Valitsuse maja. Yuri Slezkine
olen saanud mingi haiguse ja mul on kahtlane köha. Mulle oleks vaja piima … aga mul pole üldse raha. Kallis, kui saad natukegi raha kokku kraapida, saada see kohe telegraafiga siia. Ma ei suuda seda kauem taluda.”)85
Ümberkolimine hea sõbra juurde oli Sverdlovile abiks, aga ei toonud täielikku kergendust. Sõber, Filipp Gološtšokin, sünninimega Shaia Itskov, keda teati aga kui Žorži, „andis oma panuse” Sverdlovi uude ärkamisse. „Ta on vägagi elav inimene. Tõstatab lugematu hulga küsimusi, millele püüab leida lahendust dialoogi käigus. … Aga ei maksa arvata, et meil on siin kahekesi väga tore ja et siin valitseb mõnus seltsimehelik õhkkond. Lõppude lõpuks on meid kõigest kaks.” Ja läks veel halvemaks: „Žorž on muutunud täielikuks neurootikuks ja temast saab vist varsti misantroop. Üldiselt on ta inimestest heal arvamusel, aga käitub väga tülinorivalt nende konkreetsete inimestega, kellega ta kokku puutub. Selle tagajärjel on ta tülis kõikidega – välja arvatud muidugi mina, sest ma tean, kui hea ja hingeline inimene ta on.” Viimaks läksid nemadki lahku – „mitte tüli tõttu, mitte sinnapoolegi”, vaid seepärast, „et eraldi korter on lõppude lõpuks ikkagi parem”. Nad olid hakanud minema magama eri aegadel ja õppima eri aegadel „ning pealegi ma ei saa kirjutada intiimse sisuga kirju, kui siin on veel keegi, kes on ärkvel”.86
Sverdlov kirjutas palju intiimse sisuga kirju, eriti siis, kui lähedal polnud kedagi teist. „Kas tead, pisike,” kirjutas ta Novgorodtsevale Kureikast pärast seda, kui tema ja Džugašvili teineteisega enam ei rääkinud, „ma armastan sind tõepoolest väga-väga. Kas sa magad ja ei kuule? Maga siis, maga, kallis, ma ei hakka sind segama.” Aasta pärast Andrei sündi ei olnud ta oma poega ja abikaasat ikka veel näinud (ta nimetab naist kirjades abikaasaks, ehkki mõnigi bolševik suhtus sellesse terminisse umbusklikult).
Mul on kindel tunne, et minu olemasolu on lahutamatult seotud sinuga ja ma räägin endamisi sinuga nii sageli, mistõttu tundub väga imelik, et me pole näinud teineteist nii kaua. Kuidas ma küll tahan olla sinu kõrval, näha sind ja meie väiksekest. Pean tunnistama, et minu suurim soov on olla sinuga, sa oled minu mõtteis ikka rohkem ja rohkem, ikka sina ja sina jälle ning siis meie väikseke. Ära mõista mind valesti. Jah, tahan tunda sinu hellitusi, mõnikord tahan seda nii väga, et see teeb haiget ja ma ei arva, et selles on midagi halba. Tahan panna oma pea sinu sülle ja vaadata lõpmata kaua sinu kallist, armastatud ja kaunist nägu, piiluda sinu silmadesse, pöörata pilk siis väikesele beebile ja tunda sinu puudutust oma juustel. Jaa, selles peitub väljendamatu rõõm, aga veelgi tugevam, palju-palju suurem on soov jagada sinuga kõiki oma tundeid, mõtteid ning neid jagades ammutada uut jõudu, olla kindel, et sinagi jagad minu tundeid, et need tunded teevad meid üheks. … Tahan sind hellitada, sinu eest hoolitseda, anda sinu elule uut energiat ja rõõmu. … Tahan anda sulle väga-väga palju. Aga mida saan ma teha?87
Samal ajal kirjutas Sverdlovi õpilane Boriss Ivanov kirja „kallile ja kaugele sõbrale” Bljuma Faktorovitšile. „Kirjutan sulle hämaruses. Sa seisad minu kambris minu ees täpselt samasugusena, nagu sa olid vana aasta ärasaatmisel meie töölisklubis. Sinu paksud pruunid juuksed meenutavad krooni ja sinu mustad lõõmavad silmad sädelevad tulede valgusel.” Kiri lõpeb luuletusega, mis seob mehe üksildustunde ja igatsuse nende ühise – ja traagilise – pühendumusega ühisele üritusele.
Andkem suud, meie kaks, vastu aastat nüüd uut
pole meie jaoks juubeldav pidu
andkem suud, nagu vennad, mõeldes mures, ei muust
kui vaid rahvast, kes ikke all lidus.
Ära kadesta pidu, joome põhjani me
selle karika, kurbusepisaraist tulvil.8889
Tuhandeid kilomeetreid eemal jõi Voronski samast karikast.
