Äike. Artur I. Erich
hakkas kaubarong edasi veerema, tõkkepuud tõmmati üles ning tee oli sõidukitele avatud. Greta väljus trammist järgmises peatuses.
Alla kodu asus ühekorruselises puust majas, mille aknad olid nii maa ligi, et iga uudishimulik mööduja võis sinna sisse vaadata.
Mõni vaataski, kuid sai pika nina, sest Allal olid hästi tiheda mustriga fileekardinad. Alla kahetoaline korter oli seestpoolt palju mugavam ja avaram, kui seda oleks väljast arvata võinud. Ja mööbel oli tal kaasaegne. Nad ostsid tihtipeale midagi uut ja müüsid vana siis võileivahinna eest ära.
Alla oli üksinda kodus ja terve tema olek avaldas imestust, et Greta tema juurde tuli. Nad käisid harva teineteise pool. Ikka oli siis mõni sündmus, kas tähtpäev või igakuine kaardiõhtu. Viimast korraldasid enamasti Olli või Greta.
„Kas juhtus midagi?” Alla tumedad silmad muutusid veelgi sügavamaks. Kuna Greta kohe ei vastanud, päris Alla edasi: „Kas keegi jäi haigeks või?”
„Miks siis kohe haigeks?” Greta sülitas kolm korda üle vasaku õla.
„Noh, ma mõtlesin, et sa tulid nii ootamatult!”
„Aga mina ootasin, et sina tuleksid. Ootasin üle kahe nädala!” Greta hääl oli kategooriline.
„Miks siis?”
„Aga sa pidid mu lilla kleidi kohe järgmisel päeval ära tooma!”
„Ah, ainult sellepärast tulidki!”
Greta tajus, et Allal on piinlik. Ja tal endal oli veelgi piinlikum. Oli tal vaja tolle tühja kleidi pärast seda janti! Miks ta üldse tuli? Oleks võinud siiski kannatada, ega ta ilma riieteta ole. Greta oleks nüüd meeleldi õe käest vabandust palunud, et oli nii kärsik ja ise kleidi järele tuli.
„Ma keedan kohvi!”
„Oh ei, pole vaja, ega ma kauaks jää, mul on veel tegemist.”
„Miks sa nii närviline oled? Ega sa jälle rase ole?”
„Ei ole.”
„Tõsiselt?”
„Ausõna, ei ole. Vahepeal arvasin küll, peaaegu kuu aega jäi vahele,” tunnistas Greta.
„Sa jääd nii kergesti,” ütles Alla ning tema hääles oli nukrust ja kadedust. „Istu siis ometi!”
Greta istus.
„Kuidas tüdrukud elavad?”
„Kenasti.”
„Õpivad hästi?”
„Muidugi. Nad on ikka hästi õppinud!” Greta hääles kõlas emauhkus. Ta tabas seda ka ise ja kahetses kohemaid, kuid midagi ei olnud enam parata. Alla oli küll viimane, kelle ees tohtis oma emadusega uhkustada.
Üle Alla näo libiseski vari.
„Õnnelik naine,” ütles ta. Ja pärast väikest vaikust: „Tead, ma sain ühe Diakonissi õega tuttavaks ja rääkisin talle oma murest ja ta lubas mind aidata.”
„Kuidas see naine sind aidata saab?”
Ta lubas Jumalat paluda ja käskis mul ka paluda, hästi palju paluda. Ta ütles, et ma võin igal vabal minutil paluda. Jumal ei pane seda pahaks, et ma palvemajja ei lähe, sest mul ei ole aega, pean teatris käima. Ja tead, Greta, ma räägin ainult sulle: ma palvetan isegi siis, kui laval olen ja mul parajasti etteastet pole.”
„Nojah, eks sa ise tea. Aga minu meelest ei sobi teatris Jumalat paluda. Kodus on iseasi,” ütles Greta, ja tahtes teemat vahetada, küsis: „Kus Eugen siis on?”
„Läks staapi üht protokolli kirjutama,” vastas Alla veidi ebalevalt. Gretale tundus, et õde ei usu seda isegi.
„Ah soo. Kuule, Alla, ma hakkan pealegi minema. Mul on veel hulk tegemist. Homme on tüdrukutel koolipidu ja pean veel nende peokleitide kraesid tärgeldama. Anna palun mu kleit kätte!”
