100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry
kes koos ambulantsiga sündmuskohalt lahkuvad, pole kiibitsemiseks vajaliku painduvusega. Õnnetusjuhtumi hõrk vürtsikas maik oli ainult järelmaitse – toimumispaiga silmadega õgimine, vastasmaja üksisilmi jõllitamine, ringivahtimine – , see on kiibitseja silmale palju oivalisem ja hõrgum kui oopiumisööjale ta ekstaatilised hallutsinatsioonid. William Pry ja Violet Seymour olid mõlemad õnnetusjuhtumite alal asjatundjad. Nad teadsid, kuidas igast juhtumist täit mõnu välja pigistada.
Aeg-ajalt vaatasid nad teineteist. Violetil oli kaelal poole hõbedollari suurune pruun sünnimärk. William fikseeris oma silmad sellele. William Pryl olid rangis jalad. Violet hoidis pilgu vankumatult nendel. Mõne hetke seisid nad vastamisi, kumbki teist vahtides. Etikett ei lubanud neil rääkida, kuid Kiibitsejate linnas on lubatud ilma mingite piiranguteta vahtida pargipuid ja kaasinimese kehalisi puudujääke.
Siis läks kumbki oma teed. Kuid õllevabriku vankrit oli juhtinud Cupido ise, ja murtud jalaluu ühendas kaks südant.
Järgmisel korral kohtusid meie kangelane ja kangelanna Broadway lähedal kuulutusteplangu ees. Päev oli mõlemale pettumuse valmistanud. Tänavatel polnud olnud ühtki kaklust, lapsed olid end voorimehetroska ratastest eemal hoidnud, sante ja negližeesärgis pakse mehi oli haruharva ette tulnud, kellelgi polnud pähe tulnud banaanikoorel libiseda või südameatakiga kokku kukkuda. Isegi Indiana Kokomost pärit mees, kes väitis end eksjustiitsministri nõo olevat ja viskas tavaliselt voorimehetroskast münte, polnud end näidanud. Vaadata polnud midagi ja William Pryl oli igavuse eelaimus.
Kuid nüüd nägi ta suurt rahvahulka, kes tõukles ja rüseles erutatult kuulutustetahvli ees. William sprintis, lõi jalust vana naise ja piimapudeliga lapse ning tegi endale nagu deemon teed läbi pealtvaatajate summa. Violet Seymour oli sisemises ringis juba kohal. Ta oli kaotanud ühe pluusikäise ja kaks kuldhambaplommi, lõhkunud korseti ja nikastanud puusa, kuid õnnelik. Ta vahtis seda, mida oli vaadata. Plangu ees seisev mees maalis sellele reklaami: “Sööge toorjuustu – see silendab teie näol kortse”.
Violet hakkas William Pryd nähes näost õhetama. William torkas mustas raglaanlõikelises kleidis daamile küünarnukiga ribidesse, lajatas väikesele poisile vastu lõugu, virutas vanale džentelmenile vastu vasakut kõrva ja trügis Violeti kõrvale. Nad seisid peaaegu tunni, vaadates tähti maalivat meest. William ei suutnud oma armastust enam kauem maha suruda ja puudutas Violeti küünarnukki.
“Tule minuga,” ütles ta. “Tean kohta, kus istub saapapuhastaja, kellel puudub aadama õun.”
Violet vaatas talle häbelikult otsa, kuid ta palet kirgastas eksimatult armastus.
“Ja sa hoidsid selle minu jaoks?” küsis ta, värisedes ekstaasis nagu naine, kes esimest korda tunneb, et on armastatud.
Koos kiirustati saapapuhastaja leti juurde. Seal veetsid nad tunni väärarenguga noorukit vahtides.
Nende kõrvale kõnniteele sadas aknapesija, kes oli viiendalt korruselt alla kukkunud. Kui ambulants üürates tuli, pigistas William rõõmsalt Violeti kätt. “Vähemasti nelja ribi kinnine murd,” sosistas ta kiiresti. “Sa ei kahetse ju, et mind kohtasid, kallim?”
“Mina?” küsis Violet vastu pigistades. “Päris kindlasti mitte. Võin terve päeva kiibitsedes sinu kõrval seista.”
Paar päeva hiljem saabus nende armuloo kõrgpunkt. Võib-olla mäletab lugeja veel, milline elevus valitses linnas, kui Eliza Jane'ile, neegrinaisele, anti üle kohtukutse. Kiibitsejate hord kogunes sündmuspaigale. William Pry kindlustas oma kätega vaatekoha kahel õlletünnil, mis seisid teisel pool tänavat Eliza Jane'i residentsi vastas. Tema ja Violet istusid nendel kolm ööd-päeva ühtejärge. Siis õnnestus uurijal lõpuks uksest sisse saada ja kohtukutse üle anda. Sama tegid oma kineskoopide abil ka kiibitsejad.
Kaks hingesugulast ei saanud enam kauemaks lahku jääda. Pärast seda, kui politseinik nad õhtul kumminuiaga minema oli ajanud, tõotasid nad teineteisele truudust. Armastuse seemned olid nende südames jõudsalt idanenud ja nendest oli kasvanud suur ja jõuline – las ma mõtlen – kummipuu.
