Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini
Mees peatus, et vaadata talle otsa, umbusklikult, otsivalt. „Mida sa silmas pead?“ küsis ta järsult. Jällegi kattis nõrk naeratus karmi, teravate näojoontega näo, mis kunagi oli olnud nii kena. „Ma pean silmas seda, et kui kurat tuleks põrgust ja nimetaks end minu pojaks, peaksin ma teda selleks pidama, sulle kättemaksuks.“
Nõnda paiskusid välja allasurutud vihkamine ja kibestumine, tekkinud aastatepikkusest oma vigade üle juurdlemisest. Jahmunult vabises mees hirmust. Tema lõug vajus totakalt alla ja ta jõllitas naist pärani, pilkumatute silmadega.
„Rahvas usub mind, ütled sa – nad usuvad, et ema peaks tundma oma poega. Siis on su anastuse tunnid loetud.“
Kuigi see kohutas meest hetkeks, oli tal parem karta kui kahetseda. See oli temast rumal, et ta lasi naisel vaadata relva, millega ta oleks Borissi hävitada saanud. Naine viidi tagasi kloostrisse tugeva valve alla ja sellest peale hoiti teda vangis veel rangemalt kui seni.
Meeleheitlikult kuulis Boriss, kuidas usk Dmitrisse levis Venemaa inimeste seas. Aadlikud olid veel skeptilised, kuid Boriss teadis, et ta ei saa neid usaldada, sest neil polnud mingit põhjust teda armastada. Ehk hakkas ta isegi aru saama, et pole hea valitseda hirmu abil.
Ja siis viimaks tuli Smirnoi Otrepjev Krakovist tagasi, kuhu Basmanov oli ta saatnud, et ta saaks oma silmadega tunnistust sellele kuulujutule, mis oli bojaarini jõudnud teeskleja tõelise päritolu kohta.
See kuulujutt, teatas ta, oli tõsi. See vale Dmitri polnud keegi muu kui tema enda vennapoeg, kes oli kunagi olnud munk, kuid vaimuliku seisusest välja heidetult võttis ta omaks Rooma hereesia ja sattus valele teele. Te mõistate nüüd, miks Basmanov valis selleks ülesandeks just Smirnõi.
See uudis andis Borissile julgust. Viimaks ometi sai ta selle petise õiglaselt üles anda, ja seda ta ka tegi. Ta saatis käskjala Sigismund III juurde kuulutama selle vennikese tõelist isikut ja nõudma tema väljaajamist Poola kuningriigist; ja tema paljastamist toetas Moskva patriarh selle vaimuliku seisusest välja heidetud munga, Griška Otrepjevi, kes nüüd valelikult nimetas end Dmitri Ivanovitšiks, pühaliku väljaheitmisega kirikust.
Kuid see paljastus ei toonud kindlat veendumust, mida Boriss oli oodanud. Teatati, et tsaar oli õukondlikult haritud mees, kes rääkis poola, ladina ja ka vene keelt, osav ratsutamiskunstis ja relvade käsitsemises, ning küsiti, kuidas üks vaimuliku seisusest välja heidetud munk oli saavutanud sellised oskused. Pealegi, kuigi Boriss oli ettenägelikult püüdnud takistada tsaarinna Marial kättemaksuks seda teesklejat toetamast, oli ta unustanud Maria kaks venda; ta polnud ette näinud, et nood võisid soovida sedasama mis Mariagi ning ka vastavalt tegutseda. See juhtus nii. Vennad Nagovid siirdusid Krakovisse, et avalikult tunnistada Dmitrit oma õepojaks ja anda end tema kaitse alla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.