Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini
käed ikka varrukais; kiirustamata, nagu nad olid tulnud, pöörasid nad nüüd ümber ja möödusid temast rivis.
Ta vaatas neid kortsus kulmude ja tihedalt kokku surutud huultega, Moniz ja Nunez vaikselt tema selja taga. Äkitselt jäid tema tumedad, valvsad silmad seisma selle range rongkäigu kõige viimasel kujul – pikal, kõhnal mees, kelle vasekarva nahk ja kullinägu andsid mõista tema mauri verest. Sedamaid leidis printsi õel, poisilik mõistus, kuidas ta saaks teha sellest mehest vahendi häbematu vaimulikkonna uhkuse alandamiseks. Ta tõstis käe ja kutsus kleeriku viipega enda juurde.
„Mis on su nimi?“ küsis ta tema käest.
„Mind kutsutakse Zuleymaniks, isand,“ vastas too ja tema nimi kinnitas seda, millele tõesti polnudki kinnitust vaja – selle mehe mauri päritolu.
Alfonso Henriques naeris. See oleks suurepärane nali, mida heita nende ülbete preestrite üle, kes keeldusid määramast omal valikul piiskoppi, kes oleks veidi parem kui mooramees.
„Don Zuleyman,“ ütles prints, „ma nimetan sind Coimbra piiskopiks selle mässaja asemel, kes on põgenenud. Sa valmistud täna hommikul missa pühitsemiseks ja minu pattude andeksandmise kuulutamiseks.“
Ristiusku pööratud maur taganes sammu, nägu kahvatumas vaskse naha all haiglaselt halliks. Tagaplaanil peatus taganev kiriklik rongkäik ja seisis jõllitades, raevunud ja äärmiselt pahandatud sellest, mida nad kuulsid ja mis oli tõepoolest uskumatu.
„Ah, ei, mu isand! Ah ei!“ kogeles don Zuleyman. „Mitte seda!“
See väljavaade hirmutas teda ja oma ärevuses pöördus ta tagasi ladina keele juurde. „Domine, non sum dignus,“ hüüdis ta, ja lõi endale vastu rinda.
Kuid järeleandmatu Alfonso Henriques pani talle ladina keeles vastu.
„Dixi – ma olen rääkinud!“ vastas ta valjult. „Oma elu nimel, kuula mu käsku!“ Ja seepeale väljus ta oma kaaslastega, rahul oma hommikuse tööga.
Nagu ta oli poisiliku, peaaegu et vastutustundetu tormakusega ja häbematus vastuolus kaanoni seadustega käskinud, nii ka juhtus – don Zuleyman, kes kandis piiskopi rüüd ja mitrat, luges sel päeval enne lõunat Coimbra katedraalis poollauldes ette kyrie eleison’i ja kuulutas Portugali printsi, kes tema ees nii alandlikult ja vagalt põlvitas, pattude andeksandi.
Alfonso Henriques oli endaga väga rahul. Ta tegi selle toimetuse pilkealuseks ja kutsus oma lähedasi koos endaga naerma. Kuid Emigio Moniz ja konsiiliumi vanemad liikmed keeldusid naermast. Nad vaatasid hirmuga teole, mis oli ohtlikult lähedal pühaduseteotusele, ja palusid, et ta näeks oma tegu nende kainest vaatevinklist.
„Püha Jaakobuse kontide nimel!“ hüüdis ta. „Prints ei tohi lasta end preestritel hirmutada.“
Selline arvamus oli kaheteistkümnendal sajandil revolutsiooniline. Coimbra katedraali toomkapiitel oli vastupidisel arvamusel, et preestrid ei tohiks lasta end printsil hirmutada, ja valmistusid selleks, et panna Alfonso Henriques seda kibeda kogemusega mõistma.
Nad saatsid Rooma kokkuvõtte tema häbematust, omavolilisest, uskumatust pühaduseteotusest ja kutsusid Roomat sellele seiklusi otsivale kiriku lapsele ärateenitud religioosset patukahetsuspiitsutust andma. Rooma kiirustas, et kaitsta oma mõjuvõimu, ja saatis saadiku selle tõrksa, jultunud poisi juurde, kes valitses Portugalis. Aga kuna vahemaa oli märkimisväärne ja reisimisvahendid kehvad ja aeglased, ei näidanud paavsti saadik end enne Alfonso Henriquesi pealinnas, kui don Zuleyman oli istunud Coimbra piiskopitoolil juba kaks kuud. Kiriku väga hiilgavaks saadikuks oli kardinal Corrado, paavst Honorius II käskjalg, täielikult relvastatud apostellike relvadega, et viia mässumeelne Portugali prints tõelise alistumiseni.
Tema tulekust käisid kuulujutud. Alfonso Henriques kuulis neist segadusse sattumata. Tema südametunnistus oli puhas andeksannist, mille ta oli kuidagiviisi emakeselt kirikult välja väänanud, ta oli täielikult süvenenud ettevalmistustesse sõjakäiguks mauride vastu, mis pidi suurendama tema võimupiirkonda. Seepärast, kui lõpuks piksenool langes, kukkus see – mis printsi puutus – täiesti selgest taevast.
