100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry
tsirkus, kontsert ning muu Rufet nii palju veedelnud, et ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, ja kavatsesin talle järgmisel hommikul tõelisest ärist loengu pidada.
Olin just Morpheuse riiki rännanud, kui ärkasin ebameeldivate ja kilavate häälte peale. Tundus, nagu oleks kuskil läheduses kisanud nooruk, kes on roheliste õunte söömisest voolmed saanud. Tegin ukse lahti ja hüüdsin koridoris majaperenaist. Kui too pea oma toa ukse vahelt välja pistis, ütlesin: “Proua Peevy, ehk oleksite nii kena ja vaigistaksite oma last, et ausad inimesed puhata saaksid.”
“Söör,” vastas tema, “see pole minu laps. See, kes nii kisab, on siga, kelle teie sõber härra Tatum paari tunni eest oma tuppa tõi. Kui olete juhuslikult tema onu, teise põlve onupoeg või vend, oleksin teile väga tänulik, kui te sellele kärale lõpu teeksite.”
Viskasin endale mõned hilbud selga ja läksin Rufe tuppa. Rufe oli ärkvel, tuli põles ning minu sisse astudes valas ta parajasti hallikasvalgele vinguvale kesikule põrandal asuvasse väikesesse plekk-kaussi piima.
“Mis see siis olgu, Rufe?” küsisin ma. “Täna õhtul oli sinu kohus mind toetada, kuid sa ei teinud seda. Ja kuidas sa seda siga seletad? Kas see pole mitte tagasilangus?”
“Ära ole minuga kuri, Jeff,” lausus Rufe. “Sa tead, kui kaua ma olen sigu varastanud. See on mulle harjumuseks saanud. Täna õhtul nägin sobivat võimalust ning ei suutnud kiusatusele vastu panna.”
“Olgu,” ütlesin, “võib-olla põed sa tõesti kleptomaaniat. Võibolla on nii, et kui sind sigadest eemal hoida, küünib su mõistus kõrgemale ning siis oled suuteline tasuvamaid otsi tegema. Kuid miks tahad sa enda käsi ja hinge määrida nii ebameeldiva, rumala, perversse ja kisava elajaga, vaat seda ma ei mõista.”
“Seepärast, Jeff,” lausus Rufe, “et sead sulle ei meeldi. Sa ei mõista neid nii nagu mina. See siin tundub mulle eriti targa ja jõulise eksemplarina. Veidi aega tagasi käis ta tagumistel jalgadel üle toa.”
“Hea küll. Lähen nüüd tagasi magama,” ütlesin mina. “Proovi oma sõbrale selgeks teha, et intelligentsi põhialuseks on mitte kisada.”
“Tal oli kõht tühi,” õigustas Rufe. “Nüüd, kus ta on süüa saanud, jääb ta magama ning on vait.”
Mul on harjumuseks enne hommikusööki värsked ajalehed läbi sirvida, ükskõik, olen ma siis Hoe silindri või Washingtoni trükipressi raadiuses. Järgmisel hommikul tõusin vara ja leidsin eeskoja trepilt Lexingtoni kohaliku lehe, mille postimees sinna oli visanud. Esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli reklaamkuulutus esilehel.
Summa makstakse ilma küsimusi esitamata välja sellele, kes toob elusa ja tervena tagasi Beppo – kuulsa euroopa haritud sea, kes eile õhtul pääses lahti, läks hulkuma või varastati Vendade Binkleyde tsirkuse telgist.
Murdsin ajalehe kokku, pistsin põuetaskusse ja läksin Rufe’i tuppa. Too polnud veel riides ja toitis parajasti siga järelejäänud piima ja õunakoortega.
“Tere hommikust kõigile,” ütlesin südamlikult ja sõbralikult. “Niisiis olete ärganud. Notsu sööb hommikust. Mida sa kavatsed temaga edasi teha, Rufe?”
“Pakin korvi,” vastas Rufe, “ja saadan Mount Nebosse ema juurde. Temast saab minu äraolekul emale tore seltsiline.”
“See on üpris kena siga,” laususin mina sea selga sügades.
“Eile õhtul oli sul tema jaoks päris hulga teistsuguseid nimesid varuks,” sõnas Rufe.
“Oh, seda küll,” ütlesin mina, “kuid täna hommikul tundub ta mulle kenam. Kasvasin üles talus ning mul on sigade peale silma. Läksin tavaliselt magama kohe, kui päike oli loojunud, niisiis polnud ma varem ühtki siga tulevalgel näinud. Tead mis, Rufe,” ütlesin. “Annan sulle selle sea eest kümme dollarit.”
“Mul pole kavas seda siga müüa,” vastas Rufe. “Kõiki teisi, aga mitte seda.”
“Miks mitte seda?” küsisin kartes, et ta teab juba.
