Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
kaua, et nad hakkasid end kutsuma tema nime järgi sloveenideks või slaavlasteks.
Ei tähenda nimi Sloven ilmaasjata sõna või teadmist. Ja olgu sulle, Vladimir, Kiievi valitseja, teada see, et just isalt Slovenilt sai Russ teada, kuidas loodi maailm, kust olid pärit jumalad, hiiglased ja inimesed; sai teada Svetovidi tarkusest ja Morana armukadedusest; sai teada hauataguse riigi valitseja Velesi hirmsatest lastest ja ilmapuust; sai teada oma lapselastest Izborist, Vladimir Vanast ja Stolposvetist; sai teada seda, et Umila, tema järeltulija keskmine tütar nägi imelist und; sai teada Rjuriku kutsumisest Novgorodi troonile ja kuidas Ettekuulutaja Oleg Kiievi alistas.
ESIMENE LAUL
MAAILMA ALGKUJUD
MITMEPEALISED JUMALAD JA HIIGLASED
Vladimir Svjatoslavitš! Vaprad sõdalased ja kallid külalised! Alustagem laule meie esiisade jumalatest.
Maailma alguses ei olnud taevast ega maad, oli ainult kõikjale ulatuv ääretu Meri-ookean, mis oli ühtaegu ka piiritu taevas. Meri-ookean sünnitas kõige esimesed jumalad: tuultevana Stribi, mere valitseja Jessa, ilmajumalanna Podaga ja viljakusjumalanna Tsiza. Samuti rohkesti vaime: õelaid – vampiire, palavikuõdesid – ja häid: näkineide ja kaitsehaldjaid.
Strib asus elama rahutute pilvede keskele. Ta võis võtta hiiglase või tohutute silmalaugudega kääbuse kuju, keda saatis mustade kaarnate parv. Strib oli sünnist saati peaaegu pime, ei suutnud oma silmi kõrvalise abita avada, aga tema pilk tungis kõigisse maailmadesse ja tõi surma vaenlastele. Näo asemel oli Stribil raudne mask.
Mis Jessasse puutub, siis tema valis oma eluasemeks meresügavused. Teda kujutati habemiku mehena, kes istus iidsesse kaljusse raiutud kõrgel troonil. Ühes käes hoidis ta pärlitest kolmharki, teises aga merekarbist tehtud tohutut pasunat. Jessa kandis peas pärlitest ja pärlmutterkarpidest krooni.
Tal oli võluvõrk, mis kalu ligi meelitas. Heitliku stiihia valitsejana pidas Jessa lugu muusikast ja tantsudest. Isegi tema juurde merepõhja sattunud uppunud sundis ta mängima endale ja oma tütardele.
Jessa ei elanud alati meres. Mõnikord viibis ta saarel, maailma serval. Seal kõrgus tal uhke palee ja karjamaal sõid arvutud hobukarjad. Need sälud lendasid kiiremini kui tuul, hüpates üle mägede ja orgude.
Podaga esines lehmapäise naisena. Mõned küll rääkisid, et see oli vaid eriline, sarvedega kaunistatud peakate. Vahel ilmus Podaga kahenäolisena. Käes hoidis jumalanna valitsuskeppi ja küllusesarve. Kõik, keda olid juba tüüdanud lõputu vihm või läbitungiv tuul, viisid talle andameid, paludes näidata oma head naeratust. Podagal oli oma tempel Pluni linnas, vagride maal.
Tsiza kehastas suve. Tema lemmiktaim oli vereurmarohi. Suvisel ajal ilmutas Tsiza end tihtipeale põldudel, ehitud küpsete viljapeadega, käes mahlakad puuviljad.
Astunud abiellu Podagaga, sigitas Strib mitmepealised ja metsloomataolised jumalad – Rugeviti, Poreviti6, samuti Triglavi, Trigla, Svetovidi ja Divija.
Jessa ja Tsiza liidust sündisid metsa- ja jahijumalad Svoba, Skatija ja Tua. Peale selle panid nad aluse hiiglaste sugupõlvele, kellest vanimad olid Volot ning tema lapsed: tütar Volota ja poeg Targ.
STRIBI JA PODAGA LAPSED
Jumalate teine põlvkond osutus arvukaks, maruliseks ja isepäiseks. Kui võim maailma üle läks Svetovidi ja Triglavi kätte (seejärel aga pärast inimeste ilmumist Svarogile ja Ladale, taevaelanike kolmandale põlvele), seda põlvkonda ei unustatud. Inimesed hakkasid nooremate jumalate kõrval austama ka endisi valitsejaid. Eriti suure au sees olid nad Varjaagide mere äärsete rahvaste vagride, rujanite, obodriidide ja daanide seas.
Korenitsa linnas Rujani saarel asusid Stribi ja Podaga lastele pühendatud templid. Kõige suurem tempel kõrgus õue keskel. Purpursed kardinad olid selle seinteks, katus aga toetus ainult sammastele. Keset templit seisis Rugeviti tammest tahutud kuju. Selle rahu ei julenud keegi häirida ning seepärast punusid pääsukesed tema habeme alla kartmatult oma pesad.
