Valitsuse maja. Yuri Slezkine
Aron Solts
Nikolai Buhharin
Valerian Obolenski (Ossinski) (Jelena Simakova loal)
Sotsialiste oli kaht liiki: marksistid ja natsionalistid. Või teisisõnu, oli lai valik definitsioone määratlemaks kollektiivset märterlust alates menševike seisukohast, et loota tuleb sotsioloogilises mõttes tõeliste proletaarlaste eneseteostusele; bolševike arvamusest, et vene töölised ja talupojad võivad alustada revolutsiooni suvaliselt, nii-öelda erandkorras; populistide uskumusest, et tänu Vene ühiskonna ainulaadsele kogukondlikule ülesehitusele kõlbab vene talupoeg universaalse lunastaja rolli; Bundi poolehoidjate veendumusest, et juutide olemusele sobib just marksistlik kosmopolitism; ja lõpetades armeenia dašnakkide, sotsialistidest sionistide ja poola rahvuslaste kompromissitu hõimukeskse kiliasmini. Isegi äärmuste puhul polnud üht teisest lihtne eristada: marksistid rääkisid nn pärusproletaarlastest kui oma kultuuri ja genealoogiaga eraldi kastist, kõige radikaalsemaid vene natsionaliste teati kui sotsialiste-revolutsionääre (esseerid), mitte aga vene rahvuslastena, ja kõige radikaalsemad mittevene natsionalistid rääkisid oma rahvastest kui maailma algupärastest proletaarlastest. Kõik kasutasid piibellikku sõnapruuki, rääkides oma rahvast kui väljavalitust ja selle kannatustest inimkonna nimel.
Feliks Kon
Üks vanimaid bolševikke Feliks Kon kasvas üles Varssavis juudi soost poola rahvuslaste perekonnas. „Patriotism oli religiooni aseaine,” kirjutab ta oma mälestustes. „Viimasest oli järele jäänud ainult formaalne, rituaalne osa.” Ükskord paasapühade ajal, kui tema vanaisa „istus laua otsas ja oli eespalvetaja”, jõudis välismaalt maapaost tagasi onu, kes oli seal varjanud end „moskoviitide eest”: „Palvetamine unustati. Kõik alates lastest ja lõpetades vanaisaga istusid ja kuulasid onu lugusid suure huviga. „Selle asemel et rääkida juutide põgenemisest Egiptusest,” ütles onu vanaisale, „räägime parem Poolast kui märtrist.” Vanaisa oli meelsasti nõus.”
Seitsmeteistkümneaastasena kuulis Kon Moskva revolutsiooniliste terroristide vägitegudest ja ei rääkinud enam Poola märterlusest. Väljarändamine Egiptusest esindas nüüdsest peale üleüldist vabastamist.
See tähendas usu, kultuse vahetamist. … Vana, kivistunud usk oli asendunud millegi elava ja eredaga. … Olin valmis astuma võitlusse kogu valelikkust, silmakirjalikkust ja alandusi tähendava võltsi maailmaga, murederohke ja orjaliku maailmaga. … Mulle oli päevselge, et pean minema teiste 17- ja 18-aastaste indu täis noorte meeste juurde ning jagama nendega oma usku ja oma tõde, et ühendada jõud ja „õppida veelgi rohkem” – seda vajadust adusin ka mina ise üksnes ähmaselt – ning siis jätame meie kõik koos kaugele maha „kahjurõõmutsejad, tühja jutu rääkijad ja veriste kätega timukad”, et „kõigile selles surmale määratud leeris” kätte näidata neid rõhuva orjuse põhjused, avada nende silmad siinsamas nende kõrval olevale jõule, äratada see jõud ja siis … siis … siis … saab teha suuri tegusid: orjapidajate ja valelike maailm vajub unustusse ning maa kohal jääb särama ere vabadusepäike.31
Arvukad meelemuutused koos mitmesuguste rahvuslikku ja kosmopoliitilist laadi valikutega olid eriti iseloomulikud Vene keisririigi läänepoolsetele äärealadele. Üks teine innukas noor mees, Karl Sobelson jõudis Heinrich Heine ja „Naatan Targa” (kelles ta nägi tüüpilist Galiitsia juuti) kultuse juurest poola patriotismini „koos selle katoliikliku kestaga” (sel ajal sai tema nimeks Radek) ja sotsialismini, „milles nähti püüdlust Poola iseseisvuse poole”, ning lõpuks mitmesugustesse rahvuslikesse iseärasustesse maskeeritud radikaalse marksismini. Impeeriumi keskusele lähemal piirdus vaimne ärkamine enamasti ümbritseva maailma viletsuse üldise tõdemisega, kusjuures täpsemad erisused seoses viimastel päevadel toimunuga said selgeks alles hiljem, pärast kainemat järelemõtlemist.32
