100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry
iga paari sekundi tagant su nime ja rabeleb kinnihoidjate käte vahel, püüdes sinu juurde pääseda.”
“Mis tal viga on?” küsis Hart imestunult. “Sketš tuleb kolme päeva pärast uuesti lavale. Arsti jutu järgi on mu haav tühine. Ta saab oma nädalapalga täielikult kätte. Mis tal siis viga on?”
“Oled kas pime või loll,” lausus Vincente. “Tüdruk armastab sind ning mõte, et sa haavatud oled, ajab ta peaaegu hulluks. Mis sul viga on? Kas ta on sinu jaoks tühi koht? Oleksid sa ainult kuulnud, kuidas ta sind hüüdis.”
“Armastab mind?” küsis Bob, kergitades end kulissikuhjal, millel ta lamas. “Cherry armastab mind? See pole võimalik.”
“Soovin, et oleksid teda ise kuulnud-näinud,” lausus Griggs.
“Kuid, mees,” lausus Bob Hart end istukile ajades, “see pole võimalik. See on võimatu, ütlen ma sulle. Ma pole sellist asja uneski näinud.”
“Kõik, kel silmad peas,” lausus žonglöör, “näevad, et ta on sinu järele hull. Kuidas sa ise selles suhtes nii pime oled?”
“Aga, mu jumal,” ütles Bob Hart püsti tõustes, “see on liiga hilja. Liiga hilja, ütlen ma sulle, Sam. Liiga hilja. See ei saa nii olla. Ilmselt sa eksisid. See on võimatu. On juhtunud mingi viga.”
“Ta nutab sinu pärast,” jäi žonglöör kindlaks. “Armastusest sinu vastu püüab ta end teiste käest lahti rebida, ja hüüab nii valjult sinu nime, et lavaeesriiet ei juletud tõsta. Tee silmad lahti, mees.”
“Ah et armastab mind?” ütles Bob Hart silmade välkudes. “Kas ma ei öelnud sulle, et selleks on liiga hilja? Liiga hilja, mees. Miks? Sest mina ja Cherry oleme juba kaks aastat abielus!”
ÜLESTÕUSMISPÜHA
NÄEN vaimusilmas kunstnikku, kes närib pliiatsit ja kortsutab kulmu, kui tal tuleb joonistada lihavõttepilt kõigi sellele pidupäevale omaste kujunditega. Neid on neli:
Esiteks Kevad – paganlike rahvaste kevadjumalanna. Siin võib lasta fantaasial vabalt lennata. Võib maalida kauni pikkade juustega näitsiku, kes seisab sobiva kõrgusega rahahunnikul. Preili Clarice St. Vavasour, tuntud modell, poseeriks hea meelega selle “Unistuselkäija” – või kuidas Trilby seda iganes nimetama hakkab – jaoks.
Teiseks – ülestõstetud pilguga melanhoolse näoga daam, kes liiliaid vahib. Pilt sobib küll rohkem ajakirjade kaasi ehtima, kuid on igati teemakohane.
Kolmandaks – Miss Manhattan Viienda avenüü lihavõtteparaadil.
Neljandaks – Maggie Murphy, uus punane sulg vanal õlgkübaral, rõõmus ja enesekindel, seismas Suure tänava teelaiendil.
Muidugi jänkud ja munad, kuid neid me ei loe, kuni kriitikud neid kõvaks pole keetnud.
Selline piiratud võimaluste hulk näitab, et kevadpüha – üldrahvalik pidupäev – on meie kõige ähmasem ja muutlikum kujutlus üldse. Kevadpüha esineb kõigis religioonides, kuigi selle leiutasid paganarahvad. Minnes vaimusilmas tagasi esimesse kevadesse, näeme Eevat, kes viigipuult endale värsket rohelist lehte valib.
Nüüd, kui kriitiline sissejuhatus on tehtud, saime teada, et võime kõrvale heita väite, et kevadpüha on kuupäev, hooaeg, piduvõi puhkepäev või lihtsalt juhus. Et seda teoreemi tõestada, peame käima Danny McCree jälgedes.
Esimene ülestõusmispüha algas helgelt ja varakult, nagu kalendris laupäeva ja esmaspäeva vahele jääv pühapäev peabki olema. Päike tõusis kell 5.24 ja kell 10.30 järgis Danny selle eeskuju. Ta läks kööki ja pesi valamu kohal nägu. Ema praadis peekonit. Ta vaatas poja siledal näol olevat kindlat ja iseteadvat ilmet, kui too seebitükiga tegutses, ning mõtles tema isale, kui ta kakskümmend kaks aastat tagasi nägi meest seismas tühjal krundil Harlemi 2. ja 3. tänava nurgal, kus praegu on La Paloma korterelamu. Nüüd istus Danny isa elutoas lahtise akna all, tossav piip hambus, ja tuul sasis ta halle juukseid. Ta klammerdus ikka veel oma piibu külge, kuigi kaks aastat tagasi oli ta enneaegselt toimunud püssirohuplahvatuses nägemise kaotanud. Väga vähesed pimedad mehed suitsetavad, ja seda põhjusel, et nad suitsu ei näe. Saaksid sa õhtuste ajalehtede lugemisest täieliku naudingu ilma värvikaid pealkirju nägemata?