See oli ühe suveõhtul hämaras, kui saadik kahe muula vahele kinnitatud kandetoolil Coimbrasse sisenes. Teda saatsid kaks nõbu, Giannino ja Pierluigi da Corrado, mõlemad Rooma aristokraadid, ja väike hulk teenijaid. Kardinal, keda täielikult kaitses ta püha ülesanne, ei vajanud ratsasõdurite kaitset oma teekonnal läbi jumalakartlike maade.
Ta viidi otse vanasse mauri paleesse, kus prints elas, ja kohtas teda seal arvukate kaaslaste seas suures sammastega saalis. Taustaks lagedatele seintele riputatud lahingu trofeed, tinakarva relvad, sõjariistad ja rõngasrüüd, nii saratseeni kui kristlikud, seisid toredalt riides, viisakad aadlikud ja nende naised, kui suur kardinal, pealaest jalatallani punasesse riietatud, ette teatamata sisse astus.
Naer väreles vaikuseks. Vaikus lasus üle seltskonna, kes seisis nüüd hämmeldunult, vaadeldes aukartustäratavat kutsumata külalist. Aeglaselt liikus saadik, saadetuna kahest Rooma noorukist, üle saali, ainsaks heliks tema tuhvlites jalgade pehmed sammud ja siidrüüde sahin. Ta tuli edasi, kuni seisis madala poodiumi ees, kus raskepäraselt nikerdatud toolis istus Portugali prints teda umbusaldavalt jälgides. Alfonso Henriques haistis siin vaenlast, oma ema liitlast, värske vaenuavalduse toojat. Seetõttu jäi ta tahtlikult istuma, justkui rõhutamaks, et tema on siin peremees.
„Isand kardinal,“ tervitas ta saadikut, „tere tulemast minu maale, Portugali.“
Kardinal kummardus jäigalt, solvunult sellisest vastuvõtust. Oma pikal rännakul läbi Hispaania olid printsid ja aadlikud karjana kogunenud, et suudelda tema kätt ja nõtkutada tema ees põlvi, oodates temalt õnnistust. Kuid siiski jäi see poisike, habemeta, kui välja arvata siidised udemed tema karmidel põskedel, istuma ja tervitas teda mitte põrmugi alandlikumalt kui mõnda ilmaliku printsi saadikut.
„Ma olen meie Püha Isa esindaja,“ teatas ta karmil, etteheitval häälel. „Ma tulen Roomast oma kallite nõbudega.“
„Roomast?“ ütles Alfonso Henriques. Hoolimata oma pikkadest jäsemetest ja suurtest lihastest võis ta kohati olla üleannetu nagu poisike. Nüüd oli ta üleannetu. „Kuigi Roomast pole mulle kunagi head tulnud, muudate mind lootusrikkaks. Tema Pühadus on kindlasti kuulnud ettevalmistustest, mida ma teen sõjaks paganate vastu, sõjaks, mis kannab risti sinna, kus praegu seisab poolkuu, ja äkki saadab ta mulle kullast kingituse või aitab mind selles pühas töös.“
Selline naeruvääristamine salvas saadikut teravalt. Tema kahkjas askeetlik nägu muutus purpurseks.
„See pole kuld, mida ma teile toon,“ vastas ta, „vaid religioosne õppetund, mille te näite unustanud olevat. Ma olen tulnud õpetama teile kristlikku kohust ja nõudma nende pühadust teotavate väärtegude kohest parandamist, mida te olete teinud. Püha Isa nõuab, et te ennistaksite tema vanale kohale Coimbra piiskopi, kelle te olete riigist vägivalla ähvardusel välja ajanud, ja vaimuliku tagandamist, kelle te jumalat teotavalt tema asemel piiskopiks nimetasite.“
„Kas see on kõik?“ ütles poiss ohtlikult vaiksel häälel.
„Ei.“ Kartmatult, teades, et tal on õigus, seisis saadik tema ees. „Teilt nõutakse veel ka, et te vabastaksite kohe oma ema ebaõiglasest vangistusest, milles teda hoiate.“
„See vangistus pole ebaõiglane, nagu kõik siinolijad võivad tunnistada,“ vastas prints. „Rooma võib seda uskuda, sest Rooma on viidud valeteateid. Dona Theresa elu oli skandaal, tema valitsus ülekohus minu rahvale. Tema ja see nurjatu Trava isand läitsid nendes võimupiirkondades kodusõja tõrviku. Saage siin teada tõde ja viige see Rooma. See oleks auväärne tegu.“
Kui prelaat oli kangekaelne ja uhke.
„See pole vastus, mida meie Püha Isa ootab.“
„See on vastus, mille ma saadan.“
„Tormakas, mässuline nooruk, vaadake ette!“ Kardinali viha lõi lõkkele ja tema hääl valjenes. „Ma tulen relvastatuna vaimulike hävitusrelvadega. Ärge kasutage ära Ema Kiriku kannatlikkust, või te saate tunda tema viha täit raskust.“
Ärritatult