100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry
kahtlus hajus. Sooblinahad paitasid ta kaela. Uhke nagu kuninganna, jalutas ta tänavatel Brady käevangus. Äärelinna tänavatel polnud keegi varem vene sooblit näinud. Sõna läks liikvele, uksed ja aknad avanesid ning täitusid uudishimulike nägudega, kes kõik ihkasid ihusilmaga näha nahku, mille Brady oli oma tüdrukule kinkinud. Kõikjalt kostis ahhetamist ja ohhetamist, kui nad möödusid. Molly parem käsivars oli Brady käevangus ning nägu uhke kui printsessil. Töötamine polnud kustutanud Brady toredusearmastust ning iha kalli ja ehtsa järele. Nurgal kohtasid nad gruppi Ahjutoru Kamba liikmeid, kelle välimus oli nagu alati laitmatu ning kes, nagu alati, aega surnuks lõid. Kui Brady ja Molly neist sõna lausumata möödusid, kergitasid nad kaabut.
Kolm kvartalit imetletud paarist eemal jalutas uurija Ransom politsei peaametist. Ransom oli ainuke võmm, kes võis Ahjutoru rajoonis midagi kartmata ringi liikuda. Ta suhtus siinsetesse elanikesse ausalt ja kartmatult, eeldades, et nood on inimolendid. Ta meeldis paljudele ning aeg-ajalt sai ta kasulikke vihjeid, kust leida seda, mida ta otsima on tulnud.
“Mis elevus see tänavatel täna valitseb?” küsis Ransom pleekinud punases sviitris noorukilt.
“Inimesed on leilis nirginahkade pärast, mille Lapsuke oma totsile kinkis,” vastas nooruk. “Mõned räägivad, et ta maksis nende eest üheksasada taala. See võib isegi õige olla, sest need näevad tõesti peened välja.”
“Kuulsin, et Brady on pea aasta ausat ametit pidanud,” lausus uurija. “Ega ta ometi kampa tagasi pole läinud?”
“Ta käib endiselt tööl,” ütles punase sviitriga nooruk, “kuid ütle, semu, kas sa jagad midagi nahkadest? Minu arust ei sobi torujüri töö ja Lapsukese totsi karusnahad kuidagi kokku.”
Ransom sai jalutava paari kätte inimtühjal jõe äärde viival tänaval ja puudutas selja tagant Brady küünarnukki.
“Pea hetkeks kinni, Brady,” ütles ta vaikselt, vaadates samal ajal Molly stiilselt üle vasaku õla heidetud pikka sooblisaba. Brady, kes vanast ajast politseinikke vihkas, kortsutas kulmu ja astus uurijast kaks jardi eemale, enne kui peatus.
“Kas sa käisid eile proua Hethcote’i juures, kes elab West Side’i Seitsmendal tänaval, toru parandamas?” küsis Ransom.
“Käisin,” vastas Brady. “Mis siis?”
“Ta väidab, et tuhat dollarit maksvad sooblinahad kadusid ta majast umbes sellel ajal kui sinagi. Kirjeldus langeb kokku nendega, mida su daam praegu kannab.”
“Kurat võtku,” kisas Brady vihaselt. “Tead väga hästi, et tegin selliste asjadega lõpu, Ransom. Ostsin need nahad eile…”
Brady vakatas.
“Tean, et sa viimasel ajal oled ausalt leiba teeninud,” ütles Ransom. “Annan sulle võimaluse. Lähme koos karusnahkadega sinna, kust sa need ostsid. Daam tulgu kaasa ja kandku neid teel sinna. See on õiglane, Brady.”
“Eks lähme siis,” nõustus Brady, kuid äkki jäi ta seisma ning vaatas isevärki ilmega Molly segaduses ja ängis nägu.
“Pole vaja,” ütles ta otsustavalt. “Need on proua Hethcote’i sooblid. Pead nendest loobuma, Moll. Niikuinii poleks need sulle küllalt head, kui need ka miljoni maksaksid.”
Molly klammerdus meeleheitlikult Brady käsivarre külge.
“Oh, kallis, sa murrad mu südame,” ütles ta. “Olin sinu üle nii uhke ja nüüd… Kuhu meie õnn küll kadus?”
“Mine koju,” sõnas Brady metsiku ilmega. “Lase käia, Ransom, võta nahad ja laseme siit jalga. Oota hetk – mulle tuli meelde, et… Ah, ei midagi. Kui tahad, Moll, tule kaasa. Olen valmis, Ransom.”
Palgivirna tagant, mis oli valmis pandud, et seda mööda jõge alla parvetada, ilmus nähtavale konstaabel Kohen. Uurija andis talle märku, et ta nende juurde tuleks. Kohen tuligi. Ransom selgitas.
“Loomulikult,” sõnas Kohen. “Kuulsin samuti kaotsiläinud sooblinahkadest. Omanik väidab, et need varastati. Ütled, et need on needsamad?”