“Täna on munadepüha,” ütles proua McCree.
“Mulle omletti,” ütles Danny.
Pärast hommikusööki pani Danny, kes äripäevadel oli Kanali tänava tollimaja vankrimees, selga oma pühapäevarõivad saterkuue, vesti, mille juurde käis särav uurikett, jalga lampassidega püksid ja nahkkingad, ette valge maniski ning 14. tänava ja Tony puuviljaleti vahel toimuvalt öiselt väljamüügilt ostetud kikilipsu, ning pähe üleskeeratud äärega kõvakübara.
“Lähed välja, Danny?” küsis vana McGree veidi nukralt. “Räägitakse, et täna on mingi püha. Ja väljas on kena kevadilm. Tunnen, kui soe on õhk.”
“Miks ma ei peaks välja minema?” küsis Danny alalise pahurusega. “Kas peaksin toas konutama? Kas ma olen hobusestki halvem? Üks puhkepäev nädalas nii mulle kui ka hobustele. Kes maksab üüri ja toidu eest, mida sa äsja sõid? Vasta mulle!”
“Olgu, olgu,” sõnas vana mees. “Ma ei kaeba. Kui mu kaks silma veel nägid, polnud minu meelest midagi paremat kui pühapäevad, mil kodunt välja pääses. Tuules on tärkava muru ja kulupõlemise lõhna. Mul on mu piip. Hea päev nii mulle kui ka sulle. Mõnikord soovin, et su ema oskaks lugeda – tahaksin teada, mis hipopotamusest edasi sai. Kuid olgu pealegi.”
“Mis hipopotamusest ta räägib?” küsis Danny köögis toimetavalt emalt enne äraminekut. “Oled sa talle loomaaiast rääkinud, või mis?”
“Ma ei tea,” vastas proua McGree. “Ta istub päevad läbi lahtise akna all tuule käes. “Väike meelelahutus pimedale mehele, kellele pole enam midagi jäänud,” ütleb ta ise. Puhke- ja pidupäevad on talle raske katsumus, Danny. Kui ta veel nägija oli, polnud keegi temast parem ega tugevam. Täna tuleb ilus päev, poeg. Tunne sellest ja endast rõõmu. Kell kuus istume külmlauda.”
“Kas sa hipopotamusest oled midagi kuulnud?” küsis Danny välisukse juures uksehoidja Mike’ilt.
“Räägi ristiinimese moodi,” vastas Mike käiseid üles käärides. “Jõehobu on ainus loomaliik, kelle peale kahel viimasel päeval pole ei otseses ega ülekantud tähenduses kaevatud. Mine majaomaniku juurde. Või mis veel parem – koli mujale. Kas jõehobu on rendilepingus kirjas? Ei? Milles siis küsimus?”
“Üks vana mees rääkis sellest,” ütles Danny. “Ilmselt pole selle taga midagi.”
Danny jalutas põhja poole ja jõudis rajooni, kus moodsates uhiuutes säravates riietes Kevad juhtis lihavõtteparaadi. Kõrgetornilisest pruunist kirikust kostis juubeldavat koorimuusikat. Laiad kõnniteed olid muutunud lillemereks – vähemasti nii see paistis, kui pilk Kevadtüdrukust lahti rebida.
Saterkuues ja siidkaabus härrasmehed, gardeeniaõis nööpaugus, moodustasid traditsioonilise tagapõhja. Lastel olid käes liiliad. Pruunide kivihäärberite aknalauad olid ohtralt kaunistatud kõikvõimalike taimedega, mida Flora ja ta õde Leedi Liilia pakuvad.
Nurga tagant tuli valgete kinnaste, roosa lõualoti ja kurguni kinninööbitud kuuega kordnik Corrigan ning jäi kõnnitee äärele seisma. Danny tundis teda.
“Corrigan,” küsis ta, “mida ülestõusmine tähendab? Tean, et see toimub esimesel täiskuuööl pärast seitsmeteistkümnendat märtsi. Miks just siis? On sel midagi pistmist religiooniga, on see lihtsalt sobiv aeg või on kuberner selle nii paika pannud?”
“See on püha,” ütles Corrigan politseiülema kolmanda asetäitja väärikusega. “mida New Yorgis, kaasa arvatud Harlem, igal aastal tähistatakse. 100. ja 25. tänava patrullid räägivad, et pidu käib ka seal. Minu arvates pole sel poliitikaga mingit pistmist.”
“Tänan,” ütles Danny. “Mul on veel üks küsimus – olete te kunagi kuulnud kedagi jõehobu üle kaebamas? Kaine peaga,