Nendel pikkadel ja nüristavatel öödel lugesin, kuni pea hakkas ringi käima, panin siis ahju küdema ja kustutasin lambi. Kasehalud põlevad sisinal, praksuvad kuivalt nagu pähklid röstimisel, ruumis hubisevad aga kummalised ebamäärased varjud. Halli tuhaga kaetud söed meenutavad mulle kaotatud ja hävinud asju. Elu pealinnades ja suurtes linnades näib väga kauge ja igaveseks kadunud. … Nõiduslikud naisekujud ilmuvad justkui elavad ja kaovad, need mälestused möödunust muutuvad kummituslikeks ning tabamatuteks varjudeks. Lõpetan kiiruga ahju kütmise, sulgen pauguga selle ukse ja siibri, riietun, heidan viimase mureliku ja melanhoolse pilgu üle pimeda toa ja väljun, et minna Vadimi, Jani või Valentini poole. Põhjatult sügavana tunduv taeva raskus vajub mulle oma määratus mõõtmatuses raskelt peale.90
Koguni Sverdlov, kelle „elurõõm ja optimism” olid Ivanovi sõnul väikeses koloonias „nõrgematele peamiseks toeks”, võis aeg-ajalt langeda meeleheite küüsi. Kord, kui ta polnud juba mitu nädalat saanud ühtki kirja, läksid tal huuled paiste ja ta hakkas „külmast (aga võib-olla palaviku tõttu, ta ise polnud kindel) värisema, kirjutas ta Novgorodtsevale: „Eile läks asi nii hulluks, et leidsin end nutmas ja oigamas ning ei saanud üldse magada. Pidin koondama kogu oma jõu, et mitte end käest lasta. Läks korda end mingil määral koguda, aga pärast jõudsin jälle olukorda, kus ma kahetsesin, et mul pole ühtki kaaliumbromiidi tabletti – kusjuures ma pole kindel, kas olnuksin suuteline seda võtma.”91
Boriss Ivanov
Niisugused hetked olid siiski harvad ja neile järgnes alati lootusrikkam aeg, mis toetus seltsimehelikkusele, armastusele ja usule ettekuulutuste täitumisse. „Ükskord saabuvad paremad päevad, uskuge seda kindlalt, olge oma usus vankumatud,” oli peamine Sverdlovi kirjade teema, mis ta kirjutas oma abikaasale, õdedele ja sõpradele. Enamik neist, Sverdlov ise kaasa arvatud, järgisidki seda soovitust. Voronski kõhklusi ja kahtlusi aitasid hajutada „vestlused seltsimeestega”, Pjatnitski kirjalõigule melanhooliast ja depressioonist järgnes ülevaade, kuidas asumiselesaadetud üksteist vastastikku toetavad, ja Ivanovi pikkade arktiliste ööde kirjeldusele järgnev nägemus põhjatult sügavana tunduvast taeva raskusest on pigem ülev kui masendav. „Taevas on täis lugematuid tähti, mis säravad palju heledamalt kui kodus või lõuna pool. Virmaliste fantastilised värvilindid tantsivad ringi nagu prožektorikiired ja mõnikord tõuseb maast taevasse helendav valge sammas, vahel aga võib näha seal ka siniseid, punaseid või violetseid kiiri.”92
Ka Postõševile pakkus loodus (ja belletristika) kergendust:
Pole sugugi kerge kirjeldada neid mägesid kogu nende suurejoonelisuses – kui tõusev päike värvib nad kuldseks, kõrgel nende kohal kiiskab aga türkiissinine taevas ja tuline koiduvalgus kumab nii lähedal maale, et tundub, nagu võiks see kohe süttida. Mulle meeldib jalutada päikeseloojaku ajal mägede vahel ehk lõhes, nagu seda siin nimetatakse. Sel ajal näivad mäed olevat mähkunud sinakasse vinesse, nende tipud aga ulatuks justkui pilvedeni, loojuva päikese kiired aga piiluvad välja männiokste vahelt. Niisugustel hetkedel märkab silm erakordset, hing saab ülendatud ja tahad elada ning emmata kõiki, keda näed, ja andestada ning saada ise andeks.93
Tõeline bolševik – nagu ka metsik loodus – ei saa niisuguseid meeleolusid enesele aga liiga kaua lubada. Aastal 1913 tähistas Postõšev koos kahe sõbraga „proletaarlaste suurt pidupäeva 1. maid” taigas. „Suurte puude müha kõlas võiduka hümnina proletariaadi miljonilisele armeele. Ürgne, aga majesteetlik muusika tungis meie südamete kõige kaugematesse soppidesse. Seisime ja kuulasime seda võimsat võidulaulu. Aga helide kooslus muutub: esmalt kõlab läbilõikav karje täis vihkamist ja kättemaksuiha, seejärel aga hiiglasliku armee raske ohe.”94
Sverdlovile tähendas sõna „võit” kaht asja: taaskohtumist Novgorodtsevaga ja suure päeva kättejõudmist. Esimene saabus varem. Nad kohtusid põgusalt 1912. aastal Obi jõel Lääne-Siberis, ja mais 1915, kaks aastat pärast nende tütre Vera sündi, tuli Novgorodtseva alaliselt elama Sverdlovi juurde Monastõrskoje külasse Jenissei ääres. Boriss Ivanov meenutab esimest külaskäiku nende koju:
Mets arvukate madalate kuuskede ja põõsastena ulatus lausa