Rugevitil oli seitse nägu. Kuju puusale oli riputatud seitse tuppedes mõõka. Kaheksandat, paljastatud mõõka hoidis Rugevit käes. Rusikasse surutud mõõk oli raudnaelaga nii kõvasti kinni löödud, et seda ei oleks kuju puruks raiumata kätte saadud. Sõjakad veneedid kummardasid Rugeviti kui Rooma sõjajumalat Marsi.
Vähem pöörane polnud ka Porevit – viiepäine rüüstamise ja röövimise jumal. Pärast võitu ilmus ta lahinguväljale ja kogus sõjasaagi. Siis jagas ta selle oma teenrite Poladi ja Poreladi abiga sõdalaste vahel ära.
Porenut oli austatud õhujumalana. Tal oli neli nägu. Ja veel viies – see asus rinnal. Porenut puudutas laupa vasaku, lõuga aga parema käega.
Pezamar ja Gonodrat olid maailma alistajad, meresõitjad ja heaolu pakkujad. Neid kujutati jõukalt riietatud meestena, purpuris ja kullas. Nende vend Prove7 oli kuulus kui õigusemõistmise ja tammesalude jumal. Teda kujutati ette pikkade hobusekõrvadega mehena, käes kilp (millel oli kolmeteistkümne päikese või täiskuu kujutis) ja oda. Hakates õigust mõistma, pani Prove relvad kõrvale, võttes kätte kolmjala – järjekindluse ja ettevaatlikkuse sümboli.
Svoba oli metsade jumalanna. Skatija ja Tua kindlustasid eduka jahiretke. Neid kujutati haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse mässitud naistena.
TRIGLAV JA SVETOVID
Eriline koht Stribi laste hulgas kuulus Triglavile ja Svetovidile. Just neist põlvnesid hilisemad taevaelanikud.
Triglav oli läinud isasse, oli sama ohjeldamatu ja pöörase loomuga. Svetovid meenutas rohkem ema. Ta oli sama tugev ja kiire nagu Strib, kuid soontes voolas tal Mere-ookeani vanaisa hele veri.
Triglavi tempel Volini (või Julini) linnas Iria mere kaldal asus kolmest künkast kõige kõrgemal ja rabas oma toredusega. Selle seinad olid maalitud erksate värvidega, mis ei tuhmunud vihmas ega lumes. Üks, peasein oli ehitatud imekspandava hoole ja meisterlikkusega. Sees ja väljas olid sellel seinal väljaulatuvad inimeste, lindude ja metsloomade raidkujud. Need olid tehtud nii hästi, et näisid elavatena.
Templis seisid nikerdatud tammepingid, aga keskel jumala enda kolmepäine iidol, kes valvas kolme riiki ehk taevast, maad ja allmaailma. Sealjuures kattis Triglavi silmi ja huuli kuldne side, sest jumal ei tohtinud näha inimeste patte ega neist rääkida.
Triglavi kujud võisid erineda üksteisest mõõtmete poolest. Näiteks Gostkówis oli selle jumaluse kuju nii suur, et vallutajad ei suutnud seda ümber tõmmata isegi mitme härjapaariga. Aga Julinis peideti selle jumala kullast valatud kuju vajaduse korral puuõõnde.
Svetovidi kehastasid eri märgid, muu hulgas nikerdatud kotkad ja lipud, mille hulgas tähtsaima nimi oli Stanitsa. Selle väikese lõuenditüki võim oli tugevam vürsti omast.
Svetovidi suurt puutemplit slaavlaste-ljutitšite tähtsaimas linnas Arkonas kattis punane katus. Selle keskel, nelja samba vahel, purpurkardinate taga seisis oskuslikult valmistatud neljapäine iidol. Tema vasak käsi toetus vastu külge, parem aga surus rinnale sarve.
Templi siseruumi peeti niivõrd pühaks, et seda pühkis ülempreester ise, hoides sealjuures hinge kinni. Templi juures hoiti Svetovidi püha valget hobust. Usuti, et jumal võitleb öösiti tema seljas ratsutades oma vaenlastega. Kuidas oli siis võimalik teisiti seletada seda, et hommikuks oli Svetovidi hobu üleni poriga kaetud. Pühakojas säilitati jumala sadulat ja mõõka. Hobu oli ka oraakliks. Selle järgi, kuidas ta üle oda astus, tegid preestrid kindlaks oma jumaluse tahtmise.
Viljalõikuse lõppedes peeti pidu. Preester, kes kandis nelja õhukest särki – purpurpunast, rohelist, kollast ja valget –, ennustas Svetovidi sarves oleva veini taseme järgi tulevast saaki. Seejärel, rüübates sellest sarvest, valas jäägi iidoli jalge ette. Peites end tohutu piruka taha, küsis preester rahvalt, kas teda on näha, ning soovis, et järgmisel aastal teda näha ei oleks.
Svetovidi austasid mitte ainult slaavlased, vaid ka muulased. Daanide kuningas Sven, olles lummatud
Mõnedes allikates Turupit või Puruvit.
Stargradis kummardati Provega sarnanevat jumalat, kelle nimi oli Prono. Conrad Bote, „Sakside kroonika“