Valitsuse maja. Yuri Slezkine
hõimluse” võim; Semjon Kanattšikov, kes käis Rumjantsevi muuseumis „pilte vaatamas”, sai teada, et varsti „saab kõik töörahva ühisomandiks”; Aleksandr Skrjabin (Rahmaninovi kursusekaaslane Moskva konservatooriumis) asus looma kunstiteost, mis teeb lõpu nii igasugusele elule kui ka igasugusele kunstile; ja Rahmaninov ise valis oma esimese sümfoonia (mille kirjutas ja kandis ette ajal, kui ta töötas õpetajana Maria tütarlaste koolis) aluseks „Dies irae”, 13. sajandist pärit ladinakeelse kirikulaulu, mis räägib viimsepäeva kohtust. César Cui arvatavasti ei aimanudki, kuivõrd õigus tal on, kui alustas Rahmaninovi teose esmaettekande arvustust sõnadega: „Kui põrgus peaks olema konservatoorium ja kui üks selle andekatest üliõpilastest saaks ülesande kirjutada programmiline sümfoonia seitsme Egiptuse nuhtluse teemal …”25
Konservatoorium (mis asus lühikese jalgsiteekonna kaugusel Sofia kaldapealselt üle suure kivisilla ja mööda Rumjantsevi muuseumist) polnud Moskva ainus hukule määratud institutsioon ning sümfoonia ähvardavate nuhtluste teemal polnud Rahmaninovi ainus ettevõtmine. Samal ajal kui ta töötas esimese sümfoonia (opus 13) ja Maria kooli õpilastele mõeldud kuue koorilaulu (opus 15) kallal, kirjutas ta ka laulu (opus 14, nr 11), millest peagi sai „ühiskondliku ärkamise sümbol” ja populaarne ülistuslaul lootusele ja lunastusele. Laulu sõnade autor – laul on kirjutatud umbes aastal 1829 – on üks sümbolistide lemmikpoeete Fjodor Tjuttšev.26
Veel väljul valendamas lund
kuid kevadkohisevad veed
ju katkestamas kaldail und
helkvoogeis kuulutavad need…
need kuulutavad igalt poolt:
„On kevad teel, on kevad teel!
Me teatetoojad tema poolt
me saabusime tema eel.
On kevad teel, on kevad teel!
Pea saabub maikuu paitav soe
mil ringmäng punapõsine
läeb käima suure rõõmu toel.”27
Kevadine üleujutus Soos (1908)
Kevadine üleujutus Soos
12. mail 1904 sai politsei kätte kirja, mille keegi J oli saatnud Nižni Novgorodist S. P. Mironõtševale, kes elas naisõpilaste ühiselamus Sofia kaldapealsel. Viidates ühtaegu nii Rahmaninovi laulule kui ka Nikolai Dobroljubovi esseele 1860. aastast „Millal see päev siis viimaks saabub?”, keelitab kirja autor selle saajat mitte laskma meeleheitel endast võitu saada: „Võib ju vahel anda järele ebakindluse, masenduse ja kahtluste ajale. Aga on kindel, et isegi praegu suudab saabuv uus aeg anda meie aja parimatele inimestele energiat ja usku. Lõppude lõpuks saabub tõeline päev. See tuleb – valjuhäälne ja tormakas ning pühib minema kõik, kes on nõrgad, jõuetud ja vanad. … Koit, mis heidab oma imelise, nõidusliku ja selge valguse kõigele ja kõigile, on juba lähedal.”28
Ei ole selge, kas kirja lugenud politseiametnik oli teadlik, et see J oli Jakov Sverdlov, üheksateistkümneaastane gümnaasiumi pooleli jätnud apteekri õpipoiss ja tulevane elukutseline revolutsionäär.
2. Jutlustajad
Enamik Suure Päeva kuulutajaid on kas kristlased või sotsialistid. Suurem osa kristlasi peab juttu Kristuse teisest tulemisest siiski selle lõputu edasilükkamise metafooriks, aga aina suurenev vähemus, nende hulgas ka mõningad dekadentidest intellektuaalid ja kiiresti kasvav evangeelsete protestantide kogukond, ootab viimset kohtupäeva kätte jõudvat juba nende eluajal. Seda uskumust jagasid ka need, kes seostasid Paabelit kapitalismiga ja ootasid, et vägivaldsele revolutsioonile järgneb sotsiaalse õigluse ajastu.
