Äike. Artur I. Erich
ning nad astusid üle saali väljapääsu poole.
Neid jälgisid sajad silmapaarid.
Orkester hakkas mängima. Strauss. Straussi helisev valsiviis läbis saali, tungis südametesse, pani pead pöörlema ja jalad keerlema.
Nagu unes sammus Meeri oma sirge seljaga mehe käevangus. Kuidas oleks ta praegu tahtnud koos teistega tantsupõrandale jääda ja kas või ühegi ringi nende võrratute valsihelide saatel oma uues ballikleidis koos Georgiga keerelda, keerelda…
Üheaegselt märkasid Meeri ja Georg, et teiselt poolt läheneb neile hallipäine kindralivormis mees. See oli kindral Paulson, kelle loengut Georg oli kord kõrgemas sõjakoolis kuulanud.
Georgil hakkas ebamugav. Mõte, et kindralgi võis juhtunut näha-kuulda, ei meeldinud talle.
„Tervist!” kummardas ta kindralile ja tahtis edasi minna.
„Major Õigus!” peatas kindral teda sõbralikult. „Ehk tutvustaksite mulle oma julget ja kaunist abikaasat?”
„Meeleldi, härra kindral! Saage tuttavaks!”
Meeri ulatas käe. Kindral surus seda ilmse sümpaatiaga ja pöördus siis uuesti Georgi poole:
„Kuidas reis läks? Kuulsin, et hästi, see on tubli! Muide, sellest on veel vara rääkida, aga võib-olla te teate, et kolonel Halje viiakse üle Sõjaministeeriumi. Uueks kandidaadiks pataljoniülema kohale on esitatud teid. Mina toetan!”
„Tänan, härra kindral! See oli mulle uudiseks.”
„Seda ma usun, seda ma usun… Te vist kiirustate, ma ei pea teid kauem kinni. Kõike head!”
„Head tervist, härra kindral!”
„Head aega!”
Georg toetas Meerit küünarnukist ning juhtis ta uksest välja.
Koju läksid nad jala. Tänav oli tühi ja kõle. Georg hoidis kindlalt oma nõtke naise käsivart ja oli rahul selle lühikese õhtuga. Võibolla oleks mingi väike süütunne teda vaevama jäänud, aga jutuajamine kindraliga surus kõik eelnenu tagaplaanile.
Kodus vaatas Meeri nukralt oma tühja tantsukaarti. Tantsud olid olnud kolmes osas, kokku viisteist. Ajakirjanduses oli juttu olnud, et Eestit peetakse Euroopa ulatuses kolmandaks tantsumaaks Inglismaa ja Taani järel. Kõigile meeldib tantsida, ka Meerile. Seda võimalust talle aga ei antud, ta ei saanud tantsida ei valssi, ei foksi, ei tangot, ei reilendrit, ei padespanni ega ühtegi teist tantsu viieteistkümnest… Kas asi oli tõesti seda väärt? Ja edaspidi? Millise näoga astub ta edaspidi kolonel Siineri ette?
Georg aga ütles:
„Nüüd ma näen, et sa armastad mind tõesti!” Ja lisas naerdes, et niisugust vastulööki oli sellele naistekütile just vaja.
Ohvitserkonna hulgas andis juhtum veel tükiks ajaks kõneainet. Kolonel Siiner aga hoidus sestpeale Õiguse perekonnaga kokku puutumast, mis oli Georgile väga meeltmööda.
V
Greta istus trammis. Ta sõitis oma õe Alla juurde, kes elas Pärnu maanteel Diakonissi haigla vastas. Ta käis Alla juures harva, sest Alla oli õhtuti teatris. Täna aga oli tal vaba päev ja Greta kasutas seda ära, et õde kohata. Õieti polnud see meeldiv külastus. Greta oli õe peale pahane ja seepärast otsustas ta selle käigu ette võtta. Gretat häiris, et õde ei osanud oma rahadega välja tulla. Ta elas lihtsalt üle oma võimaluste. Tihti käisid nad Eugeniga ju ka restoranis söömas – nojah, kui Estonia Valge saal nii käeulatuses asus, ja pealegi ei olnud Alla just hea kokk. Ainuke neljast õest, kellele ei meeldinud toitu valmistada. Ega Olligi pliidi ees seisnud, Ollil oli selle jaoks teenija, kuid ta oskas keeta ja oskas teenijat juhendada. Gretat häiris praegu just see, et Alla mitte üksnes ei laenanud raha, mida ta kunagi lubatud tähtajal tagasi ei maksnud, vaid ta laenas ka Greta kleite. Muidugi sai Greta aru, et õde viibis väga palju seltskonnas ja enamasti liikusid seal ühed ning samad inimesed ja sellepärast ei saanud ta rohkem kui kaks korda üht tualetti kasutada, isegi siis, kui kleit oli tagasihoidlik. Just seetõttu laenaski ta tihtipeale Greta kleite. Need olid talle ehk veidi avarad, kuid vööd sai ju pingutada. Olli käest ei söandanud ta küsida, ehkki Olli garderoob oli hulga rikkalikum kui Greta oma. Ei tea, kas Olli olekski lubanud. Eks elus ole ikka nii, et kes on kõige rikkam, see on ühtlasi ka kõige kitsim. Meeri rõivaid ta aga ei laenanud, sest häbenes Georgi, kes oli tema meelest liiga pedantne. Ent võib-olla ka sellepärast, et Georg oli tema mehe ülemus. Greta ei keelanud oma riideid. Ehkki tuli ette olukordi, kus tal endal oli vaja kusagile minna ja oleks tahtnud uue kleidi selga panna, kuid see oli parajasti õele laenatud. Nagu raha, nii ei rutanud Alla ka laenatud riideid tagastama.