„Kas sul on seda tõesti vaja?” küsis Alla imeliku häälega.
„No muidugi, ma tulin ju ainult selle pärast siia!”
„Ma tahtsin seda ülehomme veel kasutada. Tead, meil on ühe näitleja tuluõhtu ja pärast väike ball.”
„Aga mul on seda kleiti endal juba homme vaja. Prantsuse Lütseumis on homme pidu, saad aru!” Greta oli ärritatud.
Alla ei vaadanud õe poole, tõusis hoopis üles ja kohendas kardinat. Alles mõne aja pärast ütles ta:
„Mul ei ole seda kleiti siin.” Ja ise seisis ikka veel seljaga õe poole.
„Kuidas? Kuhu sa mu kleidi siis jätsid?”
„Mis sa pärid. Juhtus nii.”
„Mida sa segad, Alla! Palun too kohe mu kleit siia, mul ükskõik, kustkohast! Aga kus ta siis on?”
„Pandimajas.”
„Hull oled?!”
„Võib-olla tõesti. Aga usu, mul ei olnud teist teed.”
„Minu uue kleidi viisid pandimajja! Kuidas sa tohtisid! Ma sain teda ainult korra kanda! Pandimajja!” See tõik lihtsalt ei mahtunud Greta hinge. Tema ise polnud veel kordagi pandimaja ust kulutanud. Alla seevastu üsnagi tihti.
„Võib-olla sa ei mõista mind. Aga olukord oli niisugune, et mu laulatussõrmuse tähtaeg sai juba täis ja ma pidi ju ta välja lunastama, muidu oleks sõrmus maha müüdud. Ja see oleks midagi halba tähendanud. Lahtist raha meil ei olnud ja laenata polnud kah kuskilt.”
„Küsinud minult parem raha!”
„Mul oli piinlik, eelmine võlg veel osaliselt maksmata. Ja et laulatussõrmust välja lunastada, siis viisingi su kleidi sinna. Ma saan järgmisel nädalal palka, siis ostan ta välja, ausõna, ja toon sulle ära!”
„Ma ei tahagi enam seda kleiti! Mismoodi ma niisuguse kleidi selga panen, mis on pandimajas rippunud! Huh!” Greta oli vihane.
„Kes seda siis teab! Ega seal väljamüüki ole. Ja sa põlastad seda kohta ilmaaegu. Paljud inimesed viivad oma talveriided sinna hoiule, kuna seal hoitakse koide eest, endal pole muret.”
„Mina pole küll seda kuulnud. Minu tutvusringkond seda asutust ei külasta!”
„Minu omad aga küll. Näitlejad on vaene rahvas.”
„Elavad üle oma jõu. Just nagu sinagi!” Greta näitas käega toa sisustusele.
„Võib-olla, aga ma lihtsalt ei oska teisiti,” lausus Alla alandlikult.
„Jäta see kleit endale!” ütles Greta tigedalt. „Ja mina jätan laste koolipeole minemata, sest mul pole midagi selga panna!” Ta hakkas ukse poole astuma. Aga vaatas siis veel kord vilksamisi õde, ja nähes teise õnnetut nägu, kahetses samas oma käitumist. „Ah, Alla, ma olen ärritatud, sest… Tead, ma tahtsin nii väga selle lilla kleidiga peole minna, see sobis mulle nii hästi. Aga olgu peale, panen midagi muud. Kuule, Alla, kas sul pole praegu üldsegi raha?”
„Ei ole.”
Greta tuhnis oma kotis ja leidis sealt kaks krooni.
„Võta!” ulatas ta raha õele. Greta teadis, et päris ilma rahata on võimatu elada.
„Aitäh, Gretake! Ega sa mulle pahane ole?”
„Ah, mis, enam ei ole,” ütles Greta, sest kõigest hoolimata armastas ta oma õde.
VI
Ootamatult tuli majja õnnetus. See tabas valusalt kogu peret.
Hommikul veel täie tervise juures olnud pereisa Juhan Richt hakkas äkki kurtma valude üle kõhus. Need muutusid aina teravamaks.
„Tuleb arst kutsuda,” ütles Nelli Richt kindlalt.
„Küll see läheb üle,” puikles pereisa, kes kartis nagu väike laps arste ja haiglat.
Isa vastumeelsusest hoolimata helistas Georg doktor Tiigile,