100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry
viisi,” sõnas Gillian. “Onu oli nagu hea haldjas, kui asi puutus taskuraha andmisesse.”
“Ja teised pärijad?” küsis vana Bryson.
“Pole.” Gillian kortsutas sigari taga kulmu ja istus raskelt nahkdiivanile. “On veel preili Hayden, onu eestkostealune, kes elab tema majas. Ta on vaikne musikaalne tüdruk ja kellegi tütar, kellel oli õnnetus onu sõber olla. Unustasin öelda, et ka tema sai pitsatsõrmuse ja kümme dollarit. Sooviksin, et tema asemel oleksin mina olnud. Oleksin saanud kaks pudelit vahuveini, andnud sõrmuse kelnerile jootrahaks, ja sellega oleks asi vask. Ära ole üleolev ja solvav, vana Bryson, – anna hüva nõu, mida ma peaksin tuhande dollariga tegema.”
Vana Bryson hõõrus prilliklaase ja naeratas. Ja kui vana Bryson naeratas, teadis Gillian, et too on solvamishimulisem kui tavaliselt.
“Tuhat dollarit,” alustas vana Bryson, “on palju või vähe. Mõni läheb tuhande dollariga koju, naerdes nagu Rockefeller. Teine saadab naise lõunasse ja päästab sellega tema elu. Tuhande dollari eest võib tuhandele beebile terve juuni-, juuli- ja augustikuu piima osta ja päästa sellega viiskümmend elu. Võid korraldada rünnaku mõnele hästi kaitstud kunstigaleriile. Võid võimaldada mõnele ambitsioonikale poisile haridust. Mulle on räägitud, et eile pandi oksjoniruumis välja ehtne Corot. Võid kolida New Hampshire'i ja elada selle rahaga kaks aastat auväärselt ära. Võid üürida selle summa eest üheks õhtuks Madison Square Gardeni ja pidada kuulajatele loengu – kui mõni juhtub tulema – troonipärija ameti raskusest.”
“Sa võiksid kaasinimestele isegi meeldida, vana Bryson,” sõnas Gillian, kaotamata kübetki oma alalisest külmaverelisusest, “kui sa alati moraali ei loeks. Küsisin sinult, mida võiksin mina tuhande dollariga teha.”
“Sina?” küsis vana Bryson muiates. “Bobby Gillian, on ainult üks loogiline asi, mida sa selle tuhande dollariga peaksid tegema. Osta preili Lotta Lauriere'ile teemantripats, sõida Idahosse ja hakka farmeriks. Soovitaksin lambarantšot, kuna ma lambaid eriti vihkan.”
“Tänan sind, vana Bryson,” ütles Gillian tõustes. “Tundub, et jään sulle tänu võlgu. Tabasid naelapea pihta. Tahan selle raha ühekorraga hakkama panna, et saaksin selle kohta üheainsa paberi ette näidata – ma vihkan üksikasjalikke loetelusid.”
Gillian kutsus voorimehe ja sõnas kutsarile: ““Columbine'i” lavasissekäigu ette.”
Preili Lotta Lauriere, kes oli rahvarohkeks matineeks peaaegu valmis, abistas Loodust parajasti puudriga, kui talle härra Gilliani tulekust teatati.
“Las tuleb sisse,” sõnas preili Lauriere. “Mis lahti, Bobby? Minu etteaste algab kahe minuti pärast.”
“Lase parem kõrv ka üle,” soovitas Gillian kriitiliselt. “Nii on parem. See ei võta minult kahte minutit. Mida ütleksid sa ripatsi kohta? Võin välja käia kolm nulli ja ühe nende ees.”
“Oh, kui sa just tahad,” lõõritas preili Lauriere. “Mu parem kinnas, Adams. Ütle, Bobby, nägid sa seda kaelakeed, mida Della Stacey ühel õhtul kandis? See maksab Tiffanys kakskümmend kaks tuhat. Kuid loomulikult… Tõmba mu särpi veidi vasemale, Adams.”
“Preili Lauriere ava-aariale!” hüüdis lavalehõikaja väljast.
Gillian läks tänavale, kus voorimehetroska teda ootas. “Mida te tuhande dollariga teeksite?” küsis ta kutsarilt.
“Avaksin kõrtsi,” sõnas too pikemalt mõtlemata. “Tean kohta, kus võiksin raha kahe käega kokku kühveldada. See on tänavanurgal asuv neljakordne tellismaja. Olen juba välja mõelnud, kuidas ma seda kasutaksin. Esimene korrus, nagu ma ütlesin – kõrts; teine kala- ja lihatoitude söökla; kolmas – maniküürisalong ja välissaatkond; neljas – piljardisaal. Kui lööksite kampa…”
“Oh, ei,” sõnas Gillian. “Küsisin ainult uudishimust. Üürin troska tunniks. Sõidame niikaua ringi, kuni käsin peatuda.”
