Asenduselu. Boris Fishman
kingad iga sammuga. Tüütu poolakas tuli tantsija täpsusega keemilisest puhastusest saabunud riiete ja saadetiste kastide vahelt välja ning libistas käe ukselingile. „Ilusat pjaeva, pjalun, okei?“ ütles ta liigutava põlgusega.
Meie esimene Ameerika surm. Ilusat pjaeva, pjalun. Slava astus majast välja ning oletused hakkasid taas ahvatlevaid alternatiive välja käima. Rich jõudis ikka esimesena ukseni, number kuus rong oli endiselt Upper East Side’is toimunud õnnetuse tõttu rivist väljas ja vanaema oli ikka veel elus, kratsides Midwoodis hommikumantlis jõuetult oma lamatisi. Jah, tema sapijuhad olid ummistunud, bilirubiinitase oli kõrge – Billy Rubin oli ju juudi juurtega poiss, ta ei teeks vanaemale haiget! –, aga ta oli endiselt elus, näris huuli ja põrnitses vanaisa.
Sellest ajast kui Slava viimati Lõuna-Brooklynis käis – peaaegu aasta tagasi, nagu ema halastamatult öelda oskas –, oli vanaisa kortermaja nurga taga uus tornelamu kerkima hakanud, kaks selle kvartali restorani olid uksed kinni pannud ja siis uue nime all need jälle lahti teinud ning kohalik nõukogu liige oli sunnitud seksiskandaali tõttu kohalt lahkuma. Kui rong Ditmas Parkist üle sõitis, möödus Slava samadest vanadest töökodadest ja nurgapoodidest, seesama muusika tümpsus tuunitud Camarode toonitud klaaside tagant ja seesama korrumpeerunud poliitik oli kuulutusetahvlitel (ainult et tema pahe oli nüüd musta raha osaline tagastamine). Need inimesed olid tulnud Ameerikasse, et nad rahule jäetaks.
See siin oli välismaa, kui sa tulid Manhattanilt. Hooned olid väiksemad ja inimesed suuremad. Nad sõitsid autoga ja enamiku jaoks oli Manhattan sädelev peavalu. Kui rong Midwoodile lähenes, läks kaup paremaks ja hinnad langesid. Siin maitses dattel nagu šokolaad ja seda peeti vooruseks, kui sa suutsid poemüüjat – hiinlast, mitte korealast, mehhiklast ega araablast – veenda, et ta müüks selle odavamalt, kui kauba vahele pistetud papitükil seisis. See oli maailm, mida alles loodi. Mõnes naabruskonnas elati pärast saabumist keskmiselt alla aasta. Need Ameerika põngerjad hakkasid alles roomama. Aga mõned oskasid juba Ameerika heldekäelisuse suurt pöialt suhu pista.
Vanaisa elas teisel korrusel kollakaspruunidest tellistest majas, kus üürnikeks olid endise Nõukogude Liidu elanikud ja mehhiklased, kes neil magada ei lasknud. Kuna vanaisa sai pensionitoetust, ei tohtinud ta ametlikult palka saada. Kegelbaumidele korterist 3D müüs ta lõhet, mida ta sai hulgimüüjatelt, kelle saadetisi ta Vene toidupoodide ees ootas. Miks maksta poes sees ühe naela eest 4.99, kui ta võis kõnnitee serval selle eest 3 dollarit maksta? Poisid hulgimüügikaubikus naersid ning viskasid talle tasuta lesta ja turska.
Kegelbaumide kõrval elasid Rakoffid, Ameerika juudid. Neid kohutasid mereannid, mis vanaisa käes olevast võrgust kotist välja ilmusid. Aronsonid (sovetid korterist 4A) andsid raha nitroglütseriini eest, mida vanaisa arst kirjutas välja rohkem kui vaja igakuise Courvoisieri konjaki pudeli eest. Mehhiklastel (korterist
2A, 2B ja illegaalsest keldrikorterist) lõikas vanaisa juukseid, sest nemad ei tahtnud lõhet ega nitroglütseriini. Kirn, milles need uustulnukad kuju võtsid, jõudis vaevu koore välja sülitada, kui see juba uuesti täideti. Loomulikult oli iga laar lahjem kui eelmine.
Slava ronis trepist teisele korrusele ja seisis vanaisa ukse taga. Tavalisel päeval oli tema televiisorit juba esimese korruse postkastide juurde kuulda – kättemaksuks keldris elavatele mehhiklastele, kes nädalalõppudel suuri Budweiseri õllepudeleid kildudeks loopisid. Nüüd oli kõik vaikne, siinpool ust oli päev nagu päev ikka.
Uks oli lahti. Tavaliselt keeras vanaisa kõik kolm lukku kinni – selles Brooklyni osas vilasid pilgud endiselt sovetliku saamahimuga ringi. Aga täna oli leinapäev. Nagu külaelanikud Tolstoi teoses, kes süütasid pärast õhtusööki õues tule, kutsus ka tema inimesi külla.
