Vikerkaar 7-8 2020. 7-8 2020
eluandev hing on orgaanilise loodusliku keha esmane tung, millest see elab, omandatud toidust toitub, kasvab ja endale liigilt sarnast loob, nagu Aristoteles teda defineerib „Hingest“ 2. raamatus 4. peatükis.
54.
Eluandev hing tajub kolme võimet oma kolmekordse anni tõttu; ja nimelt toitvat, kasvatavat ja taastekitavat.
55.
Toitev on eluandva hinge võime mõõdukuse soosingul toitu, mis on elundite ja sünnipärase soojuse valmistatud ja laiali laotatud, hingestatud keha olemuseks muuta, et värskendada seda, mis on omandatud.
56.
Selle tegevust nimetatakse toitumiseks, mis on ümberpaigutatud toidu loomulik kokkusulamine, Scaligeri „Eksoteeriliste harjutuste“ järgi, 101, sektsioon 17.8
57.
Selle vajadusi on kolm.
1. See, mida toidetakse; nagu on hingestatud keha,
2. See, millest toitutakse; see on toit.
3. Mis toidab, on eluandev hing ja toitumisvõime.
58.
Toitumisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teeb teisemaks ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.
59.
Edendamine on eluandva hinge võime, millega hing soojuse kaudu valmistab kehaosi ette väljasirutamiseks ja sirutab laiali proportsioonis kõigi dimensioonide järgi.
60.
Sigitus on eluandva hinge võime, mis viljakast seemnest teeb hingestatud keha täiusliku jäljendi liikide igaveseks säilimiseks.
61.
Selle tegevust nimetatakse sigitamiseks, millega täiuslik hingestatud keha loob viljakast seemnest teise endaga sarnase.
62.
Sigitusele alluvad teisenemis- ja kujundamisvõime: viimane muudab ja teeb teiseks seemne ainest, et seeme saaks elavana edasi kesta; esimene vormib seemet jagatumalt ja tõmbab seda laiali, et temas ilmneksid elusa sigitamise tunnused.
63.
Neist ütlustest piisab taimede kuju ja üldisemalt nende põhjuste, nii väliste kui sisemiste kohta; järgnevad seisundid ehk taimede juhuslikkused, mis on kas absoluutsed või suhtelised.
64.
Taimede absoluutsed juhuslikkused on tärkamine, lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving.
65.
Tärkamine on taimede seisund, millega voorus ....................
või suuremaks hulgaks end laiendab ............................................
66.
See on kas loomulik või kunstlik.
67.
Taimede tärkamine on loomulik, kui taimed kasvavad üles vaid looduse väega ja ilma inimese agaruseta.
68.
Ent taimed kasvavad loomulikul tärkamisel üles kas käegakatsutavast või varjatud seemnest.
69.
Taimed, mis sünnivad käegakatsutavast seemnest, tärkavad niimoodi. Kui seeme langeb mulda, pehmeneb see niiskuse mõjul, seejärel soositakse kord loomupärase, kord taevaliku soojusega, et sünnipärane niiskus niimoodi kasvaks ja sellest kasvust seeme paisuks ja rebeneks. Pärast seemne rebenemist sünnib idu, algselt pehme, pärast aga tugevam, mille osadest need, mis on õhulisemad, sirutuvad ülespoole; seevastu maised osad suunduvad allapoole ning kinnituvad maa all juurena.
70.
Taimed, mis sünnivad varjatud seemnest, neid arvavad paljud peripateetikute koolist olevat ilma igasuguse seemneta ja sündivat üksnes tähtede tegevustest. Tõesti, mismoodi suudavad tähed, mis mõjutavad üldist olukorda, esile kutsuda kuualuste kehade kasvatamisel kindlaksmääratud ja eriomaseid mõjusid, mis nõuavad kindlaksmääratud ja eriomaseid põhjusi?
71.
Taimede kunstlik tärkamine toimub kas maasse torgatud juurest või tüvesse poogitud võsust või maasse pistetud võsust või mõlemast üheaegselt.
72.
Maasse torgatud juurest kasvab humal, lagrits, liilia, aromaatne kalmus ja mõned teised taimed.
73.
Maasse juurduma pandud võsust kasvab roos, paju, viinapuu, karusmari, ........ ja mõningad teised taimed, mille juurdumine iseäranis .........................................
74.
......... teise taime tüvesse poogitud võsust tärkab uus taim, kui võsu torgatakse korralikult puidu ja koore vahele, sellist kasvatamist nimetatakse ladina keeles vääristamiseks (insitio), kreeka keeles külgepookimiseks (Εμφύτευσις).
75.
Mõlemast üheaegselt, see tähendab, et nii maasse pistetud võsust kui ka tüvesse poogitud võsust kasvavad õlipuu, viigipuu, kirsipuu, õunapuu.
76.
Viimaks märgime kasvamise kohta ära kolm asja, mida tuleb tähele panna; ja nimelt: 1. aega võsude kasvatamiseks; 2. taimede kiirust ja aeglust tärkamisel; 3. kohti, kus taimedele meeldib kasvada.
77.
Aeg on kevad; nimelt on see säärane osa aastast, mis teeb meie jaoks lähedasemaks Päikese, mille soojuse, valguse ja peidetud mõjuga teisenevad ja jaotuvad laiali muuhulgas taimede seemned ja koguni taimed ise niimoodi, et nad muutuksid kasvamiseks sobivamaks. Ilusasti laulab sellest Poeet:
Avab õied kevad ja naeratus kevadel kõikjal
kevadest kaunim on aasta ringi mis veel.9
78.
Kiiruse ja aegluse taimede tärkamisel teeb kogemus ise ilmsiks; sellal kui mõni taim kerkib nähtavale paari päevaga, tärkab teine aasta jooksul vaevu.
79.
Ent see kiirus ja aeglus ripub peamiselt ära taime ainulaadse kuju jõust endast; nagu paikneb selle põhjus elusoojuses ja seemne niiskuses; nimelt seemned, millele on omane tugevam elusoojus ja pehmem niiskus, need idanevad kiiremini, kuid millele on omane nõrgem soojus ja raskem niiskus, need edenevad aeglasemalt.
80.
Mis puudutab kohti, siis mõned taimed armastavad mägiseid, teised lauskmaa, kolmandad metsaseid, neljandad kiviseid, viiendad veerikkaid paiku. Tõesti, mõned rõõmustavad külmade, teised soojade paikade üle.
81.
Teine taimede absoluutne seisund on lehtede kandmine (φυλλοφορία), millega taimedel lehti välja juhitakse.
82.
See lehtede väljajuhtimine tekib paksema ja toorema toitemahla eritumisest.
83.
Kolmas seisund on õite kandmine (ἀνθοφορία), millega taimedel õied välja juhitakse rikkalikuma ja küpsema toitemahla eritumisel, kui seda on vedelik, millega juhitakse välja lehed.
84.
Neljas on lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία), millega lehed taimedel alla langevad.
85.
Ent lehtede allalangemist kohtab peamiselt neil taimedel, mille