Valitsuse maja. Yuri Slezkine
seda õõnestada. Tunnusjoonte loetelu (vabatahtlikkus, ainulaadsus, egalitaarsus) asendatakse mõnigi kord näitajatega, mis väljendavad pingeid suhetes ümbritseva maailmaga, alates mõnesajast tagakiusatud põgenikust ühelt poolt kuni välja kujunenud institutsioonideni teiselt poolt. Kõik teaduslikud definitsioonid iseloomustavad sekte kui religioosseid rühmitisi, aga kuna määratlus, kas rühmitis on religioosne, sõltub usu olemusest, mitte selle suhete pingelisusest ühiskonnaga, ei ole see sektide või parteide eristamise seisukohalt oluline. 20. sajandi alguse Venemaa kolme peamist sotsialistlikku rühmitist võib julgelt nimetada sektiks, sest mitte ükski kasutatav definitsioon ei lähtu õpetussisulistest kriteeriumidest (kui mitte võtta arvesse neid rühmitise liikmeid, keda võib mingeid konkreetseid õigeks peetud seisukohti silmas pidades lugeda ketseriteks) ja ka seetõttu, et kõik kolm ei tunnistanud üksmeelselt maailma, ja nende struktuuri peamiselt iseloomustavad jooned eitasid kategooriliselt seda maailma (ja nii peetigi neid tavaliselt sektideks).111
Olla niisuguse rühmitise liige andis inimesele kindla eesmärgi-, mõjuvõimu- ja kuuluvustunde (iseäranis kehtis see bolševike kohta, kes paistsid teiste sotsialistide hulgas silma kui ainsad, kes on kindlalt koondunud ühe karismaatilise liidri ümber). Enamikust traditsioonilistest arusaamadest öeldi küll radikaalselt lahti, olevik toodi tuleviku nimel kogu aeg ohvriks ja rahavahetajad heideti vägivaldselt üle parda, aga kõik see saavutati – nagu kõik kangelaslikud teod – ikka uute ja uute kahtluste hinnaga. Mis siis, kui kõrvale heidetud traditsioonilised arusaamad on siiski tõesed? Mis siis, kui tulevik saabub liiga hilja, ilma et olevikku oleks üldse olnudki? Mis siis, kui väikekodanlased olid kõigest inimesed? Mis siis, kui kõik vanglas ja asumisel elatud aastad olid kulutatud asjatult? „Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?” Iiobi kimbatusega kaasneb n-ö sünnipärane kohustus alluda jõududele, mida peetakse kõikvõimsaks ja heasoovlikuks. („Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub? Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu enda suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.”) Iseäranis terav oli see nende puhul, kes rõhutasid eneseharimist ja enesetäiustamist sama palju kui omakasupüüdmatust. Oma mina, mille kallal on suure hoolega tööd tehtud, ei ole sugugi kerge ohverdada – eriti veel kui see töö toetub millelegi niivõrd eklektilisele kui seda on Buhharini ja Voronski tööde loetelu.112
Buhharini autobiograafiline alter ego Kolja langes esimesse „sügavasse vaimsesse kriisi” siis, kui suri tema väikevend. „Kas on üldse midagi, mis oleks väärt Andrjuša ühtainsat väikest pisarat? Milles seisneb kõikide nende ettevõtmiste, vooruste, vägitegude ja lunastavate tegude mõte, kui minevikku ei saa tuua tagasi?” Vastuse saab samast allikast, kust tuleb küsimus:
Ühel päeval elama, saamata lohutust oma tuhandeaastasest usust.
Suur idee istus Kolja vaikselt omaette ja luges Dostojevskit, kui ta sattus lõigule, mis vapustas teda hingepõhjani. See katkend teosest „Nooruk” kirjeldab, kuidas tuleviku inimesed … peavad surematusest kaob ja selle asemele tuleb midagi muud ning kogu see suur armastus Tema vastu, kes ta kehastas surematust, kantakse üle loodusele, maailmale, selle inimestele, igale väikesele rohuliblele. Elu ja maad armastatakse piiritult, kuni lõpuks inimesed mõistavad iseenda ajalikkust ja lõplikkust, see aga on juba eriline, hoopis teistsugune armastus.113
Voronski autobiograafilist jutustajat tabas esimene vaimne kriis, kui suri tema õde:
Kuidas võis see juhtuda, vasardas peas mõte, kuidas võis see juhtuda? Ma unistasin üleüldisest õnnetundest, ma tundsin muret teiste heaolu ja hüvangu pärast ning siin ma nüüd olen, ma polnud märganud ega teadnud midagi omaenda õe elust ja lootustest. … Kas niiviisi jätkates läheb mul korda kehtestada üleüldine vendlus, kui ma pressin ja trambin halastamatult ja külmalt üle kõigest, märkamata mitte üksnes ilmselgeid vaenlasi, vaid inimelu üldiselt: lapsi, vendi, õdesid? Või on siin tegu hädavajaliku etapiga, sest võimatu on võita, kui su hambad pole kokku surutud, süda teraskõva ja pea selge ning külm? Kas see saab nii olla?114
See monoloog juhatab sisse raamatu keskse episoodi. Jutustaja läheb kokku saama oma onu, isa Nikolaiga.