Konstaabel võttis Molly boa saba kätte ja vaatas lähemalt.
“Kunagi,” ütles ta, “müüsin Kuuendal avenüül karusnahku. Jah, see on Alaska soobel. Boa maksab kaksteist dollarit ja muhv…”
Plaks! maandus Brady jõuline käsi kordniku suul. Kohen vankus ja kukkus maha. Molly karjatas. Ransom tuli Brady ja Koheni vahele ning pani noormehe käed raudu.
“See boa maksab kaksteist ja muhv üheksa dollarit,” lõpetas kordnik. “Kes rääkis siin tuhandedollarilistest nahkadest?”
Brady istus palgile, nägu tulipunane.
“Täpselt nii, Solomonski!” lausus ta tigedalt. “Maksin kõige eest kokku kakskümmend üks dollarit viiskümmend senti. Rohkem ei õnnestunud mul kuue kuuga kokku hoida. Mina, kes ma olen nii peen, et ei vaata odavate asjade poolegi! Olen hale bluffija, Moll. Minu palk ei küüni vene sooblini.”
Molly riputas end noormehe kaela.
“Ma ei hooli karvavõrdki sooblitest ega terve maailma rahast,” hüüdis ta. “Ainus, mida ma tahan, oled sina. Oh, kallis, oled hullupööra suureline puupea!”
“Võid käerauad ära võtta,” ütles Kohen uurijale. “Enne, kui ma jaoskonnast lahkusin, nägin raportit, mis teatas, et proua oli oma sooblinahad üles leidnud. Need olid kogu aeg ta garderoobis rippunud. Noormees, annan sulle andeks, et mulle rusikaga näkku lõid – see säästis meie kõigi aega.”
Ransom andis Mollyle karusnahad tagasi. Tüdruk vaatas naervate silmadega Bradyt, mähkis boa endale ümber kaela ja viskas kuninglikul ilmel saba üle vasaku õla.
“Kaks noort lolli,” ütles kordnik Kohen Ramsonile neile järele vaadates. “Hakkame astuma.”
SOTSIAALNE KOLMNURK
KELL lõi kuus ja Ikey Snigglefritz pani pressraua käest. Ikey oli rätsepa õpipoiss. Kas tänapäeval on veel rätsepa õpilasi?
Terve päeva lõikas, traageldas, pressis, paikas ja puhastas Ikey haisvas auruses rätsepatöökojas rõivatükke. Tänaseks oli tööpäev läbi ning Ikey võis rahuliku südamega haakida oma vaguni tähe külge, mis säras ta võimaluste taevalaotuses.
Oli laupäeva õhtu ning boss pani ta pihku kakskümmend määrdunud ja kortsus dollarit. Ikey ambitsioonid polnud suured – ta eelistas madalas vees sulistada. Niisiis tõmbas ta kulunud mantli selga, pani kaabu pähe, maniski ja närudeks kulunud lipsu ette, kinnitas selle kaltsedonist lipsunõelaga ja läks oma ideaale püüdma.
Kõigil meist on aeg pärast rasket töönädalat oma ideaale otsida, olgu selleks siis armastatu sülelus, piinokel, homaarid à la Newburg või tolmuste raamaturiiulite magus vaikus.
Pea kohal möirgamas õhuraudtee, läks Ikey piki tänavat, mida ääristasid tossavad tööstuskäitised. Kahvatu, kühmus, tähelepandamatu, armetu, lootusetu nii kehalt kui vaimult, leidis ta siiski niipalju jõudu, et jalutuskeppi viibutada ja odavat haisvat sigaretti suitsetada. Ülekantud tähenduses võib seda võtta ka nii, et ta toitis oma kõhetus rinnas pesitsevat ühiskonnabatsilli.
Ikey jalad viisid ta tuntud kohta, mida tunti Maginnise kohviku nime all. Tuntuks tegi selle see, et siin tavatses Billy McMahan sõpradega kokku saada. Ikey meelest oli Billy McMahan kõige suursugusem ja imelisem mees, kes iial maamunal kõndinud.
Billy McMahan oli siinse rajooni liider. Teda vaadates tuli meelde nurruv tiiger ning käsi, mis taevamannat puistab. Kui Ikey kohvikusse astus, seisis McMahan näost punetavana, võiduka ja võimukana keset hõiskavat rahvahulka, mis koosnes ta sabarakkudest ja valijaskonnast. Nähtavasti olid täna valimised olnud ning kõik märgid näitasid, et Billy oli võitnud. Niisiis oli linnal uus luud, ning uus luud pühib alati hästi.
Ikey hiilis baarileti juurde ja vaatas hingeldades oma iidolit.
Billy McMahan oli täna imeline. Ta lai sile nägu naeris, hallide silmade pilk oli terav nagu kananokk, teemantsõrmus