikolai Kuni „Muistse Kreeka legendid ja müüdid“ („Легенды и мифы Древней Греции“). Need aga, mis on ilmunud eri kirjastustelt, on osutunud puudulikeks või ülemäära fantastilisteks, autoritekstideks.

      Asja vastu huvi tundval lugejal tuleb sõna otseses mõttes läbi kaevata internetiraamatukogusid, õngitsedes terahaaval väärtuslikke tegelaskujusid, nimesid ja süžeesid sadadest hambaid murdvatest teaduslikest traktaatidest, muinasjuttudest ja bõliinadest. Tihtipeale on seda ajalooalase või filoloogilise hariduseta üldse võimatu teha. Autor loodab, et tema töö aitab olulisel määral ettevõetud probleemi lahendada.

      Milles seisneb slaavi jumalaid käsitlevate jutustuste omapära? Slaavi jumalad on karmid, lihahimulised, salakavalad, kuid nad ei pea pikka viha. Nad püüavad mitte niivõrd omavahel suhteid klaarida, kuivõrd juba loodud maailma „valmis ehitada“. Maailmakõiksuse üldiste seaduste järgimine on nende jaoks lõppkokkuvõttes tähtsam kui sugukondlikud hõõrumised. Slaavi müütide süžeed, mis paljuski, isegi üksikasjades, ühtivad hellenite, germaanlaste ja keltide legendidega, erinevad suurema siiruse, avatuse ja plastilisuse poolest: jumalad ja jumalannad tunnevad loomisrõõmu, kaotusevalu, kuid nende sõjakus, heldekäelisus ja ahnus ei ole piiritud. Karmi hinnangu pälvib kõik, isegi taevaelanike teod ja saatused. Ja üksnes valmisolek end ohverdada, üldsegi mitte suguvõsa iidsus või üleloomulik vägevus, tõstab slaavi jumalad kõrgemale lihtsurelikest, nende rumalatest „lapselastest“.

      Vastupidiselt kujunenud arvamusele ulatub slaavlaste esivanemate vaimne pärand kristluse vastuvõtmisest märksa kaugemale. On väär arvata, et slaavlased olid enne ristimist verejanulised barbarid. Allikatest on teada, et neil oli isegi oma tähestik: jooned ja lõiked. Võib-olla olid mõned Kyrillose ja Methodiose loodud tähestiku kirjatähed üle võetud slaavi pühadest tähestikest.

      Nagu kirjutab õigesti Lev Prozorov oma suurepärase raamatu „Me hoiame taevast. Tõde vene vägilastest“ („Мы держим небо. Правда о русских богатырях“) lõppsõnas, ei ole esivanemate tegelikul maailmal midagi ühist „tobeda palaganlik-pööbelliku, sarafanlik-kaftanliku, tšastuškalik-balalaikaliku «venelikkusega“, mille üle meeldib nii väga itsitada läänlastel ja mille poole palvetavad paljud meie hädapatrioodid“. Vanade slaavlaste müütides ja pärimustes „ei ole vähem dramatismi, vähem kangelastegusid ja tragöödiaid kui hellenite müütides või skandinaavlaste karmides lugulauludes. Neis ei ole vähem ilu, üllust ja tarkust kui kuningas Arthuri Ümarlaua legendides“.

      Iga slaavi müüdi, eepilise lugulaulu taga peitub sügav mõte. „Kange vibu“ tekitab laskmisel terava heli – sihtmärgi poole kihutav nool sõna otseses mõttes lõhestab õhku. Võlumõõka ei taota sepikojas, vaid hangitakse või läheb see käest kätte pärandina. Slaavi tegelaskujud on poeetilised ja mitmemõõtmelised. Nad otsekui läbivad ruumi enda ees. Tihti on neis raske eristada jumalikku inimlikust ja vastupidi. Neile on võõrad seisuslik või sugukondlik eraldatus ja tühipaljas enesega rahulolu.