Tolmusel õuel, mis oli täis kiilutud kaarikuid, vedruvankreid ja troskasid, lamasid koerakuudi ees, koonud vastamisi, õuekoer Milka ja porine roosa põrsas. Mõlemad magasid. Põrsas liputas uniselt oma lühikest sabajuppi.
„Täielik õnn,” tähendasin.
Isa Nikolai, tüse, rahulik, isehakanud preester ja tubli talunik, heitis pilgu põrsale ja Milkale, naeratas, kohendas rinnal rippuvat hõbedast risti ja astus edasi.
Jutustaja peab temaga sammu ja koos minnakse küla taga olevale künkale.
Soe vihmamärg päike vajus merevaikkollase taeva servale. Künkast paremale jäi lopsakas roheline heinamaa. Lehmad ja lambad venisid aeglaselt ja hajusalt küla poole, järel pikad varjud. Oli kuulda lammaste mõttetut määgimist ja karjapoiste piitsade kuiva plaksumist. Kaks varssa kihutas galopis mööda, lakad lehvimas. Jõe kahvatu pind oli rahulik, selle sujuvaid lookeid elavdasid vasekarva läigatused. Teisel pool jõge laiusid kaugusse põllud. Küngastel oli laialipillatult väikesi külakesi. Nende taga kõrgus vaikne ja pidulik männimets. Kauge kiriku rütmiline kellahelin kandus laisalt läbi õhu.
„Missugune õndsus,” sõnas isa Nikolai, peatus oma pikale ametikepile toetudes. „Seal õues ütlesid sa midagi õnnest. See võib nii olla ja see on tõeline. … Taimed on kõige loodu juured: rohu, puude, igasuguste loomade, majade, talumeeste, lindude, sinu ja minu. … Kõik, mida sa enda ümber näed,” viipas ta käega ruttamata laia kaare, „on loonud taimed, tänu õnnele, nagu sa seda ütlesid.”
„Aga taimedel pole ju mõistust ja nad on algelised,” vaidlesin vastu.
Isa Nikolai võttis peast oma laiaäärelise peakatte, libistas käega üle juuste ja sõnas:
„On tõepoolest. … „Oma palge higis pead sa leiba sööma. Olge viljakad ja teid saagu palju.””115
Vaidlus jätkus teemal, kas elu on ime või „pimedate ja kurjade jõudude” sünnitis ning kas „tõeline ime” on niisugune elu, nagu me seda teame, või siis inimlik soov ja võime see endale allutada ja ümber kujundada.
Isa Nikolai mõtles pisut, kääris oma sutaani käised üles ja ütles:
… „Inimene peab kündma, külvama, kasvatama loomi, hoolitsema aia eest ja kasvatama lapsi. See on kõige tähtsam asi. Kõik muu on teisejärguline. Teie, kes te „taotlete tulevast linna”, ei tunne ega mõista taluniku rõõmu, kui ta näeb kana haudumas või kärbib ja poogib õunapuid. Teie arvate, et ta mõtleb ainult kasumist, aga ta ei mõtle kasumist kaugeltki alati ja mõnigi kord ei mõtle ta kasumist üleüldse: selle asemel tunneb ta oma töö vilju nähes rõõmu taimedest ja tunneb elust mõnu. … Elu on määratu. See on nagu mägi, mida pole võimalik kohalt nihutada.”
„Meie kaevame sellest tunnelid läbi, onu.”
„Kas arvate, et elu seal teisel pool on teistsugune? See on samasugune, ikka samasugune.”116
Niisugune dialoog – sisemine ja väline, või ka mõlemat – läbib kogu Voronski raamatut ja ühel või teisel moel ka kõikide teiste bolševike mälestusi alates Koni jutustusest, kuidas tema vanaisa pidas paasapüha palvet, ja lõpetades Kuibõševi looga sellest, kuidas tema isa nuttis poja vangikongis nagu laps. Kas see võib olla midagi niisugust, mis on omane inimese elule?
„Kas oled lugenud Ibseni „Peer Gynti” ja „Brandi”?” küsisin Valentinilt.
„Olen. Miks sa küsid?”
„Nad esindavad kaht tüüpi, kaht psühholoogilist mudelit. Peer Gynt pole terviklik, ta on killustatud ja pilla-palla. Kõik, mis tema saab olla, on toormaterjal millelegi muule, aga miski inimlik pole talle võõras. Ta äiutab, hellitab ja petab oma surevat ema. … Tal pole põhimõtteid, aga tema süda on avali. Brand seevastu on võitleja ja täielik tervik.