Asenduselu. Boris Fishman
ja ta oleks nagu viisakalt norsates päevauinakut teinud. Slava hoidis kirstu ääres pisaraid tagasi, tema taga kostis matuseliste jutusumin. Siis ilmus tema kõrva juurde onu Paša ning talle järgnes joodud konjaki magusapoolne lõhn. „Sa pead naiste pärast tugev olema,“ sosistas Paša kaastundlikult noomides.
Slava ema minestas, kui kord tema kätte jõudis. Slava vaatas oma kohale naelutatult, kuidas mehed ta põrandalt üles tõstsid. Üks naiskülaline, keda ta ei tundnud – kahvatulilla sulgedega kaunistatud kübaraga, mille servast rippus alla loor –, liigutas ema nina all mõrusoolapudelit ja ta tuli õhku ahmides teadvusele.
Hiljem, kui nad olid omakeskis autos, isa tummalt rooli taga ja vanaisa märgade silmadega Ocean Parkwayl laiuvat tühjust vaatamas, keeras ema end kõrvalistuja kohal ringi ning tema nägu muutis värvi: ta oleks Slavat tol päeval nagu esimest korda näinud. Ta oli üksipäini pidanud toime tulema mõlema mehega, ühe pahura ja teise tummaga, ja poiss arvas, et võib nüüd lihtsalt välja ilmuda? Ema silmad lõid põlema – tundus, nagu ta tahaks pojale virutada. Slava soovis, et ta teeks seda. Selle asemel pühiti see ilme ema näolt minema ja ta nägi taas armastav välja. Ta viskus Slava poole ning hakkas esiistmelt küünitades tema õla vastas ulguma. Nad olid kaks kaotusevalus hinge, aga koos.
Ema oli vanaemalt mõningaid jooni pärinud, aga mitte kogu olemust. Ta klammerdus Slava külge, kuid ei teadnud miks ja ei küsinud ka. Vanaema klammerdus, sest eelmine perekond oli temalt küsimusi esitamata ära võetud. Sellest perest kavatses ta rohkem kui raudse haardega kinni hoida – seekord kavatses ta kindlasti enne ise surra, nagu loodus ette näeb. („Looduse ette nähtud järjekorras surra on õnn.“ – Sofia Gelman.) Ema oli klammerduv, sest vanaema oli klammerduv. Kui Slava enam külas ei käinud, valis ema New Jerseyst tema numbri, et talle peale käia ja teda anuda. Vanaema ei suutnud seda teha, vanaisa oli liiga uhke ning Slava isa olid ämm ja äi kuulekaks muutnud, kuigi üks kord ta virutas küll telekale jalaga, öeldes, et need inimesed kontrollivad nende elu.
Kalmistul kühveldasid kõik järelejäänud Gelmanid labidatäie mulda hauda, rabi laulis ette heebreakeelse teksti, mille lõppedes libistas vanaisa talle valge ümbriku pihku, ning jumalasulane kadus kuumusest hägusasse õhtusse. Gelmanid seisid augu ees äkitselt kohutavas vaikuses, mida lõhestas vaid läbi atmosfääri kõrgemale rühkiva kauge lennuki müra. Ema ja vanaisa haarasid teineteise ümbert kinni, olles nagu kaks saarele uhutud laevavrakki. Slava ja tema isa toetasid neid sõnatult.
Berta avaldas kaastunnet ainsal moel, mis ta oskas. Vanaisa elutoas ägasid kaks klapplauda kuldsete servakaunistustega taldrikute all: ploomidega part, marineeritud arbuusid, tilli, kartulipannkoogid küüslaugu ja kodujuustuga. Kui mõni kahvel maha pillati või klaas Berta firmajoogiks olevast jõhvikaveest tühjaks joodi, sööstis ta jahmatava nõtkusega kööki. Lauaäärsest suminast oli kuulda segu kurbusest ja väsimusest.
„Temasugust naist juba tänapäeval ei leia. Äge nagu…“
„Berta, see supp…“
„… aga pange mu sõnu tähele, temas ei olnud kübetki halba…“
Vanasti istus Slava kord nädalas samasuguse laua taga, kuhu oli toitu valmistanud mõni Berta, Marina või Tatjana ja alati ühteviisi jumalikult, nagu nad kõik oleksid käinud samas Nõukogude Liidu kokakoolis nr 1. Lihavad naised, kes valmistusid juba enne kolmekümneseks saamist laiusesse kasvama, jalas mummulised või vikerkaarevärvilised retuusid, rinnad välja vupsamas meremehesärgist ja pluusist, mis olid sädelevate kivikestega kaunistatud või millele oli kirjutatud: Gabbana & Dulce.
Hautatud baklažaanid, muna ja jahuga paneeritud kana, marineeritud paprika tatrameega, kartuli, peedi, porgandi ja majoneesi alla peidetud heeringas, lipsukujulised makaronid tatra, praesibula ja küüslauguga, pontšiki puuviljakompotiga, marineeritud kapsas, marineeritud baklažaan, liha tarrendis, peedisalat küüslaugu ja majoneesiga, punased aedoad sarapuupähklitega, hartšoo ja seljanka, praetud lillkapsas, hautatud porgandiga kaetud siig, lõhesupp, punased aedoad, mille juurde oli sarapuupähklite asemel praesibulat lisatud; hapukapsas peediga, hernesupp maisiga, niitnuudid praesibulaga.