“Miks? Sest see siga on mu elu suurim saavutus,” põhjendas Rufe. “Ma ei tunne kedagi, kes millegi sellisega hakkama saaks nagu mina eile õhtul. Kui mul kunagi on kamin ja lapsed, istun tulevalgel ja jutustan neile, kuidas nende isa pani rahvast täis tsirkusest sea pihta. Võib-olla räägin seda ka oma lastelastele. Nad on kindlasti kõik minu üle uhked. Miks? Seal oli kaks telki, millest üks avanes teise. Siga oli esimeses telgis platvormil ketis. Teises telgis nägin hiiglast ning naist, kes oma lopsakatele valgetele juustele õiget välimust püüdis anda. Võtsin sea ja roomasin telgi ääre alt välja, ilma et siga oleks kõvemini piuksatanud kui väike hiireke. Välja jõudnud, pistsin ta kuue alla ja möödusin sadadest inimestest, enne kui pimedale tänavale jõudsin. Arvan, Jeff, et ma ei müü teda. Hoian ta endale kui oma vägitüki elava tõendi.”
“Siga ei ela nii kaua,” ütlesin mina, “et teda sinu lapsiku kaminaäärse idülli eksponaadina kasutada saaks. Küllap su lapselapsed usuvad sind ilma tematagi. Annan selle looma eest sada dollarit.”
Rufe näis olevat hämmingus.
“See siga pole nii palju väärt. Vähemalt sinu jaoks mitte,” ütles ta. “Miks sa teda nii kangesti endale tahad?”
“Pead mind kindlasti kuivikuks,” laususin naeratades, mis minu puhul on harukordne. “Sa ei osanud arvatagi, et minu iseloomus on ka kunstikalduvusi, kuid nii see on. Olen seakollektsionäär. Olen ebatavalisi sigu otsides maailma pahupidi pööranud. Mu kõige parem eksemplar on pärit Wabash Valleyst, kuid mul on teisigi, mis on saadud Merinost kuni Poola ja Hiinani välja. Mulle tundub, et see siga siin on puhast tõugu, Rufe,” jätkasin pealekäimist. “Tundub, et puhastverd berkshirelane. Seepärast tahangi teda endale.”
“Mul pole plaaniski sind pügada,” lausus Rufe, “kuid ka minul on kunstniku iseloom. Ma ei näe põhjust, miks poleks seavargus mingi kunst, kui teen seda paremini kui keegi teine. Mulle annavad sead loomingulist innustust ja arendavad annet. Eriti see siin. Ma ei saa tema eest sult kaks ja poolsada dollarit võtta.”
“Kuule,” ütlesin ma laupa pühkides. “Küsimus pole äris, vaid kunstis, õigemini filosoofias. Olles sigade alal asjatundja ja õpetaja, tunnen, et mu kohus inimkonna ees jääb täitmata, kui ma seda berkshirelast oma kollektsiooni ei lisa. Antud juhul pole rahal mingit tähtsust. Sead on alati olnud inimese sõbrad ja abilised ning tunnen, et käitun eetiliselt, kui pakun sulle selle looma eest viissada dollarit.”
“Jeff,” ütles seaesteet, “minule on see rohkem tunde- kui rahaküsimus.”
“Seitsesada,” ütlesin mina.
“Kaheksasada,” lausus Jeff, “ning rebin ta oma südamest välja.”
Võtsin riietealusest rahavööst rahapataka ja lugesin Rufele nelikümmend kahekümnedollarilist peo peale.
“Viin ta oma tuppa,” ütlesin, “ja panen hommikusöögi ajaks luku taha.”
Võtsin seal tagajalgadest kinni, mille peale too hakkas üürgama nagu tsirkuseorel.
“Las ma ise,” pakkus Rufe abivalmilt, surus sea ühe käega tugevalt kaenla alla, haaras teisega tema kärsast ja tassis notsu nagu magava beebi minu tuppa.
Pärast hommikusööki ütles Rufe, kellel pärast seda, kui ma olin teda rõivastega varustanud, oli ilmnenud haiguslik iha hilpude järele, et ta läheb Misfitzky juurde ja vaatab, kas tollel leidub lillasid sokke. Niipea kui ta oli lahkunud, hakkas mul kiire nagu ühekäelisel nõgesohatisega mehel tapeedi kleepimisega. Leidsin vana neegrist voorimehe, toppisin sea kotti ja sõitsin tsirkusesse.
Leidsin George B. Tapley väikesest telgist, mille aknaklapp oli üles tõstetud. Tapley oli paks, musta juuksepahmaka ja läbitungiva pilguga mees, kelle punase sviitri rinnaesist kaunistas neljakaraadilise teemantiga pross.
“Kas teie olete George B. Tapley?” küsisin.
“Kindel see,” vastas