Mõndagi jõukamat sotsialisti mäletati kergesti mõjutatava või mässumeelse lapsena, kes tunnetas teravalt ebaõiglust ning „tundis piinlikkust ja häbi” enda teenimatult saadud privileegide pärast. Jelena Stassova – tuntud arhitekti lapselaps ja veel rohkem tuntud advokaadi tütar ning tuntud kunstikriitiku vennatütar – tundis end üha rohkem võlglasena inimeste ees, „kes tegid võimalikuks, et meie, intelligendid, võisime elada nii, nagu me elasime”.33
Karl Radek
Enamik aga, nagu näiteks Feliks Kon, muutsid loetu mõjul igaveseks meelt ja isegi Stassova süütunne „oli vähemalt osaliselt ammutatud raamatutest”. Ohvitseri poeg ja kadetikorpuse õppur Sergei Mitskevitš elas pimeduses kuni neljateistkümneseks saamiseni: „Lugesin Turgenevi „Uudismaad” ja minu silmad avanesid: sain aru, et revolutsionäärid ei ole need kurjad inimesed, nagu neid kujutasid meie ametivõimud, vaid nad võitlevad meie vabaduse eest, rahva huvide eest. See arusaam tõi kaasa täieliku revolutsiooni minu mõtteviisis. Hakkasin väga palju lugema.” Uus lugemismaterjal tõi kaasa uued arusaamad ja lõpuks „leidsin võtme, kuidas mõista tegelikkust”, aga see oli alles esimene noorele inimesele osaks saanud ilmutus, mis lahutas „mõtestatud eesmärgita” elu tõeliselt sihikindlast pürgimusest tõeliste teadmiste poole.34
Kon (sünniaasta 1864), Stassova (1869) ja Mitskevitš (1869) kuuluvad kõige vanemate bolševike hulka. Suurel osal – need, kes olid sündinud 1880. ja 1890. aastatel – avanesid silmad koolis koos klassikaaslastega. Nikolai Buhharini koolis, Moskva 1. gümnaasiumis (Volhonkal otse Lunastaja Kristuse peakiriku vastas) elasid mõned poisid „edasi täiesti eesmärgitult – lugesid kõike, mis üles anti ja mürasid lihtsalt koridoris”, aga „klassi eliidi” moodustasid kaks rühma eneseteadlikumaid poisse: dekadendid ja revolutsionäärid. Buhharini erapooliku arvamuse kohaselt
ahvis aristokraatlik rühm – seltsimatud, aadlike ja kõrgkodanluse (rikkad kaupmehed, pankurid, börsispekulandid ja juudi rikkurid, kes üritasid meeleheitlikult leida teed, kuidas pääseda kõige peenemasse seltskonda) pojad – oma vanemaid vendi, mängides tões ja meeles snoobe ning dändisid. Nad kandsid ratsapükse, terava ninaga inglise tekstiilkingi, Moskvas tuntud rätsepate õmmeldud kalleid ümber talje hoiduvaid erksavärvilisi pintsakuid ja laiu kummalisi nahkvöösid. Särkide krae oli tärgeldatud ja juuksed korralikult kammitud, laitmatult sirge lahuga ning mitte üks juuksekarvgi ei olnud kohalt ära. Nad käitusid nii, nagu osutaks nad gümnaasiumile õppetöös osaledes suure teene. Nad hoidusid omaette ja ostsid sageli prantsuskeelseid raamatuid, autorid Baudelaire’ist Maeterlincki ja Rodenbachini, mida lugesid melanhoolsel ilmel, et oleks selge: nemad elavad hoopis teistsuguses maailmas. Nad käitusid vabalt, rõhutatult viisakalt, vahetasid uhkustades lauseid prantsuse ja inglise keeles ning arutlesid kunsti üle ning näisid pidavat normaalset elu millekski niisuguseks, mida tuleb hoida pepsilt kahe sõrme vahel, väike sõrm elegantselt eemale sirutatud. Nad rääkisid Nietzschest ja Solovjovist, aga polnud nende teoseid lugenud, tõid üksteisele reproduktsioone Aubrey Beardsley ja Félicien Ropsi kõlvatu sisuga meisterlikest gravüüridest ning rääkisid kirikus sosinal Oscar Wilde’ist. Uutest vene luuletajatest tunnistasid nad ainult sümboliste, jagasid üksteisega värskemaid uudiseid nende kirjanduslikust ja eraelust, mis sarnanesid pigem rafineeritud kuulujuttudega.
Konkureeriv rühm koosnes peamiselt intelligentsi perekondadest pärit lastest. Nemad kandsid pintsakute all tolstoisärke, jätsid juuksed nimme sagrisse ja tihtipeale kammimata, mõned vanemad poisid aga asusid habet kasvatama. Koolis lugesid nad salamisi Pissarevi, Dobroljubovit ja Štšedrini. … Nad jumaldasid Gorkit, halvustasid kõike ametlikku, põlgasid kõike „pidulikku ja tavapärast”, naeruvääristasid „valge satiini kandjaid, nende ideaale ja nende käitumist, andsid neile solvavaid, aga pigem täpseid hüüdnimesid, näiteks