Kaheksa kvartalit Broadwayst lõuna pool koputas Gillian jalutuskepiga kutsaripukile ja astus maha. Kõnnitee ääres istus pime mees ja müüs pliiatseid. Gillian läks mehe juurde ja jäi ta ette seisma.
“Vabandage mind,” ütles ta, “kuid ehk ütleksite mulle, mida te teeksite tuhande dollariga?”
“Tulite voorimehetroskast, mis siin peatus, kas jah?” küsis pime.
“Tulin küll,” sõnas Gillian.
“Arvan, et olete korralik inimene,” ütles pliiatsidiiler, “kuna sõidate päevavalgel voorimehega. Vaadake korraks siia sisse, kui tahate.”
Pime võttis mantlitaskust väikese raamatu ja sirutas Gilliani poole. Gillian tegi raamatu lahti ja nägi, et see on arveraamat. Selle järgi oli pimeda arvel tuhat seitsesada kaheksakümmend viis dollarit.
Gillian andis raamatu tagasi ja naasis troska juurde.
“Unustasin ühe asja,” ütles ta. “Viige mind Broadwayle, Tolmani & Sharpi advokaadikontori ette.”
Advokaat Tolman vaatas noorele Gillianile lahkelt ja küsivalt läbi kuldraamidega prillide otsa.
“Palun vabandust,” sõnas Gillian rõõmsalt, “kuid võin ma teilt midagi küsida? See pole kohatu küsimus, ma loodan. Kas onu jättis preili Haydenile veel midagi peale kümne dollari ja pitsatsõrmuse?”
“Ei,” vastas härra Tolman.
“Tänan teid väga, söör,” ütles Gillian ja läks tagasi troska juurde. Nüüd andis ta kutsarile oma surnud onu maja aadressi.
Preili Hayden kirjutas raamatukogus kirja. Ta oli väike sale naine ja üleni mustas. Kuid oleksid sa ta silmi näinud! Gillian tuli sisse, näol ilme, nagu oleks terve maailm temale täpe.
“Tulin just vana Tolmani juurest,” selgitas ta. “Nad vaatasid paberid läbi ja leidsid…” Gillian otsis mälust seaduslikku terminit, “…nad leidsid testamendiparanduse, või postskriptumi või midagi sellesarnast. Tundub, et vanapoiss läks pärast lahkemaks ja jättis sulle tuhat dollarit. Olin siit mööda sõitmas ja Tolman palus mul raha sulle ära anda. Siin see on. Loe üle, et näha, kas summa on õige.” Gillian pani rahapaki naise käe kõrvale lauale.
Preili Hayden kahvatas. “Oh!” hüüatas ta, ja veel: “Oh!”
Gillian pööras külje tema poole ja vaatas aknast välja.
“Eeldan,” ütles ta madalal häälel, “et sa tead, et armastan sind.”
“Mul on kahju,” ütles preili Hayden ja võttis rahapaki.
“Nii et mul pole mingit lootust?” küsis Gillian muretult.
“Mul on kahju,” sõnas naine veel kord.
“Võin ma ühe kirjakese kirjutada?” küsis Gillian naeratades. Ta istus suure raamatukogu laua taha. Preili Hayden andis talle paberi ja sulepea ning läks tagasi oma kirjutuspuldi juurde.
Gillian kirjutas tuhande dollari kulutamise kohta järgmise aruande:
“Musta lamba, Robert Gilliani aruanne tuhande dollari kulutamise kohta. Antud täies mahus maailma parimale ja armsamale naisele, tagamaks tema igavest taevast õnne maa peal.”
Gillian pani kirjakese ümbrikusse, kummardas ja läks oma teed.
Voorimehetroska peatus uuesti Tolmani & Sharpi kontori ees.
“Panin need tuhat dollarit hakkama,” sõnas Gillian lõbusalt kuldraamides prillidega Tolmanile, “ja tulin nüüd aruannet esitama, nagu lubasin. Õhus on juba suve tunda – mis te arvate, härra Tolman?” Gillian viskas valge ümbriku advokaadi lauale. “Ümbrikus on memorandum, söör, modus operendi 1 kadunud tuhande dollari kohta.”
Ümbrikut puudutamata läks härra Tolman ukse juurde ja hüüdis oma partnerit Sharpi. Kahekesi tuhnisid nad seifi sügavuses. Otsingute tulemusena tõmbasid nad välja trofee – suure pitseeritud ümbriku. Nad murdsid pitseri katki ja pistsid pead kirja