Telefonis päris vanaisa, millal Slava külla tuleb, aga kui Slava lõpuks kohale jõudis, hiilis vana mees kikivarvul teleka ette ja vanaema kortsutas selle peale kulmu. Siis väsis ka vanaema ning läks vabandades ja jalgu lohistades voodisse, nii et sussitallad kaapisid parketti. Slava jäi koduabilisega kahekesi. Päev veeres edasi ning samal ajal kui vanaisa teleka ees grimasse tegi, jagasid nemad muljeid tema vanavanematest.
„Slava?“ ütles ema nüüd teisest laua otsast. „On sinuga kõik korras?“ Tema silmaalused olid punased.
„Jah,“ noogutas Slava. „Muidugi.“
„Millest sa mõtled?“
„Ei millestki.“
„Ei tea, kas keegi toosti ka ütleb?“ sõnas naine pahaselt.
Slava vaatas lauas ringi. Vanaisa telefonikõned olid kohale toonud kõik tähtsad sugulased. Onu Paša ja tädi Vivi; naised apteegist, kus tema ema töötas, Šnejersonid, Benja Zeltzeri ja tema klanni.
Isegi kaks Rudinskit. Rudinskitel oli vanaisa keeruliste suhete kataloogis eriline koht. Gelmanid ja Rudinskid olid koos immigreerunud ja nad olid suunatud samasse külalistemajja Austrias, kuni nende dokumente läbi vaadati, ja üksteisest kvartali kaugusele Itaalias, kus nende dokumente veel kord läbi vaadati. Vera Rudinski ja Slava Gelman olid koos poodi mänginud. Nad lõikasid rohelisest paberist kurke välja, tõid musta vildikaga jooni tõmmates kananaha ihule ning müüsid kauba oma vanematele hinnaga, mis jäi vaid õige pisut alla päris köögiviljade hinnale, mida Via Tessera turul müüdi. Nende vanemad ja vanavanemad naersid liire lugedes ja kui lapsed olid läinud, et V&S Alimenti riiulitesse uut kaupa hankida, rääkisid nad naljatades, kui palju raha nende lapsed kunagi Ameerikas teenivad, ning sellele järgnesid sõnatud pilgud, mis ütlesid: „Koos? Võib-olla koos.“
Rahal on nii plusse kui miinuseid. Pärast Ameerikasse jõudmist oli Vera isa küsinud vanaisalt laenu, et seda limusiinidesse investeerida. Vanaisale ei meeldinud raha välja käia, kui ta ei saanud intressile loota, aga ta ei suutnud seda küsida Rudinskitelt, kes olid kuude viisi koos Gelmanitega paradoksaalselt kaunis Kesk-Euroopas ja Türreeni mere rannikul kodakondsuseta inimesele omast hirmu tundnud. Rudinskid tõmbusid tagasi. Ei mingit stseeni, nad lihtsalt helistasid üha vähem. Vanaisa keeldus helistamast, kuni talle polnud keegi helistanud.
Aga Rudinskid ei tahtnud vanaema mälestuse suhtes lugupidamatud olla. Kui mehed läksid Rooma lähedale täikale Minskist kaasa veetud asju pantima ja naised sealt saadud raha eest turult toidumoona ostmas käisid, jäi just vanaema lastega, jalutades nendega kiviklibusele rannale, kus nad pudelirohelises Vahemeres pladistasid. Just tema pidas lastel silma peal, kui nad sõid kõhu läbipaistvatest muskaatviinamarjadest punni, mis nägid välja sellised, nagu oleks neisse päikesekillud kinni jäänud. (Vanaema viinamarju ei puudutanud. Viinamarjad maksid palju raha ja olid mõeldud lastele.) Just vanaema pani lastele õhtul teki peale, kuigi unejuttu ta ei lugenud. Ta silitas sõrmedega, mille nahk oli õhuke ja lõtv, nende juukseid, kuni nad rahunesid ja unne suikusid.
Rudinskite väejuhid olid pahameele väljendamiseks ikkagi madalama taseme saadikud kohale saatnud: vanaisaga oli kaasa tulnud Vera. Tema vanemad (taksojuht Garik ja raamatupidaja Ljuba) töötasid õhtuses vahetuses. Sellest vanaisale ei piisanud. Slava nägi, kuidas vana mees lasi pilgul üle Vera ja tema vanaisa Lazari libiseda, põlglik muie suul.
Slava silmitses Lazari. Ta oli kühmu vajunud nagu oks, mida maa enda poole tõmbas. Ühes linnas Rooma lähedal, kuhu Nõukogude Liidu immigrandid teel Ameerikasse mingi tundmatu geopoliitilise lepingu järgi elama pandi, oli Lazar Timofejevitš Rudinski legendaarne ka aastaid pärast seda, kui Rudinskid olid Brooklynisse läinud. Täika oli selline koht, kuhu sõitsid inimesed ka Roomast kohale. Need, kes olid enne Rudinski ja Gelmani peret Itaaliast läbi käinud, andsid teada, mida itaallased võõrastelt kaubitsejatelt saada tahtsid: linaseid voodilinu, Lenini märke, habemeajamisvett, Zeniti fotoaparaate. Samuti lööktrelle, konjakit ja Punaarmee mütse. Igal hommikul ümbritsesid Nõukogude Liidust tulnud mehed end soveti voodipesuga ning hüüdsid Türreeni ranniku sooja sügisõhku: „Vene kaup! Vene kaup!“
Lazar