Toas täitis õhku magus lõhn, köögis kliristati nõudega. Slava lükkas kingad jalast ja läks kikivarvul koridori otsa, kuni ta nägi elutuppa. Vanaisa oli beežil diivanil, udusulgi meenutavad tuhakarva juuksed peos. Tänaval märkasid naised kõigepealt vanaisa – Itaalia kašmiirülikonnas, käed ja käsivarred meresiniseid tätoveeringuid täis –, enne kui nad panid tähele tütrepoega, kes tema käe alt kinni hoidis. Nüüd oli ta dressipükstes ja maikasärgis ning nägi välja nagu vana mees. Tema varbaküüned nuusutasid õhku, püüdes nagu kontrollida, kas maailm on ikka alles.
Diivan sisises, kui Slava vanaisa kõrvale istus. Jevgeni Gelman võttis käe näo eest ära ning vaatas tütrepojale otsa, nagu ta oleks keegi võõras – solvav oli tutvuda inimesega, ilma et tema kõrval oleks olnud naist, kellega ta oli pool sajandit koos veetnud. Slava oli märk miljonist kuratlikult julmast kohmetushetkest, mis teda ees ootasid.
„Läinud, su vanaema,“ halises vanaisa ning keeras pea Slava tärgeldatud päevasärgi vastu. Ta nuuksatas valjult, seejärel tõmbus tagasi. „See on kena ülikond,“ ütles ta.
„Ema helistas?“ küsis Slava. Venekeelsed sõnad kõlasid nii, nagu oleks neid keegi teine öelnud: nasaalselt, kumeralt, ebagrammatiliselt. Ta oli viimati vene keeles rääkinud viimane kord emaga vesteldes, kuu aega tagasi, kuigi ta vandus endiselt vene keeles ja imestas ka. Uh tõ. Suka. Bultõh.1 Neil ei olnud inglise keeles häid vasteid.
Vanaisa uuris Slava nägu, et sealt tema südamevalu välja lugeda. „Ema on Grusheffis,“ lausus ta. „Ta käskis inimestele helistada ja neile rääkida. Šnejersonid tulevad. Benja Zeltzer ütles, et püüab end vabaks saada. Ta on kolme toidupoe omanik.“
„Kas keegi aitab ema?“ küsis Slava.
„Ma ei tea. See rabi, Zilberman?“
„Sa ju tead, et Zilberman ei ole rabi,“ sõnas Slava.
Vanaisa kehitas õlgu. Ta ei esitanud teatud asjade kohta küsimusi.
Zilberman ei olnud rabi. Nagu ka Kuvshitz ei olnud rabi ega Grjanik. Need sovettidest immigrandid, kes olid veidi heebrea keelt õppinud, jõlkusid haiglate ooteruumis ja viibisid mugavalt lähedal, et aidata väikese tasu eest õilistada sellist surma nagu vanaemal, korraldades talle toorale vastavad matused. Ja miks ka mitte? Nende vennad ja sugulased tassisid mööblit, sõitsid koidikust saadik invabussiga, pahteldasid seinu, kuni sõrmed narmendasid ja veritsesid – nii et kes siis targem oli?
Ja kas need mehed ei pakkunud mitte täpselt seda, mida kliendid tahtsid? Kas nad ei vastanud ameerikaliku kombe kohaselt lihtsalt turu nõudlusele? Nende kaasmaalased olid liiga palju aastaid nõukoguliku ateismi all elanud, et järgida juudi rituaale nüüd, kui nad võisid seda vabalt teha, aga nad tahtsid sellest mekki saada, pühadusekübet, forshpeis’i2 maitsta. Siinkohal tulidki mängu Zilberman ja teised, kes muutusid ajutiselt Mosheks, Chaimiks ja Mordechaiks. Need kahtlased artistid valisid juudi matusekommetest välja vaid mõned. Kiire matmine, nagu juudi seadus ette näeb – kindlasti. Aga mis puudutas tavalist männipuust kirstu, mida ei ümbritsenud ükski lilleõis – kas see ikka oli õige? Surnu ei olnud ehk miljonär ega rahvusvaheliselt tuntud isik, aga ta oli perekonna ankur, ta oli üle elanud maailmasõjad ja kandis endas puhast elutarkust. See inimene oli ära teeninud midagi paremat kui number 2 männipuust kirst. Grusheffi matusebüroos – Valeri Grušev arvas, et kaks f-tähte nimes jätsid mulje, et tema esivanemad olid pärit aristokraatide seast, kes 1917. aastal läbi Prantsusmaa bolševike eest põgenesid – leidus kirste Valgevene kasest, California hiidsekvoiast, isegi Liibanoni seedrist. Kas need, kes kadunukest tundsid, ei väärinud võimalust temaga matusetalitusel viimast korda hüvasti jätta? Mosche ja Chaim korjasid iga leinamise nüansi pealt lisatasu.
„Ma helistan ise, kui tahad,“ ütles Slava vanaisale.
„Olen peaaegu lõpetanud,“ sõnas vanaisa. „Polegi palju inimesi, kellele helistada, Slava.“
Köögis kolisesid potid ja kraanivee pahin katkes. Üks naine kirus enda kohmakust. Vanaisa tõstis pea, pilk taas ergas. „Tule,“ ütles ta, käsi Slava käsivarrel. „Kõik muutub, sa pole nii kaua siin käinud.“ Ta tõusis püsti, toetudes Slava käsivarrele suurema raskusega kui vaja.
Nad seisid köögiuksel käevangus nagu armastajapaar. Vanaisa sinised silmad täitusid pisaratega. „Berta,“ ütles ta kähedalt. „Minu tütrepoeg.“ Vaatamata