Dracula. Bram Stoker
sisse sõites tänu teed näitavale valgusvihule ei põrganud vastu kaid ega purunenud. Kui mõni paat tervelt sadamasse jõudis, rõkatasid kaldalolijate rõõmuhääled, mis korraks kostsid läbi tormimüha ning siis mattusid tuule ulgumisse.
Varsti tõi prožektor taamal nähtavale täies purjes kuunari, arvatavasti sama laeva, mida ennist nähti. Tuul oli vahepeal pöördunud itta ning kaljupangalt merele vaatajaid valdas hirm, kui nad taipasid, kui kohutav oht laevukest nüüd ähvardas. Kuunari ja sadama vahel oli suur lame kari, seal olid paljud head laevad juba otsa leidnud, ja kui tuul praegusest suunast puhuma jäi, siis ei pääsenud kuunar kuidagiviisi sadamasse. Oli küll tõusuaeg, kuid kõrgete lainete vahelistes orgudes paistis kaljune merepõhi ja täies purjes kuunar kihutas nii kiiresti, et pidi ühe vana merekaru arvates «surmkindlalt otse põrguväravast sisse põrutama». Siis vajus uus udulaam, suurem ja tihedam kui kõik eelmised, halli pilvena kogu ümbrusele ning nüüd orienteeruti üksnes kuulmise järgi, sest marutuule ulgumine, kõuekärgatused ja hiigellainete laksumine kostsid läbi udu veel valjemini kui enne. Prožektorikiired langesid üle Idamuuli sadamasuudmele, kus kuunar kohe pidi hukkuma, ning inimesed ootasid hinge kinni pidades. Järsku pöördus tuul kirdesse, hajutas merd varjanud udu, ning nüüd, oh imet, nähti kummalist kuunarit, mis ikka veel ei rehvinud purjesid, lainetel õõtsudes täie hooga turvaliselt sadamasse sisse sõitmas. Prožektorikiir järgnes talle ning kõik, kes laeva nägid, võpatasid, sest rooliratta külge oli seotud laip, kelle pea laeva kõikumise taktis pendeldas siia-sinna. Kedagi teist polnud tekil näha. Kõiki valdas õudne hirm, kui taibati, et laev oli imekombel sadamasse tee leidnud, ehkki rooli hoidsid surnu käed. See kõik võttis muide vähem aega kui mul nende sündmuste kirjapanekuks kulub. Kuunar ei peatunud, vaid sööstis läbi sadamabasseini ning kaevus käilapidi liiva ja kruusa sisse, mis loendamatud tõusud ja tormid on kuhjanud Idakalju all asuva muuli kõrvale, mida kohalikud elanikud Tate Hilli muuliks nimetavad.
Liivamadalikule joostes sai laev muidugi tugeva hoobi. Kõik soodid ja vandid tõmbusid katkemiseni pingule, mõned mastikorvid kukkusid raginal alla. Kuid kõige imelikum oli, et samal silmapilgul, mil laevanina puudutas kallast, tormas kokkupõrkest kohkunult kuskilt alt tekile koletu suur koer ning hüppas käilalt kaldaliivale. Ta lidus otseteed järsakunõlvast üles, sinna, kus kalmistu eendub nii kaugele üle Idamuuli, et mõned lamedad hauakivid on varingute tagajärjel alla kukkumas, ning kadus pimedusse, mis just prožektori kiirtevihu kõrval näis kõige sügavam.
Juhtus nii, et Tate Hilli muulil polnud parajasti kedagi, sest kõik, kes elasid muuli lähedal, olid kas juba voodis või ülal kaljupangal. Esimesena ronis imeliku laeva pardale rannavalvur, kes oli sadama idaosas valves ja otsekohe lühema muuli juurde jooksis. Prožektoriga merd uurivad mehed ei näinud sadamasuudmes enam midagi tähelepanuväärset ning suunasid nüüd valgusvihu mahajäetud laevale. Rannavalvur tõttas üle laevalae ahtrisse, kummardas rooliratta kohale ja põrkas vapustatult tagasi. See tegi kõiki uudishimulikuks ning hulk inimesi hakkas laeva poole jooksma. Idakaljult on Drawbridge’i kaudu Tate Hilli muulini küllaltki palju maad, aga teie kirjasaatjal on väledad jalad ja ta jõudis teistest kaugele ette. Kummatigi leidsin kohale jõudes muulilt rahvasumma, keda rannavalve ja politsei ei lasknud laeva pardale. Tänu sadamaülema vastutulelikkusele lubati teie kirjasaatjal siiski laeva tekile ronida; olin üks neist vähestest, kes nägi surnud meremeest siis, kui ta veel rooliratta külge oli seotud.
