Appassionata. Märt Laur
õigustada. Või kui ta seda siiski teeb, siis ainult täie teadlikkuse ja aususega, üritamata iseendale mõne ilusa ettekäändega kotti pähe tõmmata.
Jook lajatas talle pähe nagu nelisada lehekülge viimast „Muusikaentsüklopeediat”, täis habemikke ja kiilaspäid, kelle nimesid loobiti loengutes peenrahana ja pühiti inimeste mälust nagu tolmukübe käiselt. Ta püüdis hetke kujutleda sissekannet enda kohta.
Salvari, Pietro (1934–1999). Itaalia helilooja.
Pms tööd: „Süit nr 3 D-duur” (1955), sümf. poeem „Diderot” (1961).
Mõne hetke otsis ta muusikalist vastet Dostojevski kompleksile, sellele pigimustale käegalöömisele, mida tunneb algaja kirjanik, võrreldes oma töid meistri omaga. Beethoveni kompleks? Suur Gustav Mahler ei julgenud oma esimest sümfooniat avaldada enne neljakümneseks saamist, teades, et seda hakataks kohe võrdlema Ludwig van’i töödega, eriti „üheksandaga”. Arvestades, kuidas vanamehe vari teda saatis, oli ehk paremgi, et kümnes sümfoonia jäi kirjutamata – selle grandioossus oleks niigi häbeliku ja ennast vihkava Mahleri võinud viia oma teoste ahjuviskamiseni või sundinud lausa oma elu kallale kippuma.
Ta tegi Glenliveti pärale lõpu, keeras end diivanile kössi ja tõmbas pintsaku peale. Nüüd, tundis ta, jah, nüüd on kriidiring tema ümber sulgunud – kõnni sees palju tahad, üle joone ei saa astuda. Kummaline, kuidas vanasti, elades nädalast nädalasse pinge, ärrituse ja alalõpmatu rahapuudusega, igatses ta korrapära, kuid nüüd oleks heameelega tahtnud toda vana elu tagasi. Ta oli hakanud minuteid lugema: kolm minutit kemmergus, kaheksa minutit riietudes, kaks minutit muna keemist oodates, neli minutit suitsu tehes, seitseteist minutit lehte lugedes. Igaüks neist hetkedest vaid ühekordselt kasutatav, igaüks kaotsi läinud, ilma et ta suutnuks sellega midagi paremat ette võtta. Kui ta ka midagi tahtis, ei suutnud ta sellest kinni haarata. Võimatu. Kuidas teised seda teevad? Kas oli tal kelleltki õppida?
Iga aasta, mõtles ta, on nagu sama stseeni kolmsada kuuskümmend viis duublit.
Pietro ärkas varahommikul iivelduse ja tundega, nagu oleks ta öö läbi kivisütt seedinud. Ribikardinate vahelt torkis lahja sidrunkollane valgus, mida vaadates hakkas tal silmapõhjades ja oimusagarate vahel tuikama. Terve öö oli ta unetult nihelenud, üritades sättida ennast vana diivani lohkude ja kühmude järgi, ning ta kere valutas. Ta loputas nägu külma veega, kuivatas käed juustesse ja nühkis kraelt pleki, mida asjatundmatu (või lihtsalt kuri) pilk võis pidada huulepulga jäetuks. Seejärel helistas ta oma korterisse ja nagu arvata, ei võtnud keegi toru.
Mida kuradit siis nüüd?
Ta pilk langes kollakasvalgele ümbrikule. Mõnel teisel päeval ja mõnes teises seisundis oleks ta öelnud, et see valendas kutsuvalt. Praegu märkas ta eelkõige seda, et noodipaberid on sinna topitud ilmselgelt purjus käega. Ta võttis need süütundega välja, koputas vastu lauda sirgeks ja jäi neid uuesti vaatama.
Mitusada kilomeetrit põhja pool, Polizia di Stato hallist graniidist majas, mis hõlvas geoloogilise laamana suure osa kvartalist ja näis möödujatele alalõpmatus rusuvas pealelangemises, koputati rutakalt komissari kabinetiuksele. Tema mõmina peale sisenes kahvatu näoga noormees, andis ilmaasjata au (ja sedagi lohakalt), ootas, kuni ülemus kustutas sigareti, ning näitas talle siis rohelist mappi.
„Ja see on mis?”
„Käisime haiglates kahtlusaluste pilte näitamas. Härra Cesare… vabandust, härra komissar,” lisas ta kiiruga lõppu ja neelatas kuuldavalt. Ta pilk eksles kitsas ruumis, mis pidanuks igal noorel uurijal karjäärihimu kui mitte kustutama, siis vähemalt tekitama selles osas kõhklusi.
Cesare tegi kärsitu käeviipe. „No too see siis siia… Jah, lase edasi.”
„Just nii. Ühesõnaga, meile on ju teada, et nagunii on Brigate Rosse asja taga, ma mõtlen toda kuuenda aprilli plahvatust. Sama käekiri, samasugune sihtmärk, eks ole.” Ta astus ettevaatliku sammu lähemale. „Aga vaadake seda. Praegu saime kinnituse, et vähemalt ühte „brigaadide” liiget on haiglas nähtud, ja mitte niisama, vaid peaaegu selle mehe kõrvalvoodis, kelle käest me küsisime. Mis kõige parem – teda olevat enne märgatud tollesama auto juures, mis hiljem vastu taevast käis. See ei saa olla kokkusattumus. Vaadake ise, kõik on kirjas.”