Rohkem ma temale oma kleite ei anna, nüüd aitab, mõtles Greta meelepahaga. See viimane laenamine ületas ju kõik eelmised.
Greta ootas oma uut lillat kleiti, mille oli üheks õhtuks õele laenanud, juba kaks nädalat. Ja kuna Alla ikka veel oma nägu ei näidanud, võttiski Greta selle teekonna ette.
Tramm jäi seisma raudteeülesõidukoha taha. Alati pidi seal ka ootama! Juba mitu trammi ja paar voorimeest seisid mõlemal pool tõkkepuud. Kaugesõidurong sõitis aeglaselt üle tänava, kuid tõkkepuud ei avanenud ikka. Siis tuli teiselt poolt kaubarong ja see venis veelgi aeglasemalt ning jäi koguni pidama keset teed. Loomulikult seisis ka kogu liiklus. Passi nüüd siin, torises Greta endamisi.
Poleks maksnud tulla. Ehk tooks Alla homme ise kleidi ära. Rong ei mõelnudki liikuma hakata ja Greta oli juba närviline. Muidu ta seda ei olnud, kuid küllap sellepärast, et käsil oli niisugune teekond. „Siia peaks tingimata tunnel ehitatama,” rääkis kunagi Eugen. „Liiga palju seisuaega keset linna.” – „Aga see maksab palju raha,” ütles Bernhard, „riigil pole lihtsalt nii palju raha. Laenu isegi kõik kohad täis.”
See meenus Gretale ja ta mõtles, et tunnelit oleks tõepoolest vaja, nii võib ju igale poole hiljaks jääda. Kuid mis parata, kui riik pole nii rikas ja laenu isegi palju, mis sest mõelda! Peaasi, et tramm sõitma hakkaks ja ta oma uue kleidi kätte saaks. Viida siin nüüd aega. Ta oleks tahtnud täna juuksuri juurde minna, sest homme on lastel koolipidu ja temagi läheb sinna. Muidugi, võiks ju paluda, et Alla talle soengu teeks, kuid Greta oli Alla peale pahane ja otsustas seepärast mitte paluda.
Alla oskas kaht ametit. Ta õppis ju juuksuriks, ehk küll see ei meeldinud – see ei olevat sünnis amet naisterahvale. Kuid Alla, tol ajal veel Alma, oli kangekaelne ja viis oma tahtmise läbi. Ja saatuse tahtel sai ta tööle Estonia teatrisse. Sinna jäi ta juuksurina ametisse küll ainult paariks aastaks. Siis juhtus nii, et lavastaja kuulis, kuidas ta üksi olles laulis Adele aariat Nahkhiirest. See operett oli parajasti mängukavas ja nii sai Allagi sõnad ja viisi selgeks. Kuna Allal oli väga ilus hääl, siis kutsus peanäitejuht ta koori laulma ja üsna varsti anti talle operetis mõni väiksem osagi. Alla hakkas ka Tenno Vironi juures laulutunde võtma. Ja nüüd laulis ta juba mitu head aastat subretiosi, mis tema temperamendiga suurepäraselt sobisid. Ega keegi sugulastest imestanudki, et Almast Estonia laulja sai, sest Alma laulis ju lapsepõlvest saati. Ja ka täiskasvanult, kui juhtus kitarr käepärast olema, haaras Alma pilli ning laulis jupi mõnest tuntud operetist. Seda tegi ta alati teatraalselt: ta silmad välkusid ja õlad liikusid veidi kelmikalt kaasa. Jah, sugulased ei imestanud, et Almast operetitäht sai. See tundus neile koguni seaduspärane.
Ainult isale ei meeldinud see hoopiski. Ta leidis, et näitlejaamet on veelgi sündsusetum. Parem juba jääda juuksuriks – tema arvates oli näitlejast aste allapoole juba kõrtsilaulja. Jumal hoidku, et tütar nii sügavale ei langeks! „Ei uskunud küll, et tütardele selleks gümnaasiumihariduse andsime, et nad teatrilaval kergemeelseid naisi mängida saaksid,” ohkas ta iga kord oma valgesse habemesse. Veidike liialdas ta ka või ei mäletanud ta enam, et gümnaasiumi lõpetas ainult Meeri. Teised õed katkestasid õppimise poole pealt, sest isal oli oma pudupoes tihtipeale rahadega kitsas käes ja ega need tütred just eriti õpihimulised olnud. Pealegi elasid vanemad eemal Pärnu linnas ega saanud oma täiskasvanud tütardele enam igat asja sõrmega ette näidata, ehkki oleksid seda väga soovinud – nagu kõik lapsevanemad.
Gretale meeldis, et ta õde on lauljanna. Alla