Pole ime, et rannavalvur oli nähtust rabatud ja koguni kohkunud – sellist vaatepilti ei näe kuigi tihti. Mehe käed olid pealistikku kokku seotud ja rooliratta kodara külge köidetud. Alumise käe ja puukodara vahel oli krutsifiks, mille helmekee oli mässitud mõlema randme ja kodara ümber; kõike hoidis koos tugev köis. Vaeseke oli vist istuma seatud, aga laperdavad purjed ja rooli jõnkslemine olid teda siia-sinna pillutanud ning köis talle luuni lihasse sooninud. Õudse leiu kohta koostati üksikasjalik akt, kohe minu järel kohale saabunud arst (kirurg J. M. Caffin, East Elliot Place 33) uuris laipa ning avaldas arvamust, et mees pidi olema surnud vähemalt kaks päeva tagasi. Tema taskust, hoolikalt kinni korgitud pudelist leiti paberirull – ilmselt logiraamatu lisalehed. Rannavalvuri meelest oli mees end ise rooli külge sidunud ja sõlmed hammastega kinni tõmmanud. Hea, et just rannavalvur esimesena kuunarile ronis – see hoiab ära sekeldused Admiraliteedi kohtus, sest rannavalvurid ei saa nõuda päästetasu nagu esimesena laevavraki pardale astunud tsiviilisik. Muide, suust suhu liiguvad jutud ja üks noor juuratudeng väidab kõikide kuuldes, et omaniku õigused on täielikult kaitstud, tema vara ei loeta peremeheta varaks ega võõrandata, sest omaniku seaduslik esindaja hoidis ka surnust peast tema hoolde antud laeva rooli. Mul vist ei tarvitse lisada, et surnud roolimees võeti lugupidamisega vahipostilt, kus ta oli auga ning noore Casablanca ülla kindlameelsusega surmani valves olnud, ning paigutati kuni eeluurimise tulemuste selgumiseni surnukambrisse.
Torm hakkab juba vaibuma, tuul raugeb, pilved hajuvad ning Yorkshire’i nõmmede kohal punetab koidutaevas. Saadan «Dailygraphi» järgmisse numbrisse üksikasjalikumaid andmeid mahajäetud laevast, mis tormi ajal nii imeliselt sadamasse tee leidis.
Whitby, 9. augustil.
Asjaolud, mille tõttu torm hüljatud kuunari eile öösel meie rannale paiskas, on veel hirmuäratavamad kui tema kummaline saabumine. Selgus, et tolle Vene kuunari nimi on «Dmitri» ja ta tuli Varnast. Tema trümmides on ballastiks hõbedane liiv ja lastiks ainult hulk mullaga täidetud puukaste. Need on saadetud ühele Whitby maaklerile, härra S. F. Billingtonile, Crescent 7, kes täna hommikul käis laeval ja võttis temale adresseeritud saadetise vormikohaselt vastu. Vene konsul tunnistas prahilepingu täidetuks,võttis kuunari oma valdusse, maksis kõik sadamalõivud jne. Praegu siin muust ei räägitagi kui sellest veidrast laevaõnnetusest; Kaubandusministeeriumi ametnikud valvavad hoolega, et kõik vormistataks täpipealt nii, nagu seadus nõuab. Kuna see sündmus äratas üldsuse tähelepanu, ei taheta kaebusteks põhjust anda. Suurt huvi tunti koera vastu, kes pärast laeva randumist maale hüppas, mitu Kuningliku Loomakaitse Seltsi liiget (see selts on Whitbys väga mõjukas) on teda otsinud. Üldiseks pettumuseks pole looma veel leitud, ta on vist linnast ära jooksnud. Võib-olla ta kohkus, põgenes kuhugi rabasse ega julge sealt praegugi välja tulla. Paljud kardavad teda, sest tugev ja julm elukas võib metsistudes ohtlikuks muutuda. Täna varahommikul leiti Tate Hilli muuli lähedal elava söekaupmehe suur segavereline mastif koduvärava juurest surnult. Ta oli ründajale raevukalt vastu pannud, kuid metsik vastane oli tema kõri läbi purenud ja kõhu teravate küünistega lõhki rebinud.
Samal päeval, hiljem. Tänu Kaubandusministeeriumi inspektori lahkele loale sain tutvuda «Dmitri» logiraamatuga; seda oli kuni kolme viimase päevani korralikult täidetud, aga ta ei sisaldanud midagi eriti märkimisväärset peale meeskonnaliikmete seletamatu kadumise. Kõige huvitavamad olid pudelist leitud leheküljed, mida täna hakati uurima: midagi veidramat pole ma eales lugenud. Et siin pole midagi varjata, lubati mul need avaldada. Nii ma nüüd teengi, jättes välja ainult lasti pealevõtmise ja meresõiduga seotud tehnilised üksikasjad. Näib, nagu oleks kapten juba enne mereleminekut põdenud mingit maaniat, mis reisi vältel pidevalt süvenes. Loomulikult ei saa ma kõike päris täpselt edasi anda, sest ajanappuse tõttu pean kirjutama ühe Vene konsulaadi ametniku etteütluse järgi, kes armastusväärselt nõustus mulle tõlkima.
Hakkasin neid märkmeid tegema 18. juulil, sest juhtub nii imelikke asju, et pean kõik täpselt kirja panema, kuni me maale jõuame.
6. juulil lõpetasime lastimise, trümmis on hõbedane liiv ja mullaga täidetud kastid. Keskpäeval tõstsime purjed. Puhub karge idatuul. Meeskond koosneb viiest madrusest, kahest tüürimehest, kokast ja minust, kaptenist.
11. juuli koidikul sisenesime Bosporuse väina. Pardale tulid Türgi tolliametnikud. Pidime neile pistist andma. Kõik on korras. Väljusime kell 4 päeval.
12. juulil läbisime Dardanellid. Jälle tolliametnikud koos rannavalvega. Jälle tuli pistist anda. Kuunar otsiti põhjalikult, kuid kiiruga läbi. Meist taheti kähku lahti saada. Pimedas möödusime saarestikust.
13. juulil jätsime Matapose neeme selja taha. Mehed on millegipärast rahulolematud. Näib, nagu kardaksid nad midagi, aga ei taha öelda, mida.
14. juulil märkasin, et meestega on midagi lahti. Kõik