Kahel eelnimetatud rühmal on palju ühist. Mõni inimene usub, et revolutsiooniline sotsialism on üks kristluse vorme, teine jälle arvab, et kristlus on üks revolutsioonilise sotsialismi vorme. Sergei Bulgakov ja Nikolai Berdjajev soovitasid ühendada poliitilise apokalüptitsismi kristlusega, Anatoli Lunatšarski ja Maksim Gorki pidasid marksismi maailma päästvaks religiooniks, Vladimir Bontš-Brujevitš viitas baptistidele ja enesepiitsutajatele kui bolševistliku propaganda loomulikele sihtmärkidele, ning bolševikust propagandist (ja vaimuliku poeg) Aleksandr Voronski väitis end olevat kohanud revolutsionäärist terroristi, kes nägi evangeeliumis teejuhti „tsaarivõimu vägivaldseks kukutamiseks”.29
Tavaliselt pidasid need kaks poolt teineteist siiski vastanditeks. Kristlased kaldusid käsitlema sotsialiste ateistide või antikristustena, sotsialistid aga kippusid nendega nõustuma (kuna pidasid kristlasi tagurlikeks või silmakirjalikeks). Sotsialistide standardsetes autobiograafiates oli religioonist vabanemine hädavajalik eeltingimus vaimsele ärkamisele. Üks tähtis erinevus seisnes selles, et enamik kristliku apokalüpsise jutlustajaid olid töölised või talupojad, suurem osa tööliste ja talurahva revolutsiooni teoreetikuid olid aga üliõpilased või niinimetatud igavesed üliõpilased. Üliõpilased olid harilikult ametnike, kirikuõpetajate, õpetajate, arstide, juutide ja teiste „vaimset tööd tegevate proletaarlaste” lapsed: professionaalsed intellektuaalid, keda peeti piltlikult öeldes juudiks (väljavalitud, haritud ja võõrandunud), ja intellektuaaliks peetavad juudid sõltumata sellest, kuidas nad endale elatist teenivad. Nad kõik kasvasid üles kas imelastena või pärijatena, kellel on ülesanne teha teoks täitmata jäänud missioon ja kes tunnevad end võõrana nende hulgas, keda nad ise nimetavad rahvarämpsuks. Enamasti olid nad kõik pärit intelligentsi hulgast.
Vilno bolševik Aron Solts oli arvamusel, et tema „vastuseisu olemasolevatele võimudele” allikas oli tema juudi päritolu, mida ta seostas õigusliku ebavõrdsuse, „suhtelise intellektualismi” ja sümpaatiaga revolutsionääridest terroristide vastu. Nikolai Buhharin väitis, et tema isa, kes oli kooliõpetaja ja mõnda aega maksuinspektor, ei uskunud jumalat, „talle meeldis öelda aeg-ajalt midagi radikaalset”, ja ta palunud sageli Nikolaid, kes oli õppinud lugema nelja-aastasena, lugeda perekonnasõpradele luuletusi. Buhharini sõber ja Soos agitaatorina tegutsenud Valerian Obolenski (kelle ülesanne talvel 1907–1908 oli kirjutada Gustav Listi töölistele lendlehti) isa oli „radikaalsete veendumuste ja kõrge kultuuritasemega” loomaarst, kes õpetas oma lastele prantsuse ja saksa keelt ning innustas neid lugema Belinski ja Dobroljubovi („rääkimata suurtest ilukirjanduse meistritest”) teoseid. Teine varakult bolševismi pöördunu, Aleksei Stankevitš põhjendab oma ärkamist tundega, „et ema ja isa olid palju parema haridusega, intelligentsemad ja palju ausamad kui neid ümbritsev miljöö”. (Provintsielu idiootsuse tõttu kaldus tema Kostromas ja Kolgrivis õpetajana töötanud isa jooma.) „Kõik see tekitas meie nooruslikus mõtteviisis üha sügavamaid ja sügavamaid kahtlusi ja segadust.”30
Olla tõeline intelligent tähendas käituda usklikule omase veendumusega ilmikuna, esitada lõuna- või õhtusöögilauas „vastikuid küsimusi”, langeda põhimõtteliselt aina sügavamate ja sügavamate kahtluste ning segaduste küüsi ja tunda end oma keskkonnast parema hariduse, suurema intelligentsi ja suurema aususe tõttu nii äravalitu kui ka äraneetuna. Kas intelligentsi hulka kuuluv inimene võib leida ka vastuseid vastikutele küsimustele ja kuuluda samas ikka veel intelligentsi hulka, oli veel vastuseta küsimus. Lenin vastas sellele eitavalt (ja ei pidanud ennast intelligentsi hulka kuuluvaks). Antiradikaalse manifesti „Teeviit” autorid olid arvamusel, et järele pole enam jäänud ühtki doktriinidest puutumata jäänud intelligentsi esindajat (ennast pidasid nad erandiks). Enamasti kasutati seda terminit märkimaks nii segaduses kui ka enesekindlat inimest – vähemalt seni, kuni nad pidasid end ümbritsevast miljööst paremini