William Pry ja Violet Seymouri pulmapäev oli määratud 10. juunile. Keset kvartalit asuv suur kirik oli lilledega üle külvatud. Uhkeldamiseks oli põhjust, sest need olid esimesed kiibitsejate pulmad maailmas. Kirikupinkidel istujad olid pessimistlikult meelestatud. Siia olid kogunenud peiu mõnitajad ja pruudi pilkajad. Nad tulevad su abielu üle naerma, ja kui sul õnnestub viimaks Surma valgel hobusel Hymenaiose vangitornist põgeneda, istuvad nad samal pingil ja nutavad su õnne üle. Kummipuu vohas.
Kirikus põlesid tuled. Kõnnitee ääres ootas rullikeeratud vaip. Pruutneitsid sättisid üksteise õlavöösid ja rääkisid pruudi tedretähnidest. Kutsarid sidusid piitsadele valgeid linte ja täitsid vaba aega põueplaskut kummutades. Vaimulik mõtles oma võimalikust tasust, ja püüdis ära arvata, kas sellest jätkub, et osta endale uus popeliinkuub ning oma naisele Laura Jane Libbey foto. Jah, õhus oli armuhingust.
Ja kiriku ümber, oh, mu vennad, lainetas ja voogas kiibitsejate meri. Pealtvaatajate summa lahutas kaheks vaibarull ja kumminuiadega politseinikud. Rahvas rüseles nagu lambakari – võitles, pressis, torkis, vaarus ja tallas üksteise jalgadel, et näha kas või hetkekski tüdrukut valges, kes pidi varsti saama ametliku litsentsi sorida oma abikaasa taskutes sel ajal, kui too magab.
Kuid pulmatund jõudis kätte ja möödus, ilma et pruut ja peigmees oleksid nähtavale ilmunud. Kannatamatus andis teed alarmile, alarm tõi kaasa otsingud, kuid kumbagi ei leitud. Siis võtsid kaks politseinikku ohjad enda kätte ja tirisid märatsevate pealtvaatajate vahelt välja kortsus ja jalge alla tallatud pulmaülikonnas mehe, ning hüsteerilise naise, kes räbaldunult, marraskil ja karjudes vaiba poole teed oli rajanud.
William Pry ja Violet Seymour olid vastavalt oma harjumusele ühinenud pealtvaatajatega, suutmata alla suruda iha näha end pruudi ja peigmehena roosidega ehitud kirikusse astumas.
Kummipuu oli surnud.
TUHAT DOLLARIT
“Üks tuhat dollarit,” kordas advokaat Tolman pühalikult, “ja siin on raha.”
Noor Gillian puhkes lõbusalt naerma ja laskis õhukesel viiekümnedollariliste pakil läbi sõrmede libiseda.
“Milline neetult ebamugav summa,” selgitas ta lahkelt advokaadile. “Kümne tuhande dollariga võib mees korraliku tulevärgi korraldada ja endale nime teha. Isegi viiekümne dollariga oleks vähem vaeva.”
“Te kuulsite oma onu testamenti,” jätkas advokaat Tolman kuival toonil. “Ma ei tea, kas te detailidesse süvenesite või mitte. Ühte pean teile aga meelde tuletama. Olete kohustatud meile ette näitama tšekid, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Selline on testamendi tingimus. Usun, et täidate lahkunud härra Gilliani soovi.”
“Võite selles kindel olla,” ütles noormees viisakalt, “hoolimata lisakulutustest, mida see mulle toob. Võin palgata sekretäri. Ma pole paberitöös kunagi tugev olnud.”
Gillian läks oma klubisse. Seal otsis ta üles mehe, keda hüüti vanaks Brysoniks.
Vana Bryson oli rahulik ja eemalolev. Ta istus nurgas ja luges raamatut. Noort Gilliani sisse astumas nähes ta ohkas, pani raamatu kõrvale ja võttis prillid eest.
“Vana Bryson, ärka üles,” ütles Gillian. “Mul on sulle naljakas lugu varuks.”
“Räägiksid seda ehk kellelegi piljardisaalis,” sõnas vana Bryson. “Te teate, kuidas ma teie lugusid vihkan.”
“See on parem kui tavaliselt, “lausus Gillian sigaretti sõrmede vahel keerutades, “ja olen rõõmus, et saan seda sulle rääkida. See on nii kurb, et seda oleks naljakas piljardikuulide veeremise saatel rääkida. Tulin just oma hiljuti surnud onu korsaaride seadusebüroost. Ta jättis mulle ainult tuhat dollarit. Ütle, mida üks mees saaks tuhande dollariga teha?”
“Arvasin,” sõnas vana Bryson asja vastu sama suurt huvi ilmutades kui kärbes äädikapudeli vastu, “et õndsal Septimus Gillianil oli raha umbes poole miljoni ringis.”
“Oligi,” kinnitas Gillian lõbusalt, “ja nüüd alles nali tulebki. Ta jättis kogu