Komissar keerutas mapist võetud fotot sõrmede vahel, tundes, kuidas munder pitsitab. See tegi ta tigedaks, aga kui ta oli tige, siis ta sõi, ja kui ta sõi, siis hakkasid püksid õrnadest kohtadest pitsitama, ja siis oli ta veel tigedam. Täna oli ta umbes kolme kanaprae mõõtu tige.
Ta viskas foto lauale. „Nojah… kurat sellest aru saab. Ja kes kurat selle pildi tegi? On tema näoga küll, aga… Kui see ikka on Carillo.”
„Carillo?”
Komissar kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis nime all sina teda tead.” Ta sättis ette tumepruunide sarvraamidega prillid, hoidis neid ühe käega ja vedas teise käe nimetissõrmega kaustas järge, lugedes: „Benedetto „El Beto” Carillo. Umberto Gravano. Carlo „Marx” Manozzo – haa, vennikestel on naljasoont.” Ta lükkas mapi eemale, nõjatus seljatoele ja süütas järgmise sigareti. Pakki jäi veel kümmekond, täheldas ta, aga oli alles hommik. Noh, mis seal ikka, kopsud pidasid veel vastu ja ka rögin polnud pahemuse poole läinud, rääkigu arst mida tahes… Ta raputas korraks pead, nagu mõtet füüsiliselt eemale heites, ja lausus: „Ma tean kõiki neid nimesid, aga viimased viis-kuus aastat pole temast midagi kuulda olnud. Pildid on muidugi rämps, ma võiks nende põhjal peaministri enda kongi visata – nagu ta poleks seda ära teeninud.” Ta koputas tuhakübemeid, peatus, vaatas teist üle prillide ja lisas: „Mitte et ma midagi sellist siin ruumis kunagi öelnud oleks.”
„Nii et midagi pole pihta hakata?”
See oli täpselt see, mida Cesare oli sekund tagasi mõelnud, aga ta suunurgad kerkisid iseteadvaks muigeks. „Sulle, viidikas, võib see nii paista. Ma olen oma elu jooksul kolm korda keerulisemaid juhtumeid lahendanud, ei ole ükski kord kuivale jäänud.”
Ta hääles ei olnud grammigi ebalust. Kui sama mees oli haiglast läbi käinud, siis pidi sellest olema jäänud ka mingi jälg – teistsugune kui tavaliselt, sest jäljed varasematest kordadest olid harilikult nõgised, levitasid kõrbeliha lõhna ja jõudsid koroneri lauale harva ühes tükis.
Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas koni tuhatoosi, aga uut sigaretti ei võtnud. Sigaretid tegid ta pehmeks, liiga pehmeks, aga praegu tundis ta, et vajab ennast teravana. Ühtlasi kadus üleolev muie ta suult ja asendus tavapärasema, läbistava asjalikkusega.
„Hea küll,” ütles komissar, „kutsu teised ka siia. Ma räägin, kuidas me seda asja nüüd edasi uurime.”
II
Vana Manzo oli nende miljoni töölise seas, kes lahkusid 1920ndatel oma kodust, et otsida tööd lõunapoolsetes piirkondades, teenides ühe koha peal paar hooaega ning rännates siis järgmisse kohta nigelat palka saama. Selleks ajaks oli L’Eco d’Italia ilmunud juba pool sajandit ning esimesed itaallaste kogukonnad New Yorgi Mulberry Streetil ja Five Pointsis üles kasvatanud kolm põlvkonda asunikke. Igavene rändamine oli muutunud üksikute õnnetute eluviisist kogu Lõuna-Itaalia elunormiks, kuid rändude haare ulatus harva üle ookeani. Mõned tegid katset Mehhikos, Venetsueelas ja isegi Kolumbias, kuid ekvaatorilähedane kliima osutus enamikule talumatuks.
Hoolimata mäenõlvu ja lauskmaad katvatest veiniistandustest polnud Itaalia pinnas kuigi viljakas, väsinud sadu aastaid kestnud lakkamatust harimisest. Tsitruseistandused Sitsiilias ja Calabrias, mis olid varem andnud rasket tööd tuhandetele inimestele, pidid peatselt alla vanduma Kalifornia ja Florida puuviljadele, mille voog ei lakanud ka halvimatel aegadel, ning kui Itaalia hakkas Venemaalt ja Ameerikast nisu sisse vedama, varises ka viljakasvatus, viimane tugisammas.
Manzod olid juba kolm korda elukohta vahetanud, jäädes viimasel korral pidama Monte dell’Angelosse, kus näis tööd jätkuvat pikemaks ajaks. Maja, mille vana Manzo poolmuidu ostis, oli üle aastakümne tühjana seisnud, kuid seinad olid hästi laotud ja sarikad pehkimata. „Ma tahan, et sellest saaks kodu ka mu lastelastele,”