      Ja veel, lõpetades oma sissejuhatava kõne ja andes sõnajärje üle ettekuulutajale-laulikule Bojanile, tahaksin öelda, et kui kristlus andis slaavlastele võimaluse puutuda tihedalt kokku iidsete idarahvaste ja hellenite kultuuriga, tõusta maailmatasemele, siis sündisid nende vaimsuse alged kahtlemata juba paganusajal.

      I OSA

      HELGE IRIA JA SÜNGE ALLILM

      SISSEJUHATUS

w

      Siiani on Kiievis, kõrgendikul, kust avaneb suurepärane vaade ümberkaudsetele rohelistele küngastele ja kus Dnepri ääres laiub Podil, säilinud Vladimiri tänav. Varem nimetati seda Sillaks (Мост) ja see viis Kuldvärava juurest valge kivipalee juurde, kus pärimuse kohaselt elas palju sajandeid tagasi koos oma sõdalastega kuulus vürst Vladimir Svjatoslavitš.

      Imepäraste ja kartmatute vägitegudega tõid sõdalased kuulsust Vladimiri õukonnale. Kes ei ole siis kuulnud vägevast Ilja Murometsist, vaprast Dobrõnja Malkovitšist või kavalpeast Aljoša Popovitšist? Kes ei ole kuulnud Kiievi vürsti Vladimiri elutee algusest?

* * *

      Kord käis Vladimir Svjatoslavitši valgetes saalides lõbus pidu. Tammise laua taga istusid vojevoodid eesotsas kõige kuulsama Hundisabaga, lisaks vene vägilased, kaupmehed ja meretagused külalised.

      Siis aga astus sisse pime rändlaulik. Kulunud värvilises mantlis, räbaldunud punasest sametist koti ja saabastega, mille ninadelt olid kalliskivid juba ammu välja kukkunud.

      Jäi siis laulik ukse juurde seisma, tegi Vladimirile ja tema abikaasale vürstinna Rognedale kummarduse ning ütles:

      „Tere, Vladimir, Kiievi valitseja! Kas sa annad juua ja süüa teekäijatele?“

      „Mis su nimi on, vanamees?“

      „Olen Ettekuulutaja Bojan, Velesi lapselaps. See, kes, kui laulda tahab, jookseb mõttena puudel nagu orav, kihutab halli hundina läbi metsade ja orgude, tõuseb teravsilmse kotkana pilvede alla! Hakkan nüüd laulma mitte selle aja bõliinadest, vaid Velesi käsul.“

      Rõõmustas vürst:

      „No istu siis meie juurde, joo ja lõbutse.“

      Kutsus siis Vladimir Svjatoslavitš sõjasulase ja nad panid lauliku istuma tammise laua kaugesse otsa, pingi servale. Olid ju kõik kohad hõivanud nimekad külalised. Bojan ei öelnud selle peale midagi. Ainult muigas oma valgesse habemesse.

      Ei lasknud ta pillikeeltel käiku kõiki kümmet sõrme, puudutas vaid kergelt oma vahtrapuist guslit, ülistades kõuehäälel jumalaid.

      Ja siis said külalised kuulda niisuguseid laule …

      SKIF

      Kuulus Kreeka vägilane Herakles, ajades Gerioni härgi Iria mere1 kaldal, jõudis boruskide maale. Seal jäi ta halva ilma ja külma kätte. Herakles mähkis end seanahka ja jäi magama, kuid sel ajal läksid härjad kummalisel kombel kaduma.

      Üles ärganud, käis Herakles härgi otsides läbi kogu maa ja jõudis lõpuks Gilejasse.2 Ööbimiseks valis ta koopa võimsa Borisfeni3 kaldal. Koopas oli tal vastas jumalanna Api. Tema ülakeha oli naise, alumine pool aga mao oma. Küsis siis Herakles jumalannalt,

---

Скачать книгу